VepKar :: Texts

Texts

Return to review | Return to list

No elet’tii ende uk da ak...

history

April 18, 2023 in 23:19 Нина Шибанова

  • changed the text
    No elet’tii ende uk da ak. Oli heil brihačču Grin’a, a neičukaine Grun’a. No i emä heil kuol’, a ižä nai toižee akkaa. Ot’t’ akan, ak ei rubenu l’ubimaa nenid lapšid, hrihačušt da neičukašt. Ižäle sanow, što hätken minä sinunke soan elämää, – sanow, – što davai hävitämmä kunagi heid, brihaččuižen i neičukaižen. No. A neičukaine oli vahnemb, Grun’a. Neičukaine kuwli nämä sanad emindimän. Brihačuižele sanow: – Huonduksel nouzet, – sanow, – i otetaa meid melsää halgod pilimää. Neičukaine nouž yöl i meni (по valgeda oli kezäl yö) meni, kivužid kogož, kogož, kogož pikkaraižid pihal, kormanid yn’nää. I lähtii. Huonduksel emä nostataw: – Noskat vai, lapset, noskat! Pidäw lähtä meile halgod, – sanow, – luadimaa metsää. Läkkät vai, hyvä päivä on, – sanow da. Nu i lähet’tii. Ižä läht’, a brihačuine da neičukaine se lähtii da jälgee matkadaa. A neičukaine aino kormanaspäi kivužid lykkiw dorogad myö. No.^ Män’dii, män’dii šigä, pilit’tii halgod, se ol’dii. No murginoidii. Emä se sanow: – Vaibuitto lapsužet, – sanow, – viergät oddohalla, – sanow, – viergät! No, lapset sei vierdii, vierdii, uinotii, ižä da emä uiditii iäre. Heid šin’a metsää loittoze i jät’etii. Magatii, magatii, nostii ka ewle ni emäd ni ižäd, ni kudai ei tiettä kuna lähtä. Čuraa, toižee, čuraa, toižee. Neičukaine sanow (juohtut’t’): – Ma lykiin kivužid, vuota, eigo popaditta n’ed kivužed vastaa. I popadit’tii kivužed heile. Hyö niid kivužid myö, kivužid myö dai yöl tul’dii kodii. Tul’dii, kolotizettaa. Ka emä, emindimä se hämästyw što: – Kačo, – sanow, – vit’ hatus tuoi heid, metsä tuoi kodii! No tošpäin ižäle sanow: – Pidäw loitembi viedä, – sanow, – täs lähil olimme, – sanow, – nygöi puututii tagaze. Tošpäin lähtii vie loitembi metsää šin’n’a. Uut nostatettaa. Hyö se vaibut’tii, yöl tul’dii, da ei voinu kivužid ni kogota neičukaine. An’t’tii heile leibäd. Neičukaine brihačul sanow: – Ana tämä leib milei, palain’e. No brihačuine andoi. Neičukaine se matkadaw da leibäd kroššiw. Emä sanow: – Midä hill’ah matkadatte, – sanow, – tulgat boičembi! – A katsumme, – sanow, – mit’e lindužet, – sanow, – katoksil vietettäw, näge kyläl. Žieli lähtedä metsää. Tiedäw, što jietetää, d’o toimistui tyttö se. Leibät kruššii, kruššii, dorogad myö aino menöw, menöw uut. Ol’dii murginaa suo, ruot’tii, šigä ol’dii. – No viergiät, – sanow, – viergiät, vaibuito, oddohnigat, oddohnigat! No a lapset... kak b t že? Viertii dai uinotii uut. Uut heidä jietetii šinne, toine kier. Noštii, ka ewle ni emäd, ni ižäd. No lähtii. – Vuota, leibäd, – sanow, – kroššin, emmä voigo myö leibii myö popadita. Ga lindužet se kai leibät ned i šyödää ga vs’orovno matkataa ka lindužet pörhetää se leibiš pee. Hyö niid aino linduid myö, linduižit myö da dorogah puututii. Dai uut tul’dii kodii jo. Tul’dii jo huonduspuolee. No jo kolmanden päin uut emindim sanow: – Vie lähile vieit, pidäw, – sanow, – viedä, kuga pimedemb metsä on, – sanow, – näge hyö puututaa. Kolmanden päin uut i lähtää, ka neičukaine sen päin d’o ni midä ei voinu. Ni leibäd ei anttu heile, da ni kivužid ei kogonnu. – No, tänäpä, – sanow, – naverno