Texts
Return to list
| edit | delete | Create a new
| history
| Statistics
| ? Help
Aleksejeva Maria .
Hän openzi mindai pagižmaha vepsäks
Source:
Kodima № 3, 2025, p. 4
Aleksejeva Maria
Hän openzi mindai pagižmaha vepsäks
Veps
New written Veps
Olen sündunu vepsläižes perehes, mitte eläb penes külas Toižeg-nimel. Toižeges eläb vähä rahvast, ani kaikutte eläi om vepsläine. Ende neciš küläs kaikuččes čogaspäi kului pohjoižvepsän pagin, perehiš pagištihe kodikelel – vaiše harvas voi kulištada sanoid venäks. Sigä lapsed saskeliba vepsän kel’t maman maidonke. Nece om minun vepsläižiden juriden augotiž.
Minun baboi da dedoi molembad oma vepsläižed, kaikutte heišpäi tedab vepsän kel’t laps’aigaspäi. Hö pagižiba vep säks vanhembidenke, sebranikoidenke, opendajidenke, a konz hö tegiba ičeze perehed, ka pagižiba vepsäks lapsidenke-ki. Muga i kazvoi vep sän kelen pagižijoiden sugu. Lapsed-žo surel tahtol kaičiba tradicijad ičeze uziš perehiš. Kaikutte baboin da dedoin vunuk hot’ vähän, no tedab vepsän kel’t.
Ku pagišta minun polhe, ka olen kaikid noremb vunuk, jäl’gmäine da, voib sanuda, kaikid nügüd’aigaližemb. Minun laps’aigas jo oli tedomašinoid, Internet, äi tedoid. I kense voi meletada: "A min täht hänele vepsän kel’, se-žo ei ole popul’arine?" No minun baboi päti, miše minus kodikel’ eläškandeb.
A lapsen olin ani nenakahan. Mugoine taba oli, miše ku midäse en tahtoi – en tege. I lujas minä en navedind päivkodid, minei oli mel’he olda baboinno da dedoinno adivoiš, konz vanhembad oliba radoil. Sikš lujas äi aigad mänitin baboinke. Hän vändi minunke laukaha, söti mindai keitosel, mö ühtes pirdim, lugim kirjoid… Lujas veslas oli minei babanke. Toine toiženke-žo baboi da dedoi pagižiba vaiše vepsäks, a kerdan minä el’gendaškanzin heid. Melentartušt-žo oli teta, miš om pagin.
Konz minei oli koume vot, baboi sanui: "Pidab sinei-ki vepsäks pagišta!" – i zavodi opeta mindai. Ezmäks tedištin sanad "tervhen", "spasib", "nägemoi" da openzimoi sanumaha, ken minä olen. Mäniba päiväd, minun päs oli jo enamba sanoid, da baboi sanui: "Mašoi, zvoni bat’ale da kucu longeks". Muštan, kuti nece oli egläi, kut otin trubkan da sanuin: "Bat’, tule kodihe keitost sömaha". Muga, kerdaspäi kerdaha, minä pagižin jo enamba i enamba.
Sid’ vepsän kel’ oli minai päivkodiš, školas, erazvuiččiš festivališ. Eskai universitetas valičin opeta vepsän kel’tbmugošt armastust baboi kazvati minus. Hänenke minä kaiken aigan pagižin vaiše vepsäks. Meil oli penid petusid, miččid niken ei voind teta.
Nügüd’-ki minä pagižen hänenke vaiše vepsäks. Hot’ tedan, miše vastust jo nikonz ei linne. No rižan: baboi kuleb mindai, el’gendab da om korktad mel’t, miše hänen uništuz eläb – hänen pen’ vunukaine pagižeb vepsäks. A minä kaiken aigan toivotan baboile, miše minunki lapsed, hänen pravunukad, pagižeškandeba vepsäks hänen muštoks.