VepKar :: Texts

Texts

Return to list | edit | delete | Create a new | Statistics | ? Help

Hebozel kellozienke

Hebozel kellozienke

Livvi
New written Livvic
Vuvvennu 1988 oli suuri roindupäivypruazniekku – 100 vuottu täytyi karjalazel runoilijal Jalmari Virtazel. Alavozen souhozu, silloi sen johtajannu oli Aleksandr Titov, yhtes tazavallan Kniga-liitonke perustettih Virtazen literatuurupalkindon. Sen kilvan oli voittanuh Vladimir Brendojev, häi puutui enzimäzekse laureatakse. L’udmila Aleksandrovna Gerasimova, kudai oli silloi piäzootehniekannu, mielihyväl mustelou sidä tapahtumua. Toinah hänen sanelemizes tiijustammo midägi uuttu runoniekkah niškoi.
Myö emmohäi petties vallinnuh enzimäzekse laureatakse Vladimir Brendojevua. Myö luvimmo hänen runoloi lehtis da kniigazis. Net oldih mieldy myö hierulazile, kuduat ruattih muatalovuos.
Konzu piettih vastavus souhozan spetsialistoinke, Vladimir Jegorovič vähäzen saneli iččeh elaigah da tuotandoh nähte, a sit rubei kyzelemäh muatalovuon elaigua. Silloi myö saimmo hyväs ruavos äijän palkinduo: Ruskiedu flaguu, kunnivomerkii, puutuimmo VDNH-ozutteluh. Runoilii tiijusteli, kui myö piäzimmö nengozih tuloksih, kui kazvatammo žiivattoi, kazvoksii, midä da kulleh strojimmo. Tahtoi tiediägi kanzukundua: äijygo souhozas ruadau valgoven’alastu, ven’alastu, karjalastu, ukrainalastu da kui hyö pietäh yhtevytty keskenäh.
Konzu tuli aigu ajua zavodan syöndytaloih poikki kyläs, Vladimir Jegorovič sanoi: "Minul puutui ajella laivoil, mašinoil, poujezdal. Ettogo vois ajeluttua minuu hebozel"? Minuu piettih vahnimannu heboloin kaččojannu, gu ylen äijäl suvaičin nenii žiivattoi. Sit val’l’astin kaikis raviemban Planeta-hevon, čomendin vembelen kalkalozil, riputin kellozet. Regeh panimmo pehmien od’d’ualan da čoman kattien. Kučuimmo soittajua soiton kel, oli moine Koverskii. Tässäh ovvostan, kui mies jo nengozis ruavahis vuozis ruohtii, ei varannuh istuokseh regeh, vikse oli ylen rohkei.
Ajajes tahtoi paista ristittyzienke, kuduat puututtih vastah, käski azettua. Rahvastu äijy lähti kodiloispäi kellozien da soiton iäneh. Järilleh tulles Brendojev käski ajua kirkieh, gu suas tunnustua, kui voibi hevol ruttoh ajua. Jälles Minä suvaičen -runos kirjuttai käytti nengozet sanat: "Suvaičen Anukseh siirättiä ajua" – toinah mustoitti sen ajelendan, sidä vedäjiä Anukseh dorogua myöte.
Konzu tuli eruonduaigu, Vladimir Jegorovič ylen äijäl kiitti lämmäs vastuandas, kaikis enimäl hebozel ajelutandas: "Nengomua iluo minul ijäs ei olluh, kui tämä hebozel ajelendu", sanoi mies.
Nengoine meil oli vastavus da nengoine oli meijän runoilii, omamualaine Vladimir Jegorovič Brendojev, äijäntiedäi, tiijonhimoine, pättävy, rohkei, eihäi sudre händy sanottih "Anuksen Jesenin".