Texts
Return to list
| edit | delete | Create a new
| history
| Statistics
| ? Help
Posdn'akova Ol’ga .
Ilopadua kyläh vuotettih
Source:
Oma mua. № 19, 2025, p. 4
Posdn'akova Ol’ga
Ilopadua kyläh vuotettih
Livvi
New written Livvic
Erähät rahvas ollah moizet, ga heidy sanotah "ilopada".
Meijän kyläs mostu oli äijy. Konzu hyö tuldih Sovd’ärveh, algavui, kui nygöi sanotah, "dvižuha". Heidy vuotettih, varustuttih heijän tulendah, ihastuksis vastattih joga talois. Kui valmistuttih? Lat’ehurstitgi pestih, älä mainiče lattieloin pezendiä da samvuaran läpettäjäkse hierondua. Eräs moizis ilopavois oli P’otr Vasiljevič Varfalamejev, linnas eläi Okulin-buaban velli. Häi tuli juuri sinä piän, kuduannu uskaldi mennyt kerdua kyläs olles. Puaksuvimah se oli Pedrunpäivänny heinykuun aigah. Ainos tuli, konzu pidi kaimata jälgimäzeh matkah omahizii da tuttavii.
P’otr Vasiljevič lähti autoubusaspäi da astui kepin vuoh, ku oli ruanittu voinan aigah. Ainos oli pindžakois da valgielois paijois, ryndähäl medalit, štanit ut’uužitut. Odekolonan duuhu oli gost’an vältämätöi tunnusmerki. Huruas käis ainos oli šalgu tuomazien kel. Enzimäi häi astui pitkin kyliä vellen Timofei Vasiljevičan kodih, kunne azetui nedälikse. Sit huogavui dorogas tulduu da huondeksel astui kyläh. Enzimäi meni Okulin-sizärellyö. Myö händy vuotimmo, ku häi toi linnaspäi kaikenmostu magiedu. Buabale toi indiiskoidu čuajuu keldazes vakkazes, kuduan bokas oli slona, suškua da pečen’n’ua, piäpaikan, muamale – kangastu pluat’t’u ommelta, muamua häi ylen äijäl suvaičči, da muamo händy kunnivoičči. Meile, lapsile, häi toi p’etušok-magieloi. P’otr Vasiljevič istavui divanale da rubei pagizemah. Kyzyi joga pienehgi kylän dieloh — kui kalua tulou, äijängo kartohkua istutettih, rodieu marjua-siendy da tostu. Sit häi rubei sanelemah omii duumii. Pagizi häi a-iänittäjen, linnan luaduh. Myö kuundelimmo suut avvoi, sendäh ku paista häi maltoi.
Stolale sinä piän pandih parastu syömisty, puaksuvimah kalahistu. Kalua häi suvaičči. Kalaliemen myödäh otti r’umkazen-toizen valgiedu viinua, ei enämbiä. Istuimmo händy kuundelemas čuassuloin luguh, eigo ni pihale himoitannuh.
Kerran häi kučui muaman linnah. Tottu sanuo, kučui linnah häi äijän kerdua, ga kävvä meil – muamal, minul da Gal’a-sizärel – ugodih yhten kerran. Eli häi silloi akan kel Puškinskaja-pihal. Akku hänen oli linnan suuren gastronom-laukan direktorannu. Hänen fatieran galdarispäi nägyi, kui hyvin sellinnyöt rahvas käveltäh randupihua myöte. Sih aigah vaste vai avavui Karelija-univermuagu. Pet’a-diädö osti minule da Gal’ale puuhizet miäčyt, kuduat avavuttih keskel. Myö lähtimmö pihale,minä kirvotin oman miäčyn, se halgeigi. Diädö rubei nagramah, silitti minun piädy da sanoi, ku kodih tulduu midätahto keksimmö. Kois häi krieppi klein vuoh kaksi šuaran puoldu. Šuaru oli täyzi, ga enämbiä ei avavunnuh.
P’otr Vasiljevič kyläs olles jäi meile illastamahgi. Illal ruavospäi tuli tuatto, hänelgi himoitti paista linnalazen rodn’an kel. Jälles yheksätty diädö meni yökse vellellyö.
Tossu piän P’otr Vasiljevič meni Marija Petrovnalluo, kudai sežo oli meijän omahine. Siegi kai oli tiettyh luaduh. Marija Petrovna hänen tulendale ehti pastua kaikenmostu piiruadu.
Vie päivän peräs diädö meni Savkojevii tiijustamah, sit meni Ol’ga Petrovnalluo. Keräl oldih tuomazet – indiiskoi čuaju, suškat libo pečen’n’at. Muga hyväh luaduh händy vastattih joga talois. Diädän linnah lähtendiä vaste hänen vellen kodih astuttih meijän sovdärveläzet gostin’čoin kel – ken toi kuivattuu gribua, ken marjua, kengo kalua kiitändäkse. Huondeksel hyö astuttih avtoubusalluo kaimuamah Pet’a-diädiä. Buabo joga kerdua kyzyi: "Peša, konza tulet?" da pyhki silmii peredniekän helmal.
Meni aigu, kylän akkua rodih ainos vai vähembä. P’otr Vasiljevič joga kerdua tuli heidy suattamah jälgimäzeh matkah, sit ičegi kiändyi omah kyläh. Häi käski panna händy muah omah kyläh, kuduah rodivui, kuduah rodivuttih hänen ezi-ižät.
Äijän vuottu mendyy hänen kuolendan jälles minä tiijustin erähät hänen elaijan faktat. P’otr Vasiljevičan ammatti oli "Instruktor-knižnik". Ruskieh ar mieh händy otettih vuvvennu 1940. Voinan enzimäzis päivis häi oli frontal, 124. ambujien polkan staršinannu, kuvven kuun peräs oli bataljounan komandieran sijahizennu, piäzi polkan komandieran sijahizekse. Voinan loppi maijoran čiinus. Vähästy enne voinan loppuu oli ruanittu, Ruskien armien kirjoilpäi otettu iäres 03.11.1946.