Texts
Return to list
| edit | delete | Create a new
| Statistics
| ? Help
Nina Zaiceva.
Virantanaz. 3. Kondjan, rodun, ižandan, openduz
genre: Epic work
Source:
Verez tullei. Petroskoi: Periodika, 2015, p. 7-11
Nina Zaiceva
Virantanaz. 3. Kondjan, rodun, ižandan, openduz
Veps
New written Veps
Libui kondi kuzhe
sätes kaikhe udhe:
heinäsižiš kadjoiš,
ol’gesižes paidas,
kivižiš kindhiš,
savižiš kengiš.
Komedas räväiž,
sugulangan avaiž
mehiden sanoiš
amuižiš aigoiš,
vanhaižiš päiviš,
suguazjoiš äjiš.
– Minä olen ravaz,
kulgat mindai, rahvast,
minä äjan muštan,
kaičin ičein muštos,
starinoičen teile,
vaiše kulgat, velled.
Ku minun sanan mödhe
lähtet elos hodhu,
ka hüvä linneb elo
i tulet ozan tele.
Sikš sanad minun kulgat,
i iče herkhil olgat.
Pagižeškanz’ kondi –
sanad kuti noidal.
Starin tehta mahtoi,
sanoid-seki tahtoi,
valičemha melel:
– Sanun teile, velled,
holdugat mez’rodus.
Unohtamha kobus
kel’t tö antkoi algat.
Väged äjan pangat,
miše teiden lapsed
elos arvod maksaiž!
Ližaz’ kondi meile:
– Paremb azjad eile,
ku käraudamhas kel’he.
Kaikile mel’he
linneb kel’ siloi,
tob äjan ilod.
Kel’ teile anttud:
Vepsläižikš pandud
olda täs mirus.
Elägatei sires
živatad i mehed.
Siš om teiden tehut!
Elägatei tägä,
a teiden vägi
mecaspäi tuleb,
i verehe sulab.
Algat vigad togoi,
algat vaiše olgoi
mecaha tö pahad.
Eskai ani ahav
hondod-ki ei kuliž.
Paha sana suliž
sus völ ani oldes,
kuti kelel noldes.
A konz tulet mecha,
eskai algat vicha
tarbhudeta tartkoi,
algat sidä katkkoi.
Mecahižen sanad
om ved’ teile pandud:
tegoihe om nevond,
veroihe om laskend...
Kuz’ kaikutte siloi
öks teid otab ilos,
abuta ei jäta
sätes kavaglapoil.
Viluspäi se katab
i lämpol’he satab,
käraudab teid kod’he,
töndutab se hodhu.
Vepsläižile – sel’ged:
mecas pu-ki, velled,
nägeb, kuleb kaiken,
olgat hilläd, vaikne.
A mec teile siloi
toškab äjan ilod,
avaidab se süvüt,
andab ičez hüvüt.
Oldes järves, joges
linnet siloi tuges,
ku olet hillemb hirut,
a et tehkoi pirud
da et sül’ggoi vedhe.
Sanun teile edhe:
vedehižen taba
käred, gor’ad saba,
ken vedhe lomud taci,
algat muga raci!
Vezi om kut zirkol,
pahad algat virkkoi!
Živatoid kut vellid
algat pekskoi, kel’tud!
Tulet melel hüväl,
marjoid löudat külläl,
senid-ki ei peittud,
peitused kaik heittud.
Vaiše olgat hüväd,
tekat nece jüvä:
mec om olii eläb,
tundeb teiden meled.
Minä, kondi – ižand,
pahad sid’-žo rižan!
Kondi päks om pandud,
teile igäks anttud.
Znaman teiden rodun
olen äjad voded.
Pangat henghe ani
nece minun sana.
Pajon sanun teile,
miše tijal eilend
tahtod lomda mecas,
muštkat kaiken neciš.
Minun pajon rahvaz
pajat’ ani tahtos.
KONDJAN PAJO
– Mustikištod, babarmištod,
koivištod i kuzištod –
kaikjal minä kävelen,
kaikjal minä nägelen.
Olen kaikid vahvemb,
olen kaikid vanhemb.
Astun minä mäzödme,
astun minä räzödme,
mindai mecas kundeltas,
ken-gi kuna joksetas.
Koske en nikeda minä,
mecas tö konz hüvin linnet!
***
Nene käsköd teile
oigetud om, velled!
Käsköd nene – tarbhad
pangat muštho, varha.
Vepsläižiden muštos
vanhad käsköd kušttas.
Tehkat niiden mödhe,
elod sirtkat edhe
kanzaspäi kanzaha,
norespäi vanhaha,
lugekat niid käsköks
imetadud maidos!