VepKar :: Texts

Texts

Return to list | edit | delete | Create a new | history | Statistics | ? Help

Ovčinnikov Aleksandr. Uvven Vuvven kel, Miška!

Ovčinnikov Aleksandr

Uvven Vuvven kel, Miška!

Livvi
New written Livvic
RASTAVUSUARNU
Lapsienpäivykois pietys pruazniekaspäi minun pikkaraine poigu tuli kodih pahapäiväzekse abevunnuhpakkazel ruskevunnuh nenä, puhaldunnuot luomet, kyynälet vai plaketah, gu guarbalot rouno.
Da alevuttua händy ei suannuh nikui.
Sinule midäbo, lahjuago ei täydynyh? kyzyn.
Nu, sanele, mis on dielo?
Vastavustu ei ole nimittumua. Minä rubein kärzijen vuottamah. Sit vaste ryyčkätys loppih da čuhkutukses läbi minä odva maltoin ellendiä kaksi sanua: "En usko".
Et usko kelle?
Nikelle.
Mindäh? hämmästyksis kačon häneh.
Työ kaikin kielasteletto. Kielasteletto... lapsii!
Vuotas vai kodvaine. Ezmäzekse, sinä jo et ole lapsi, olet jo täyzi mies. Päivykoin keskimäzeh joukkoh käynnyzii, minun mieles, jo ei sua pidiä lapsinnu. Toizekse, kuibo suau ellendiä sinun sanat – "kaikin kielastatto"?
Kaikin. Päivykoin lapsienkazvattajat, sinä, kai vahnembat.
Kuibo myö, ruavahat, sinuu kielastimmo?
Nimittumua Pakkasukkuo ei ole olemas, itköy brihačču, – minä tiijän. Työ vai kielasteletto meidy.
Midäbo, eigo tulluh teijän pruazniekale Pakkasukko?
Nina Aleksandrovna sežo sanoi, gu meile tulou Pakkasukko, a tuli Nad’ka Loginovan tuatto. Minä hänen tunnen, ainos kävyy detsaduh Nad’kua ottamah. Da vie Pakkasukon sovat piäle sadii...
Ga eihäi sit ole nimidä pahuttu. Nad’an tuatto tahtoi luadie teile pruazniekan.
Minähäi en sanonuh, gu häi on paha. Ga mikse pidäy kielastella, gu häi on tovelline Pakkasukko?
Nu olgah, olgah, a konzu myö sinun kel kävyimmö teatrah, ozutelmale, a sen jälles oli Uvven Vuvven pruazniekkusit siegi ei olluh tovelline?
Tuatto! Sinägi nygöi tahtot kielastua minuu? Sehäi oli artistu Pakkasukon sovis! Minä jällespäi näin, kui häi seizoi pordahil da pöhkytti-kurii. Pakkasukko ei kuri. A hänel oli ruskei papirosku.
Kuibo se ruskei?
Sinä etgo ellendä? Se oli griimu. Griimu, kudamua artistat pannah rožale...
Kiistämätöi argumentu! Minule ei jiännyh nimidä muudu.
Kuule... Ristittyöt pannah piäle ruutat. Ga hyö luajitah muga sendäh, gu tahtotah azuo toine toizele pruazniekan da täs ei ole nimidä pahua, ellendät?
Olgah, vastai hil’l’ah poigu, – yksikai se ei ole oigieh.
Minä panin poijan muata, yksikai paha mieli kuiliennöy katkai vačan. Nygöi on olemas vie yksi hengi, kudai jo ei tahto uskuo suarnah Piätin soittua omale vahnale dovarišale.
Allo. Nu, paiskua!
Minä olen, Vlad.
Ken "minä"?
MinäSergei.
A, Ser’oga, hyvittelen tulien pruazniekan kel, – iäni muutui hyväntahtojakse. Nu, sanele, kui sinun ollah, kui...
Da minä kerroin hänele kaikes.
Vlad on akt’ouru. Hyvä, pehmeisydämelline ristikanzu da minun mieles ei paha akt’ouru, häi kodvan kuundeli minuu, sit vie vägi kodvan oli vaikkani.
Da, – hengähtihes häi. Meijän lapset, Ser’oga, tullah ruavahembi enne meidy...
Tiijän sen, – burahtin minä.
Olgah, opimmo midätahto mudruija.
Midä myö voimmo mudruija?
Tiijätgo midä..., davais minä tulen sinun luo, sanommo,... čuasun peräs. Pakkasukonnu tulen. Tovellizennu. Da myö tovestammo sinun poijale, gu Pakkasukko on olemas.
Olet igäine šuutkačču! minä muhahtimmos, – häi kerras tunnustau sinuu.
Gu tunnustannou, sit minä hedi lähten iäres teatraspäi.
Soitto ukseh rubei kuulumah vaiku kahten puolen kel čuasun peräs. Minä avain lukun da en ni kačahtannuhes veriän tuakseliijan kerran en tahtonuh uskoittua omua iččie, gu kielastus rodieu ebäilemmättäh arvattu. Kerras huškahtimmos poijan pertih.
Miša! Miša rukku, nouze! Pakkasukko tuli! Tovelline, Miša!
Poigu istuihes kravatile da nikui ei voinnuh puuttuo pon’ahmi nygöi rodih. Pöllästyksis häi kačoi hörkisti, konzu Vlad tungevui pertih da pani palamah tuluon. Pidäy mainita, gu tunnustua händy ei suannuh nikui. Se minule. Miškale täydyi viizi sekundua kielastandan arbuamizeh.
