VepKar :: Texts

Texts

Return to list | edit | delete | Create a new | Statistics | ? Help

Nina Zaiceva. Virantanaz. 13. Anni-baboin surm

Nina Zaiceva

Virantanaz. 13. Anni-baboin surm

Veps
New written Veps
Homenc toi jo vestin pahan,
leviti sen küläs ahav:
Anni koli ičez kodiš,
lebaidab nüt’ kaikiš holiš.
Oli lujas hüvä ristit,
hot’ ei pidänd kaglas ristad.
Äjile hän oli tugen:
pörduti hän mehen vägen,
spravitoiti kibun jäl’ges,
eci heid, ken ”hondol jäl’gel”
mecas oli, löudli pigai,
kaič mehid pahas vigas...

Annin surmas vestin necen
Viroi kulišt’ oldes mecas.
Hän ei tundend, tedoid kuspäi
sai hän mecas, ani puspäi
kägi kukkuškanzi tuskas,
Viroi tedišti-ki mustas
gor’as neciš, Annin surmas...
Anni oli hälle armaz,
kaiken aigan pidi holid,
hälle toižen maman oli.
Aigoiš mamaze ved’ hänen
koli, kanz-ki oli jänu...

Rigol läksi Viroi kül’hä,
konz völ oli mägel, ül’hän,
loikotab kut Tal’oi, kulišt’,
voikab lujas. Karged uzišt...
Tal’oile ol’ Anni lähen,
sikš-se voiki ani pahoin,
vaihen vaiheze hän kudoi,
sanan sanaha hän sidoi.
Voiki ičez gor’as pahas,
vei ned sanad keza-ahav,
tullei taivhaze niid libut’,
taivaz kuli neciš kibus.

TAL’OIN VOIK

– Sula Anni-baboihudem,
keranus sä, kogonus.
Libed meiden päiväihudem,
pagišta ei uddainus.
Mikšak sanund ed nikelle –
ičeleiž, üks’ ičeleiž?
Mikšak virkand ed jo meile,
jätid henghe ühteleiž.
Kutak sinä racid jätta
ičeiž libed linduine,
kerazitoi sinä lähtta,
kibed minun rindaine.

Sula sina baboihudem,
mustan duman küksižid,
sinun armaz lindoihudem
necen duman lükäižiž.
Midä meile nügüd’ tehta
vast käbedaha kezaha,
rugehtid sä uitta ehtta,
konz ei olend vilu sä.
Eläižid hot’ sinä völ-se
käbedaine kezaine,
elähtada ed voind jose
nece volaz vozine.

Nügüd’ panda meile pidab
sindai ledho mahuižhe,
sula minun baboihudem,
neche koditahoižhe.
Emei racteiž kaimadamha
viluhu da randaha,
emei racteiž sabutamha,
maha sindai panmaha.
Kägoihuded kukkuškatas,
minä meles pidäškan,
känditoi sä linduks hahkaks −
minun henges johtuškab.

Ištte lähembaižhe puhu,
ani alaoksale.
Toškab vestid tulleituho
sinus, minun maksaine.
Tulleihuden kartte ištte
sinä minun uugale,
kukku-ške i sanu püštas,
sinä, hahkut suugaine.
Äi jo melid meile andoid,
minun sil’mänteraine,
hardjoil sinä äjan kandoid...
Voi, tuskaine, sur’ gor’aine.

***
Mahapanendpäiv-ki tuli,
ičhižile gor’ad suli...
Oli veron mödhe tehtud
jäl’gmäd azjad Annin tähte:
kisel’ muštmižihe keittud,
zirkol paikan alle peittud,
hibj konz kaumžomale ved’he,
kodiš sijad-ki kaik pest’he,
miše gor’a uz’ ei tuliž,
miše opal teramb suliž.
Tal’oi kaumoil voikuid sanui,
kibed opal kului sanoiš.

TAL’OIN VOIK KAUMŽOMAL

– Sula sina minun babaine,
kuna mindai jätid, armhaine,
surele da mindai gor’ale,
igähižele da sinä bedale.
Kenak mindai kaikes armahtab,
kenak mindai muga armastab?!
Sula sinä minun babaine,
rebitase minun rindaine.
Kenak radolpäi-se vasttaškab,
armahašti tuleb vastha-se,
mindai silitaškab tukažiš?!
Olen nügüd’ mustiš tuskaižiš.

Nevondoid-se kenak andaškab,
kenak laskvut äjan kandaškab.
Nitule mä aigoiš tulen-se,
sigä üksnein nügüd’ olen-se,
Tule, babam, kägoin karthišti,
ištu koivun barbal alhašti.
Siloi minä sid’-žo tedaškan:
toid sä minei uzid tedoižid:
ičhižid sil čural nägištid,
siš i kukkud minei kägižen.
Kukku sinä völ-se, kägine,
sanu kaikjal opalvestine.

Iroi-baboihudem, cvetuine,
oled amu sil jo svetuižel,
opalvestin sinei veretan,
pahan vestin sinei oigendan:
Anni-baboi om jo keranus,
sinunnokse om jo kogonus.
Kasarda-ške leved tehut-se,
pane parded kuti sildut-se
bibučijas sos-se päliči,
mustan mecan ladvoiš aleiči.
Tariče-ške vessel venoihut,
ehtata-ške sötei baboihut.

Ehtata hänt meres poikpoli,
hurha polhe, ali oiktale,
kabarda-ške baboid kädudel,
püžugatoiš sel’ktal vedudel.
Olijad sil čural ičhižed,
vastkat baboid kuti ičetoi,
otkat händast teiden sebraha,
algat jätkoi üht-se kerdaha.
Oli baboi alasijažel,
hätken venui ühtel tahoižel.
Hän ved’ vaiše om i kogonus,
sihe čurha vaiše keranus.

***
Tal’oi kaumaižele ani
lanksi virktes nene sanad
ičez tuskasižes gor’as,
mustas tuskas, opalmeres.
Kaum ol’ hänen kündlil kasttud...
Kodihe jo tarbiž astta:
sauptud kinktas baboin sil’mad,
henges tundu ei ved’ il’mad...
Tal’oi sanui: – Baboi sula,
minun armaz, voik-se kule!
Lenda taivhaze sä tünäs,
muštos kaičem sindai süväs.