meit jo jiet’etää. No i zastavii, neičukaine sе ni mit’e ei voi magata, ka emindim sanow: – Midä že et magada, – sanow, – oddohni, eika et pieze kodii tagazin. Magada! – sanow. Vierdii da uut uinotii. Uinotii hyö, uut i uiditii, ižä da emä. Herastut’tii, ka ewle ni ižäd ni emäd. No i lähtii, ei tiettä kuna. Kävel’dii, kävel’dii, kävel’dii, ei puwtuta ni kuna. Puwtui moin’e metskodiine, pikkaraine, šigä Jagibuab. Tul’dii, kai on kodiine, šeinäd on pränniikkähižet, a katoz on pečenjähine. Hyö nälgähižet käveldii hät’k’. Dai davai brihačuine sе šeinid puremaa, što prännikkähižet on, magedad. Neičukaine braniw: – Elä jalo, – sanow, – vähembäl, – sanow, – eika kuuldaa. No Jagibuaba kuul’ se, tuli pordahile, tuoi podnosala heile kaikked se strepn’at.^ Hyö pagoo lähtii. – Elgät pageko, tulgat, ma teid šyötän, juotan, dorogaa vien, – sanow. No hyö i tul’dii. Tul’dii. Jagibuab heid šyöt’, juot’. Ot’t’ da brihačuižen salbaš tännä lievää, kuga kozid še pid’etää. A tädä neičukašt Grun’at pani ičelle šihe por’adničat’, kuharkakš. Pezöw da kai hällä, stirajow da keit’täw da paštaw. – A Grin’ale, – sanow, – (midä panow viedraa) vie šin’n’a! Kui härgän šie šyöttädä, što lihow da iškedä iäre. A neičukaine se aino hällää view šin’n’a šyömišt parembat, parembat, view da brihačuižele sanow: – Kui Jagibuab kyžyškädöw šillas sormed oppida, sä anda balkaine (Andoi hälle balkaižen šin’n’a). Sa čokkaida balkaine, – sanow. I brihačču mugai ruodaw. Jagibuab se jo šyöt’t’ händää kuun odnako vai kakš. Mäni: – Nu anda vai, – sanow, – sor’m, jogo lihoid? Hän ottaw balkaižen andaw. Hän mujelow: – Midä že, – sanow, – pahoin sa šyötät händää? Vie täwded viedrat. (Näge, leibäd lošši šigä, štobi̮ šyöž). Hätkigo händää šyöttädä? Toižen tien ššupajow. Uut kuun šyöt’t’. Aino sor’m on kova. No vot i rešila. Avaiž iäre brihačun, ot’t’ päčin lämbit’t’, lämbit’t’ raudaižen.^ Kai ruskedakš. – No, davait’eko, – sanow. A neičukaine brihačule sanow: – Ku labidale vieretäškädöw, ka sinä čiihoita kädet i jalgat, – sanow, – štobi̮ päččii et mahtuiž. No, labidan pani: – No viere labidale, – sanow. Brihač se vieri, käded jalgad čiihoit’ti, päččii ei ni mahtu. – Ozuta sa, - neičukaižele [sanow]. Neičukaine sе tože vieri, käded – jalgad čiihoit’t’. – Ette malttago! – Baboi, ozuta, – hyö Jagibuabal kyzytää, – ozuta vai se meile, – sanow. Hyö kahtei pid’etää labidaa. Jagibuab se labidal ših vier’, itsen alle jalgad kurčišt, käded i kai. Hyö otetii i kahtei händää päččii šin’n’a tolnitii da zaslon edee dai tugetii. Da šin’n’ai paloi Jagibuab. Brihačču da neičukaine pieštii hänen kodii šihi. No hällää oli d’engat äij, Jagibuabal, no elod äij, sundugad yn’nää, kai. Hyö se šiid šyödii, juodii, ol’dii. D’engoid otetii, no mi voidii, sumkaa otetii kai dai lähtii. Kävel’dii, kavel’dii i puwtutii dorogaa. Puwtutii dorogaa dai kodii puwtutii. No ka tul’dii, ka tuodii näge kuldad sumk, hobedad toine, d’engoid niid Jagibuaban. Ižä se da emä ihaštut’tii, što bohatat nygy tul’dii. Priimitii heid šihe. No šiid jo lietii jo tobjad, nygy brihačču se da neičukaine sanotaa: – Myö d’engoi t’eile emmä ankkoo, ed ajane iäre tädä, – sanow, – akkad, ka myö sinunke emmo rubeko elämää! Dai ižä ot’t’ akan iäre ajoi, rubeš poigan da tyt’tärenke elämää.

