Texts
Return to list
| edit | delete | Create a new
| Statistics
| ? Help
L’ovkina Marja .
Talvisuarnu
L’ovkina Marja
Talvisuarnu
Livvi
New written Livvic
Vahnas lahos kois eli suuri hiiriheimo. Yhtenny yön pieni Bettine-hiiri havačui maguamaspäi. Kuilienne orboil vezi meni korvah, karkoitti unen.
‒ Vuotas, minä kačon, kui ken pertis viettäy talvie, duumaiččou Bettine.
Siä on moine: päivän lundu panou, toizennu vetty kuadau.
Hurahtah Bettine keskiyöl koispäi. Dorogua myöte astuu kondieloin kodih. Ei häi kondieloi varua, gu puaksuh tänne kävyy. Ei rubie kolaittamah veräidy, n’ulahtah loukos. Kondiet kai muatah.
‒ Šop, šop, šop, šopettau emäkondiele korvah, ‒ ei havaču.
‒ Šop, šop, šop , toizele ‒ sidä samua.
Kut’kuttau jallanpohjiigi pienel kondiel ‒ ei havaču. Juoksou kondien koispäi ielleh.
Menöy suuren kuuzen luo. Pyöriy ymbäri ‒ kaččeleh.
‒ Voinnengo nosta oravan pezäh? arbailou häi. ‒ Opin, nouzen, ylbeilöy Bettine da nouzou oravupezäh.
‒ Oho, hoh, ihastuu Bettine. ‒ Tämänmostu čomuttu ei vie puuttunuh nähtä.
Keskipezäs on kuldaine komšaine, täyzi čomua käbrysty. Oravat jo ammui mualattih käbryzet ‒ pidi varustua kai, čomendua Uvvekse Vuvvekse oma kuuzi.
‒ Bettine, hyvä gu sinä tulit! Myö jo ammui sinuu vuotammo. Nu, kačos, čomatgo myö olemmo? kyzytäh oravat.
Iče mualatah omua iččie kaikenmoizil kruaskoil: kulmii, silmii, händii. Pidäyhäi heilegi čomannu olla rahvahan tulendakse, vuotetah magiedu syömisty Uvvekse Vuvvekse.
Silkeskie nouzou ylen suuri tuuli, rubieu tuhumah da vihmumah. Vikse kai ilmuižändät: talvi, kevät, kezä da sygyzy tuldih yhteh pruazniekkah ‒ Uuttu Vuottu vastuamah. Ozutetah hyögi omat väit da nerot. Kuuzi lekkuu sinne-tänne ‒ odva ei katkie. Oravat da Bettine jo pöllästyttih. Kuldaine komšaine pakkuu pezäs da kerras muuttuu soitokse. Meččy kai havaččuu soiton iäneh. Käbryzet lennelläh suurel tuulel kaikkiel. Vihmu da vilu tuuli čomendau käbryzii omil sugahil.
Alahan rahvas nähtäh tämän bauhun, gu jo tulou päivy, ga niken ei pöllästy ‒ moine on ilmu čoma. Taivas ičessäh tulou iloh, gu pieni lapsi rubieu muuttamah omii sobii. Siä läikkyy ‒ silmii ei sua ottua.
Rahvas huolitetah taivahas tavata omal ičel lahjoi.
‒ Mi tämä vuozi tullou, kyzytäh hyö.
‒ Tämänmoizii lahjoi vie igänäh emmo ole suannuh.
Soitto omua ruadau ‒ soittau omii pajoloi da tansiloi. Čomazet oravat pyöritäh rahvahas. Kaikil on vessel, tansitah da toine tostu sevätäh. Kuudamaine havaččuu, kaččou pilvis: mi rodih? Hänelgi on kummu kaččuo. Kuudam rubieu nagramah.
Rahvas kačotah taivahah:
‒ Kaččuot vai, taivahas on hebo! kirrutah lapset.
‒ Hebo, hebo ‒ val’l’astettu kuldazeh vembeleh. Korjas istutah kuudam da päiväine, ohjakset käis. Hebo juoksou ymbäri pilvis, kabjat vai räčkäy.
‒ Kops, kaps, kuuluu kaikkiel.
‒ Kaččuot, kaččuot! kirrutah lapset da ozutetah käil taivahah.
Hevon kabjois pakkuu hobjua da mua peittyy čoman kattien alle. Taivahas nävytäh sanat: Hyviä Uuttu Vuottu, kullat rahvas, teile! Olgua ozavat da tervehen! Eläkkiä sobuh!
Heboine andau hyvän ennustuksen kaikkiele.