VepKar :: Texts

Texts

Return to list | edit | delete | Create a new | Statistics | ? Help

Natalja Anhimova. “Taidehen ö – 2025” Šoutjärven muzejas

Natalja Anhimova

“Taidehen ö – 2025” Šoutjärven muzejas

Veps
New written Veps
Kül’mkun 2. päiväl vepsän muzejas mäni "Taidehen ö – 2025" -akcii. Kaikuččel vodel sügüzel mäneb mugoine päiv, konz muzei avaitas ehtal, miše ristitud joudajal aigal voižiba tulda i kacta muzejad maksmata.

olem hüviš meliš, konz nägem iknaspäi, kut rahvaz mäneb Mel’kinan mäthalemäneba nored da vanhad, vanhembad lapsidenkei muga ehtas keradase läz kaks’ sadad mest. Ken-se kaikuččen kerdan tuleb, a ken-se ezmäižen - kaikid vasttam ihastuses.
Vodespäi vodhe om muga, miše ezmäižin tuleba pened lapsed da oma muzejas kaks’-koume časud. Sigä vändaba, tedištaba midä-se ut, oma ilokahad. Ka völ voib ližata, miše sil aigal tedištaba ičeze täht midä-se rahvhan kul’turas, konz ozaidaba ozoitesid, vändaba vepsän vändoihe da konz eht mäneb mugoižes vanhas da čomas pertiš.
Necil vodel, kut ende-ki, L’ubov Ivanovale abuti vedäda nenid časuid kirjišton radnik Jekaterina Mironova. Voi nähta, kut vessel oli zalas, lopuks kense ei tahtoind lähta kodihe, kense jäi mamanke toižile vastusile.
Sil-žo aigal toižes zalas meiden abunik, školan opendai Sem’on Jefremov vedi openduzčasun vanhembiden lapsiden täht. ištuihe stolan taga da pagižiba melekahid paginoid. Minei oli mel’he nähta, miše ühtes oliba školan openikad, üläopenikad, pästnikad. Üks’ mugoine neičukaine Jul’a Ivanova sanui: "Mina ii üht kerdad olin muzejas ehtaigan vastusil. Kaikuččen kerdan otan parahimad mel’t. Siid Sem’on Sergejevič andab mugoižid vastusid, konz ühtes voib meletada da teta enamba. Eht mänob oikti da hüväs meles".
Kesk ehtad oli mugoine čas, konz zalha rahvaz mäni i mäni. Ka, tezim, miše külänikad varastiba necidä vastust, no miše tuleb muga äi rahvasti päha ei tulend. Zal oli täuz’. Viktor Lonin starinoiči ičeze uden "Mecan pertižed" -kirjan polhe. Se om hänen laps’aigan polhe, mitte mäni Šoutjärves 1970.–80.-vozil. Hän painoi kirjan ičeze den’gale i lahjoči kirjoid kaikile, ked sigä oliba. Vastusel oli mel’he nähta Jevgenii Akimovič Šorohovad. Hänen abul jo toine Viktoran kirj läksi eloho i ihastoitab lugijoid. Minä vaiše sanun, miše iče olen jo lugenu kirjan, sain hüväd mel’t, äjan muhazin.
Vastusel minä vedin vepsän paginanstarinoičin vepsän rahvahan kul’turas. Oli mel’he tedištada, midä ristitud meletaba necen polhe. Minä iče navedin vedäda mugoižid vastusid, tedan, ken-se tuleb jo äi kerdoid, ken-se ezmäižen kerdan. Päs oma mugoižed meletused: tahtoin antta ristituile tedoid vepsän rahvahan istorijan, kul’turan, kelen polhe.
Čoma eht lopihe zalas, kus pajati Vepsän rahvahan hor. Rahvast oli äi. Mel’he oli se, miše L’udmila L’vovna starinoiči pajoiden polhenece oli hüvä niile, ked ei el’gekoi vepsän kel’t.
Küzuin Jevgenia Kokorinal: "Kut silei om eht muzejas"? Hän sanui: "Oli mel’he vastata ristituid, keda d’o äi vott en nähnu, pagišta heidenke. Mugoižed vastused oma südämeližed. Om hüvä, mise om mugoitte sijamuzei. Voib dätta kaik kodiradod, toižed holed, tulda tännasada ilod da lebaita".