April 18, 2023 in 22:55 Нина Шибанова

  • created the text
  • created the text translation
  • created the text: No elet’tii ende uk da ak. Oli heil brihačču Grin’a, a neičukaine Grun’a. No i emä heil kuol’, a ižä nai toižee akkaa. Ot’t’ akan, ak ei rubenu l’ubimaa nenid lapšid, hrihačušt da neičukašt. Ižäle sanow, što hätken minä sinunke soan elämää, – sanow, – što davai hävitämmä kunagi heid, brihaččuižen i neičukaižen. No. A neičukaine oli vahnemb, Grun’a. Neičukaine kuwli nämä sanad emindimän. Brihačuižele sanow: – Huonduksel nouzet, – sanow, – i otetaa meid melsää halgod pilimää. Neičukaine nouž yöl i meni (по valgeda oli kezäl yö) meni, kivužid kogož, kogož, kogož pikkaraižid pihal, kormanid yn’nää. I lähtii. Huonduksel emä nostataw: – Noskat vai, lapset, noskat! Pidäw lähtä meile halgod, – sanow, – luadimaa metsää. Läkkät vai, hyvä päivä on, – sanow da. Nu i lähet’tii. Ižä läht’, a brihačuine da neičukaine se lähtii da jälgee matkadaa. A neičukaine aino kormanaspäi kivužid lykkiw dorogad myö. No.^ Män’dii, män’dii šigä, pilit’tii halgod, se ol’dii. No murginoidii. Emä se sanow: – Vaibuitto lapsužet, – sanow, – viergät oddohalla, – sanow, – viergät! No, lapset sei vierdii, vierdii, uinotii, ižä da emä uiditii iäre. Heid šin’a metsää loittoze i jät’etii. Magatii, magatii, nostii ka ewle ni emäd ni ižäd, ni kudai ei tiettä kuna lähtä. Čuraa, toižee, čuraa, toižee. Neičukaine sanow (juohtut’t’): – Ma lykiin kivužid, vuota, eigo popaditta n’ed kivužed vastaa. I popadit’tii kivužed heile. Hyö niid kivužid myö, kivužid myö dai yöl tul’dii kodii. Tul’dii, kolotizettaa. Ka emä, emindimä se hämästyw što: – Kačo, – sanow, – vit’ hatus tuoi heid, metsä tuoi kodii! No tošpäin ižäle sanow: – Pidäw loitembi viedä, – sanow, – täs lähil olimme, – sanow, – nygöi puututii tagaze. Tošpäin lähtii vie loitembi metsää šin’n’a. Uut nostatettaa. Hyö se vaibut’tii, yöl tul’dii, da ei voinu kivužid ni kogota neičukaine. An’t’tii heile leibäd. Neičukaine brihačul sanow: – Ana tämä leib milei, palain’e. No brihačuine andoi. Neičukaine se matkadaw da leibäd kroššiw. Emä sanow: – Midä hill’ah matkadatte, – sanow, – tulgat boičembi! – A katsumme, – sanow, – mit’e lindužet, – sanow, – katoksil vietettäw, näge kyläl. Žieli lähtedä metsää. Tiedäw, što jietetää, d’o toimistui tyttö se. Leibät kruššii, kruššii, dorogad myö aino menöw, menöw uut. Ol’dii murginaa suo, ruot’tii, šigä ol’dii. – No viergiät, – sanow, – viergiät, vaibuito, oddohnigat, oddohnigat! No a lapset... kak b t že? Viertii dai uinotii uut. Uut heidä jietetii šinne, toine kier. Noštii, ka ewle ni emäd, ni ižäd. No lähtii. – Vuota, leibäd, – sanow, – kroššin, emmä voigo myö leibii myö popadita. Ga lindužet se kai leibät ned i šyödää ga vs’orovno matkataa ka lindužet pörhetää se leibiš pee. Hyö niid aino linduid myö, linduižit myö da dorogah puututii. Dai uut tul’dii kodii jo. Tul’dii jo huonduspuolee. No jo kolmanden päin uut emindim sanow: – Vie lähile vieit, pidäw, – sanow, – viedä, kuga pimedemb metsä on, – sanow, – näge hyö puututaa. Kolmanden päin uut i lähtää, ka neičukaine sen päin d’o ni midä ei voinu. Ni leibäd ei anttu heile, da ni kivužid ei kogonnu. – No, tänäpä, – sanow, – naverno meit jo jiet’etää. No