VepKar :: Texts

Texts

Return to list | edit | delete | Create a new | Statistics | ? Help

Šorohova Ol’ga . Minun armaz Järvenkülä

Šorohova Ol’ga

Minun armaz Järvenkülä

Veps
New written Veps
Ičen ma om kalhemb kuldad. Mugoine sana om meiden rahvhal. Mini ofot sanuda ičein Järvenkülän polhe.
Minun külä om čoma, hän om Ojat’-jogirandal da Jälleižel järverandal, a ümbri vuv om äi järvid’ Jälleine järv’, Sar’järv’, Šoudjärv’, Jändjärv’. Ezmeižen kerdan kirjutiba Järven külän polhe üks’ tuha nel’l’ sadad ühesakime kudendel vodel. Oli kaks’kümne viž pen’t’ küläd, kaik oliba Järvenküläs.
Meiden küläs om ei zavetanpraznikoid’, Vasiljevoiden mägel om sur’ zavetoiden praznik Tiffinski. Ende babam sanui, mišto necil’ tahol, kus nügde seižub časunik, ozutihe Tiffinski Jumal, ka sen täht sigä om Tiffinski praznikeine. Ühesandel pejal heinkul, keradasoi časunikha elejad, lugetasoi malitvoid, mändas kumardasoi Jumalale, jäl’ges mändas ojale, Jumalan pestas vedes, jäl’ges vedes pezetasoi rožan, ken-se ka i kül’bese, ottasoi vet i kod’he. Jäl’ges kaks’ mest’ pidädas Jumalan, a ristitud kaik čukoidas Jumaleižen i proitasoi Jumaležen al, jättasoi kaiken huban. Konz ken se läžegandeb, ka sil’ vedel peziba läžujan mehen, hänele tegihe kebnemb. Nügde gi keradase äi rahvast necile praznikeižele.
A minun Krisanmägel vuv om praznikeine Kazanski. A min’ täht Kazanski? Ka saneliba, mišno ei živatoid’ läžui i koliba ühtel vodel, a Haračojanno ozutihe Kazanski i sen täht sigä oli sur’ kivi, kudamenno käveltasoi da pakitas tervhut živatoile. A ende küksiba živatoid’ ojale, jotiba vedel da pezetiba, kod’he gi toiba vet, tanhou valoiba, živatoid küstasoi Jumaležen al, mišto andeiž tervhut. Mugomad verod oma meiden mal.
Järven taga vuv praznoitadasoi Il’l’anpejan. Järverandas om sur’ kivi, ka se taho om zavetni. Konz-se baboi saneli mišto sigä tahol ozutihe sur’ pacas savud i sigä tahol jäi sur’ kivi kuvanke, šlemas. Il’l’janpejal paniba zavetad kivenno i pakičiba ičeze holen, mišto hän proideiž. Tari oli kaika pörtas nečinno tahonno lahjoideke.
A vuv Hübjoilas eli rozbeinik, kucuiba händast Rämzä. Hän vorui heboiden telegoišpei sӧndan da sobad bohatilpei i andeli nene tavarad niššatoile. Bohatad vareižiba, a niššatad kumarzihesoi hänele.
Minun muštos, minun Järviš oli sur’ sovhoz, kus radoi ei rahvast, oli tannaz lehmideke, tannaz vazoideke. Diki äjan maidod lüpsiba koruvnicad. Oli škol, kuna käveliba lapsed, lopiba kahesa klassad, da jäl’ges ken mäni Vidlan küläha opendamhas, a ken i Podporožjen lidnaha opendushe. Oliba mectanhad, kus kaičiba da kazvatiba mecan. Kaikuižes küläs oli piloram. Maidon primiba eleilpei.
Kul’turanpert’ nügde gi radab, sigä tehtasoi koncertad, praznikad, norištole kargud, lapsile vändod. I kaičiba vuv lugejanpertin, kuna Järvenkülän elejäd käveltasoi, ottasoi kod’he lugm’ah’a. Kezov om ei adivoid’ tuvnu küläha, ka rahvhast om enamb, a tal’vel rahvast vähä eläb.