Texts
                                            
        
            Return to list
            
                    | edit | delete | Create a new
         
            | history
            | Statistics            
            | ? Help            
        
        
        
            Natalja Kutsabova.
            Tuatto nevvoi poigua elämäh
         
        
        
                
        
        
        
                
                
                
                
                
                
                
                 
            
Source:
 
        Oma mua. № 34, 2018, p. 11
        
                
        
               
        
        
    
        
                
        
            
            
            
                    Natalja Kutsabova
                
        Tuatto nevvoi poigua elämäh
        
        
        Livvi
                
New written Livvic
                
      
             Oli enne starikku. Häi vahneni, jo rubei kuolemah. Häi ijän kaiken eli hyvin, ruadoi, oli rahvahan kel sovus da ei olluh skuuppu. 
 Tuatan kuolendua vaste poigu kyzyy hänel:
 – Nevvo sinä minuu, kui pidäy eliä. 
 Tuatto sanou:
 – Tahton sanuo sinule, ku olizit ainos terveh. Da vie sanon sinule kolme käskyy. Enzimäzekse, ku lähtet ruadoh, tervehytty nikel älä luaji. 
 Poigu duumaiččou: “Mindähbo ei luadie tervehytty nikel?” 
 A tuatto sanou:
 – Ku menet ruadoh enne kaikkii, ga sit luajitah tervehyt sinule. 
 Toizekse, adru pie ainos puhtahannu, anna läpettäy. 
 Poigu tuas ei ellendänyh tuatan käskyy, häi pani adran saruale da vai ainos čiistiu, štobi läpetäs, a ei ruostus. Ei ellendännyh myös poigu tuatan nevvuo. Pidäs adral ainos kyndiä, sit se ei ruostu. 
 Kolmandel käskyl tuatto käski lykkie leibiä dorogal. Poigu lähti ajamah hevol dai rubei leibiä lykkimäh. Myös ei ellendänyh tuatan käskyy poigu. Pideli dorogal olijoi rahvahii syöttiä omal leiväl da pidiä gost’annu, sit ičegi konzu lähtizit dorogah, rahvas sinuu syötettäs da vastattas. 
 Vot nengomua rahvastu oli enne, opastettih nuorii elämäh da mustamah vahnoi hyvän eloksen taboi. 
 Tuli susiedu yhteh taloih pakiččemah stoikkua pidiä, a ižändy hänel sanou:
 – Ota stoikku da sinne i jätä”, a sen sanoi sikse, anna susiedu stoikan tuos järilleh. 
 Vot nenga pidäs nygöziigi nuorii opastua, anna oma jälgi ainos jätettäs por’adkah.