i zastavii, neičukaine sе ni mit’e ei voi magata, ka emindim sanow: – Midä že et magada, – sanow, – oddohni, eika et pieze kodii tagazin. Magada! – sanow. Vierdii da uut uinotii. Uinotii hyö, uut i uiditii, ižä da emä. Herastut’tii, ka ewle ni ižäd ni emäd. No i lähtii, ei tiettä kuna. Kävel’dii, kävel’dii, kävel’dii, ei puwtuta ni kuna. Puwtui moin’e metskodiine, pikkaraine, šigä Jagibuab. Tul’dii, kai on kodiine, šeinäd on pränniikkähižet, a katoz on pečenjähine. Hyö nälgähižet käveldii hät’k’. Dai davai brihačuine sе šeinid puremaa, što prännikkähižet on, magedad. Neičukaine braniw: – Elä jalo, – sanow, – vähembäl, – sanow, – eika kuuldaa. No Jagibuaba kuul’ se, tuli pordahile, tuoi podnosala heile kaikked se strepn’at. Hyö pagoo lähtii. – Elgät pageko, tulgat, ma teid šyötän, juotan, dorogaa vien, – sanow. No hyö i tul’dii. Tul’dii. Jagibuab heid šyöt’, juot’. Ot’t’ da brihačuižen salbaš tännä lievää, kuga kozid še pid’etää. A tädä neičukašt Grun’at pani ičelle šihe por’adničat’, kuharkakš. Pezöw da kai hällä, stirajow da keit’täw da paštaw. – A Grin’ale, – sanow, – (midä panow viedraa) vie šin’n’a! Kui härgän šie šyöttädä, što lihow da iškedä iäre. A neičukaine se aino hällää view šin’n’a šyömišt parembat, parembat, view da brihačuižele sanow: – Kui Jagibuab kyžyškädöw šillas sormed oppida, sä anda balkaine (Andoi hälle balkaižen šin’n’a). Sa čokkaida balkaine, – sanow. I brihačču mugai ruodaw. Jagibuab se jo šyöt’t’ händää kuun odnako vai kakš. Mäni: – Nu anda vai, – sanow, – sor’m, jogo lihoid? Hän ottaw balkaižen andaw. Hän mujelow: – Midä že, – sanow, – pahoin sa šyötät händää? Vie täwded viedrat. (Näge, leibäd lošši šigä, štobi̮ šyöž). Hätkigo händää šyöttädä? Toižen tien ššupajow. Uut kuun šyöt’t’. Aino sor’m on kova. No vot i rešila. Avaiž iäre brihačun, ot’t’ päčin lämbit’t’, lämbit’t’ raudaižen.^ Kai ruskedakš. – No, davait’eko, – sanow. A neičukaine brihačule sanow: – Ku labidale vieretäškädöw, ka sinä čiihoita kädet i jalgat, – sanow, – štobi̮ päččii et mahtuiž. No, labidan pani: – No viere labidale, – sanow. Brihač se vieri, käded jalgad čiihoit’ti, päččii ei ni mahtu. – Ozuta sa, - neičukaižele [sanow]. Neičukaine sе tože vieri, käded – jalgad čiihoit’t’. – Ette malttago! – Baboi, ozuta, – hyö Jagibuabal kyzytää, – ozuta vai se meile, – sanow. Hyö kahtei pid’etää labidaa. Jagibuab se labidal ših vier’, itsen alle jalgad kurčišt, käded i kai. Hyö otetii i kahtei händää päččii šin’n’a tolnitii da zaslon edee dai tugetii. Da šin’n’ai paloi Jagibuab. Brihačču da neičukaine pieštii hänen kodii šihi. No hällää oli d’engat äij, Jagibuabal, no elod äij, sundugad yn’nää, kai. Hyö se šiid šyödii, juodii, ol’dii. D’engoid otetii, no mi voidii, sumkaa otetii kai dai lähtii. Kävel’dii, kavel’dii i puwtutii dorogaa. Puwtutii dorogaa dai kodii puwtutii. No ka tul’dii, ka tuodii näge kuldad sumk, hobedad toine, d’engoid niid Jagibuaban. Ižä se da emä ihaštut’tii, što bohatat nygy tul’dii. Priimitii heid šihe. No šiid jo lietii jo tobjad, nygy brihačču se da neičukaine sanotaa: – Myö d’engoi t’eile emmä ankkoo, ed ajane iäre tädä, – sanow, – akkad, ka myö sinunke emmo rubeko elämää! Dai ižä ot’t’ akan iäre ajoi, rubeš poigan da tyt’tärenke elämää.