VepKar :: Texts

Texts

Return to list | edit | delete | Create a new | Statistics | ? Help

Valentina MIRONOVA. Viändöi – Iivanan- da Pedrunpäivän keski

Valentina MIRONOVA

Viändöi – Iivanan- da Pedrunpäivän keski

Livvi
New written Livvic
Kezä on kiirehelline aigu kyläs, pidäy ehtie kai peldoruavot ruadua, heinät niittiä, marjat dai sienet kerätä talvekse. Ga kiirehen keskes rahvahal oli ainos aigua myös pidiä pruazniekkoi, kävvä toine toizelluo gostih, kižata da tansie pihal.

Puaksun ruadomatkois kuundelemmo kerdomuksii, rahvas musteltih, ku suurien pyhien aigua omahizet kerävyttih yhteh pruazniekkoi pidämäh. Toiči ad’voih tuli 10–15 hengie rodn’ua, stolah pandih parahat syömizet: liharokkua libo kalaliendy, čuajunke eriluaduzii magieloi piirualoi da lopukse kiiseli. Erähät čomendettih pihua da omua kodii. Ezimerkikse, Sroičan päiväkse mečäspäi tuodih pienii koivahazii da pandih niidy časounas dai omas kois ymbäri. Erähät pystytettih koivahazii veriän puoleh dai toizeh. Pertis koivuviččua pandih suureh čuppuh obrazoin tuakse. Net sit Spuasan päiviä vaste otettih iäres da lykättih vedeh. Kezän allus koivupuulois lehtet vaiku ruvettih puhkemah, hyvä duuhu tuli. Pienet brihačut juoksendeltih kyliä myöte vičat käis, toine tostu dai kaikkii, ken vastah tuli, vičoitettih.
Keskikezäl piettih kaksi suurdu pruazniekkua, Iivananpäiviä 7. heinykuudu da Pedrunpäiviä 12. heinykuudu. Kuvven päivän keskie karjalazet sanottih Viändöikse libo kezäsv’atkoikse. Pruazniekan nimi ottau allun viändiä-verbis. Ennevahnas rahvas elettih luonnonkalenduaran mugah, kačottih päiväzeh, konzu se nouzou da laskou. Viändöin jälles päivät ruvetah lyhenemäh dai päiväine viändyy talven puoleh.
Viändöin aigua ei sua nimidä ligaruaduo ruadua, eigo lattieloi pestä, eigo sobii, eigo kengii puhtistua. Ennevahnas lehmilgi kaglas olijoih kelloloih pandih typpi, ku se ei kilkettäs.

Joga heinäine tervehyökse
Rahvas uskoi, ku Viändöinny kaikil kazviloil: heinil, kukil, puulehtil on parandusvägi.
Sendäh enimyten sil aigua otetah koivulehtii talvivastoih niškoi. Myös karjalazet täl välil kerättih erähii heinäzii. Ezimerkikse, kuivattih určoiheiniä da sidä juodih, konzu vaččua kivistäy. Kuivattuloi meččymanžoin da vagoin lehtie pandih čuajukse.
Ennevahnas sanottin, ku enne Iivananpäiviä ei suannuh kodih tuvva nigo kukkazii, nigo heinäzii. Ku pienet lapset tuodaneh, sit net pidäy terväh lykätä ieres, uskottih, ku net tuvvah kerale kärbästy da mödžöidy. Erähät vie sanottih, ku tuonnet enne Iivananpäiviä kukkazii kodih, sit jyryn aigua tuli išköy kodih. Ku enne Iivananpäiviä leikannet lehtiviččua mečäs veičel da andanet niidy lehmile syödäväkse, sit lehmät karjas kuoltah. Iivananpäiviä vaste kodih joga čuppuh tuodih uuttu vastua, a toiči i lehtie ripoitettih lauččoi myö. Enne Iivananpäiviä meččiä ei pie koskie, niyhty čakkua ei sua tappua. Ku tappanet ennepäi yhten, sit täyzi sieglu uuttu tulou, a ku jälles Iivananpäiviä tapat, sit sieglan verran niidy häviey.
Iivananpäivän yöl käydih viele, sit sil parandettih voimattomii. Juoksijua vetty otettih kolmes kohtas, pandih kattilah. Ku vezi pyörinöy myödypäiväh, sit pannah butilkah da sil parandetah lapsii.
Viändöil da Synnynmuan aijal on äijy midä yhtehisty. Uskotah, ku niilöil aijoil voibi tiijustua omua tuliedu elostu, parendua omua ozua. Ku lienne tyttö tahtoi puuttuo miehele hyväh bohattah pereheh, sit häi meni hyvän ižändän ruispellole da pal’l’ahal tagapuolel mädžöitti vil’l’ua. Erähät hypittih tules piäliči, nenga lembie nostettih. Kyläs sytytettih tuldu eri puolil, enimyten järven da joven rannal libo mägiryčäl, tules poltettih vahnoi adroi libo aidoi, a toiči poltettih venehiigi. Tulen rinnal kižattih da tansittih, siepäi puarat mendih pitkäh kižahkäveltih huondeksessah. Nuoril pidi olla savun duuhus, uskottih, ku nenga kai paha iäres lähtöy. Tules ymbäri kerävyttih ruavahatgi, sit sie yhtes pajatettih. Toiči sie istujes i suarnoi saneltih. Vahnoi adroi käytettih myös kylyy lämmittäjes, vetty moizeh kylyh niškoi otettih virduajas joves.