A... Vie eräs, – muhkahtihes brihačču.
Ei, Miša rukku, ei, – kuito ei ylen varmah algain minä, a Vlad muite seizoi rinnal keskustamattah meijän paginua.
Tuatto, tovelline Pakkasukkohäi pidäs olla vilu. A täl varmah ollah lämmät käitopittele!
Opittele iče!
Myö yhtes, minä da Miška, tartuimmo Pakkasukon käzih: minäyhteh, häitoizeh. Net oldih vilumbi lundu. Miša hämmästyksis nosti piän da kačahtih Pakkasukon silmih. Sit heityi kravatis.
Teil piäs on tegotukku. Valgei tegotukku, – jatkai lapsi.
Pakkasukko ei vastannuh nimidä, häi otti piäspäi šuapkan da sydi oman piän juuri Miškan nenän tyveh. Täh kai minä höpsevyin: parikkua Vladan piäs ei olluh! Hänen omat tukat oldih valgiet da muga läpettäjät, ga ei voinnuh olla nimittimua ebäilysty sih näh, gu net ollah tovellizet. Moizetgi valgiet oldih usat, kulmat da ripsit. Vlad vagavah kačahtih minuh.
Ga teijän rožalhäi on griimu, nikui ei tahtonuh rauhoittuo Miška, yhtelläh brihačul jo oli himo uskuo, gu häi ei ole oigei.
F..., fuknii Pakkasukko. Mikse? Se on minun luonnolline rožan väri.
Miša oijendi käin da rubei opittelemah Pakkasukon ruskiedu rožua. Minägi syväin piän Pakkasukon šokkihpäi da selgieh rubei nägymäh, gu griimua Vlad tottu ei käyttänyh.
Sidä, mi rodih ielleh, en voinnuh ennustua minägi. Miška hypähtih bokkah, oijendi känäzet, puhkei kyynälih da kirrun kel "Pakkasukko!" huškahtih Vladan luo, tartui sormil hänen šušših da rubei täytty vägie itkemäh...
Lähtijes Vlad kylmil gu jiä huulil ukkai brihačun da kiändyi ukseh päi.
Died’oi..., kui lienne ebävarmah čuhkahtih Miška. Sinähäi olet tovelline Pakkasukko? Sit sinul pidäs tiediä, mis minä huaveilen? Senhäi voibi tiediä vaiku tovelline Pakkasukko.
Täs minä ellendin, gu Vlad puutui aiga pelih. Sidä minägi en tiedänyh...
Tiettäväine, rohkiesti vastai Vlad. Täs!
Da häi ylbiesti vietti uksen tagua pertih uvven "Orl’onkan".
Minul oli moine hyvä mieli, konzu minä lähtin suattamah Vladua pordahile. Miška uvvessah vieri muata uskojen, gu Pakkasukko toven on olemas da nygöi niken ei voi muuttua hänen mieldy sih näh.
Vlad. A kuibo sinä nečidä... käzien kel? Nethäi ollah ihan gu jiähizet, hämmästyin minä. Sinä olet toven nerokas akt’ouru!
Ei ole täs nimittumua kummua, rubei nagramah Vlad. Minähäi ezmäi puoli čuassuu jiäškuapas käit piin, sen jälles jiähizes vies, sit vie pihal lumel rožat t’orkata opin, gu ruskiet oldas.
Oletgo urai! A pyöry! Minä en tiedänyh, gu häi tahtou pyörän! Kuibo sinä sen arbait?
Kerran minä näin sinun Miškua pihal. Häi kačoi brihaččuh, kudai ajeli pyöräl. Ei olluh vaigei ovvostua, gu sinun poigu tahtou sežo ajella moizel.
Minä otin kukkaros den’gat da oijendin Vladale.
Pyöräs.
Hänen taivahansinizet silmät kuilienne kaidevuttih.
Pakkasukko ei ota den’goi lahjois.
Älä huoli sidä. Sinä, nägyy, ičegi et usko Pakkasukkoh, Sergei. Sinuugi pidäy suaha uskomah suarnah.
A sinä? Uskotgo sinä? hämmästyin minä.
Minä? Uskon!
Mieles oldih Vladan jälgimäzet sanat, konzu istuin kravatil lujah talvekse typitty ikkun iänettäh avavui da pertih piäzi tuores pakkastuuli.
Minä huaristellen hypähtimmös ikkunan luo, tahtoin salvata sen, ga hämmästyksis kerras mäčkähtimmös järilleh kravatile.
Ikkunaspäi pertih iänettäh heityi ristikanzu. Se oli juuri moizis sovis, mittumat kymmene minuuttua tagaparin oldih Vladan piäl. Vaigu net oldih vähästy enämbän kulunuot. Minun piäh kerras tuli tukku kyzymysty:
Minun luogo tulitto?

Sinun, muheloiččijen vastai mies da istavui ikkunlavvale. Voibigo?
Ga...
Minun kaksi versiedugu tämä on varrastai, libo Vlad piäzi kuvvendele kerroksele seiniä myö da nygöi niärittelöy minuuičekseh hävittih.
Sinä...
Nu, nu, jatka, muheloittajen sanou ristikanzu. Sinun igävuvvet da opastamine ei anneta mainita minun nimie iäneh?