Nouze lembi nostajes
Nuoret tytöt dai brihat kiirehtettih nostamah omua lembie, hyö Iivananpäiviä vaste kerätäh peldokukkazii da luajitah niilöis vastoi.
Nämien vastoinke hyö kävväh kylyh da sit lykätäh net vedeh. Gu vastu upponou, et miehele mene tänävuon libo et nai, a gu se lähtöy uidamahvuota sulhazii. Iivanan päiviä vaste neidizet mennäh meččäh da vallitah semmozen ižändän ruispellon, kenen perehes on naimattomii brihoi. Tytöt pannah peldoh pyyhkimen, muilan da hobjazen den’gan. Nämmä kai virutah sie Pedrunpäivässäh. Pedrunpäivän yönny nuorižo kylis ei magua. Illal jo zavoditah kižuamah da tansimah, brihat kučutah neidizii gul’ankoih, yhtes syvväh priädniekköi da n’amuzii. Keskiyöl mennäh tytöt peldoloile da otetah iäres omii peitettylöi veššilöi. Jällespäi hobjuden’gaine pannah vedeh da sit sil viel da muilal silmät pestäh, a pyhkimel pyhkitäh. Sil samal kerral otetah ruispellospäi myös ruiskukkazii, kuivatah da sit niidy ainos pannah jällespäi kormanih, konzu talvel bes’odoih šuorevutah. Uskottih, gu nenga lembi pyzyy korgiel. Vie kasties käveltäh, ket sovis, a ken i alas’ti. Erähät kastiet kerätäh as’tieh, sit huondeksel se ližätäh vedeh da pestäh silmät. Uskottih, ku sit nuoret brihat neidizen puoleh puaksumbah kačotah. Pedrunpäivännny, konzu kirikös kelloit soitetah, jo puulehtis, heinis dai kastiel ei ole nimittumua eriluadustu voimua.
Iivanan- dai Pedrunpäiviä vaste voibi sulhastu unis nähtä. Ezimerkikse, Pedrunpäiviä vaste yöl pidäy kerätä pienii koivu- da huabulehtyzii, krieppie net omah paikkah da panna pieluksen alle. Sit sulhoi unis tulou. Vaiku sanat pidäy vie sanuo.
Ku neidine tahtonnou tiijustua, menöy häi miehele tänävuon vai ei, häi kiirehtäy meččäh, löydäy sie kudžöimättähäh, panou sen keskeh puikon. Ku kudžoi nouzou sen yläpuolel, sit vuota sulhazii.
Kyläs joga ruavol oli oma aigu, nenga Pedrunpäivän jälles zavoditah niittämäh heiniä. Ennevahnas uskottih, ku ottanet ennepäi stoikan kädeh, pahat siät tullah da ni vil’l’u ei kazva. Pedrunpäivänny kylän paimoit käveltih taloloi myö keriämäs voidu da jäiččiä. Kylän rahvas Pedrunpäivänny käydih kirikköh da kalmoile, tuodih časounoih lihua, voidu, jäiččiä libo vil’l’ua, den’gua da paikkua.
Vie uskottih, gu Viändöinny vois kävvä kalah, ku vienižändän aittu on avvoi. Vienankarjalazien mieles, vienemändy Iivananpäivän yöl voibi andua omaluaduzet avaimet. Sit kogo vuvvekse rodieu kylläl kalua.
Terväh on tämän vuvven Viändöi. Ken vie ei ole ottanuh lehtie vastoih niškoi, olis hyvä kävvä meččäh. Onnuako muut ennevahnazet tavat meih niškoi enimyten ollah vaiku ilonnu.