ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к просмотру | Вернуться к списку

Segoinuded lindud. 1 PALA. 10-13. lugu

История изменений

12 октября 2021 в 17:48 Nataly Krizhanovsky

  • изменил(а) автора источника
    с Raisa LARDOT
    на

03 апреля 2019 в 12:44 Нина Шибанова

  • создал(а) текст
  • создал(а) текст: 10. lugu Vas’kad vedihe türmha Petroskoihe. Oli lujas jüged tabata händast. Vas’ka kirvez kädes ličihe kaikiš edembaižehe tanhan čogaha i ei pästand rindale nikeda. Lopuks, kaikel mirul, händast sorttihe, sidotihe i tungitihe mašinaha, miččes vedihe-ki lidnaha. Vaiše türmas Vas’ka ei olend hätken. Ühtel ehtal hän ozutihe pertin kündusel – habi hengiš, surdunu, näl’ghine. Kut iče hän sanui, Vas’ka pageni türmaspäi, vargasti kus-se fi nkad – suomalaižen reguden, i kibedoil jaugoil toukihe Petroskoišpai Šokšuhusai – vähäižeta kuz’kümne virstad. Külähižed pöl’gästuiba i udes veiba Vas’kad türmha. Jäl’ges pagištihe, miše hän pageniži toižen kerdan. Libui seinäs päliči i töndui joksmaha. Vaiše suomalaižed varjoičijad nägištiba händast, Vas’ka sai pul’kan sel’gha, i hänen heng lendi taivhale. Minä enambad aigad mänetaškanzin päčil. Vedin sinnä ičein tätuižid i čapoin kaikil vacad – tahtoin kacuhtada, mi om südäimes. I konz Vas’kad-ki pandihe maha, ka minä ištuin päčil. Nägin, kut pert’he tuli äi rahvast. Erased voikiba. Baboi-ki voiki. Akad pühkliba kündlid paikoil, jäl’ges ned paikad leviteliba kombuil, a voikud ei heitnugoi, vaiše käzil sil’mäd katoiba. Minä ištuin päčil vaikti, en ozutanus. Ei tarbiž olend ristituile nähta mindai i pagišta – mikš Vas’kad riktihe. Nikenele ei pida johtutada sidä. Vaiše minei tarbiž oli koskuda toižihe. Minä mugažo kävuin ümbri seižujas grobas, mitte oli kesked pertid, viritin tohusen toižiš tohusišpäi i panin toižiden rindale. Jäl’ges ristimoi ani Vas’kan modod vaste. Sündum Sötai, sinä ülähän taivhas oled, vaiše kulišta mindai i tege muga, miše koskuižin minä toižihe, miše kadoda rahvahan keskhe… Tatoi osti minei lapsiden kol’askan. Tedan, hän tahtoi, miše minä möst rižaižin ičtain lapseks. Tatoi ištuti mindai necihe kol’askaha meiden pert’irdan keskes. Kaik lapsed kerazihe ümbri meid, a minä tirpoin, miše ei voikta. Sid’ tatoi tabazi kol’askan i joksten vedäškanzi sen irdadme. Minä – kol’askas, kaik lapsed jokseba meiden jäl’ghe – mugoine kuva! Minä tahtoin kubahtoitta jaugoil – kubaidaba-ik völ ned? Tatoi, minä olen läžui, minei om lujas hond, minä tahtoin koskuda toižihe – neciš oliba minun meled, vaiše minä ištuin vaikti. Tatoi ei tedand, mil voib polenzoitta minun tuskad. I nece ajand kol’askas lopihe mugažo, kut oliba lopnus kaik toižed-ik pahuded neciš mirus. Tarbiž oli vaiše vaikti ištta i varastada. Baboi tegihe völ vaiknaližembaks. Hän, kut edel-ki, vedi kaik pertin azjad, vaiše hänen sil’miš oli völ enamba tuskad i opalad. Minä kävelin baboin jäl’ghe, pagištoitelin händast i kaiken tahtoin ilonzoitta. Vaiše hän kacui läbi minus, i minä en tedand, kuliik minun sanoid. Erašti baboi kuti tacli necen unen i nägi mindai, seboiteli kinktas, äjad kinktemba mi edel. Kerdan, muštan, ani homendesespäi minä pidimoi baboin lepkes, a hän kuti ei nägend mindai, ei otand üskha. Minä eskai meletin jo, miše baboi enamb ei armasta mindai. Mö vaiše joim čajud, samvar völ puhkuti stolal, čaškad völ ei ehtinugoi vilugata. Mamoi neičukaižidenke läksi adivpertin polhe, a minä völ kaiken ištuin sömsijas i kaikel vägel kacuin baboihe – äkkid hän johtutab minun polhe? Baboi sil aigal ištuihe laučale i pani käded kombuile. Minä ištuimoi rindale. Toižen pertin polespäi kului kätken kidžaiduz – kič-kač, kič-kač –kätkes čibutadihe Maika-sizart. Baboin hengaiduz lämbiti minun pänčuhuižen, kubahtoiteli minun hibusid. Südaimes-ki eskai kebnemb tegihe. Minä jo uindaškanzin, no äkkid avaižin sil’mäd, i sid’... Taivhal, ani minun päl nägui čud-kuva – rusked-vauvhiden olijoiden astund. Minä eskai paukotin sil’mäd. Edes astui kaks’ paiment koverad kalud kädes. Paimned vediba penen reguden, kus venui vagahine lapsut. Reguden jäl’ghe astui völ kaks’ paiment pit’kiš sobiši mugažo kaluižed kädes. A reguden päl, kaites suugil last, lendi kaks’ angelad. Kaikil päiden päl paloiba nimbad. – Kacuhta, baboi, mitte čomuz’-se om, šuhahtin minä, i vähäšt möhemba küzuin, –baboi, a kuna hö astuba? Minun armaz baboi sel’genzoiti, miše kaik nene olijad pageneba pimedoiš pil’višpäi, miččed sabusteleba heid. Minä kacuhtin ülemba: todes-ki om – taivhanröunan päl ripui pahid mustid pil’vid, miččed jo sabuteliba čudokahan taivazastundan, i kuti tahtoiba lainata kaiken. Vaiše, äkkid, kuva kadoi mugažo hotkas, kut oli tulnu-ki sil’mnägubale. Siš tahos, kus vaiše oliba rusked-vauvhad olijad, taivaz tegihe pal’l’az. Minei ozutihe čud-kuva, minä olen ozakaz, meletin minä i kingitimoi baboihe. Baboi ei olend mugoižen ilokahan, kut edel. Min polhe hän meleti? 11. lugu Miččes-se aigaspäi näguškanzi, miše meiden külän elo tegihe erazvuiččeks. Vanhembad nagroiba harvoin, paksus šuhaižiba keskneze min-se polhe vai taciba kaik radod i ištuiba vaikti, meletiba min-se polhe. Eskai lapsiden polhe-ki unohtiba. Minä südäimel rižin jo pahoid azjod. Minä kävelin kaiken baboin jäl’ghe i pidimoi hänen lepkes – mi pimedamba oliba vanhembiden meled, se kovemba minä pidimoi. Kerdan irdal meiden pertinnoks kerazihe sur’ akoiden kogo, kaik pagižiba pol’he än’he. Minä joksenzin kaiken sinna-tänna heiden rindal i en voind el’geta nimidä. Kaik-se minä naprin kulištada, miš pagižiba akad. El’genzin sanad ”venälaižed”, ”mi nügüd’ linneb?”, ”midä meile tehta?”, a paksumba akad johtuteliba ”hö”. Minä meletin, miše akad pagižeba venälaižiden polhe. Pöl’göiteli mindai enamba se, miše minä nikut en voind el’geta – miš om azj. Päs oliba meled: tuleb mi-se lujas paha, mihe uskta-ki ei sa. I se om jo rindal, tarbiž kaiken varastada hubid azjoid. Muga meletin minä – laps’. Konz aigoiš homendesel ani rindal, meiden pertin čogan taga rehkaihti bomb, minä ezmäižen libuin lavalpäi pertinpoles, kus oli verai karzinaha i kus mö magazim sizaridenke sil öl. Edel minä kaiken magazin toižes honuses baboin sel’gän taga i nimidä en varaidand. Ka kut minä sil aigal magata-se voin! Möhemba minä johtutelin sen päivän azjad lujas sel’ktas, ned igäks jäiba minun muštho. Vaiše sauptan sil’mäd, ka edeleze kulen jurud, bomban rehkaiduid i kaiken, mi tegihe jäl’ges. Konz rehkahti ezmäine bomb, i minä hüppähtin lavalpäi, ka edelez nägištin, miše eskai kuti kaik külän rahvaz kerazihe meiden pert’he, kus oli verajaine karzinaha. Pöl’gästunudud ristitud hahkoiden modoidenke seižuiba kaikiš pertin čogiš, erased ištuiba laučoil miččes-se tuskas. Ken-se ristihe, kuspäi-se kului ”Sünduižem sötai, Sünduižem, sötai...” Tomka-sizar magedas magazi, ei kulend nimidä. A minä seižuin rindal toižiden sizaridenno i en voind el’geta, mijak tarbiž meile tehta ezmäi, ei-ik pida panda päle sobad? Sid’ kuluškanzi uz’ vihelduz, iknoiden st’oklad heläiten lendatiba pertinpol’tme. A rahvaz seižui kubahtamata, kuti oli išktut nagloil lavaha. I möst ”Viuh!”. Neičukaine, kudamb seižui verajanno heikahti i lanksi lavale, toižed kubeganziba ezmäi hilläšti, kuti uniš, jäl’ges – kaik verajannoks, hotkemba, hotkemba... Neičukašt lavalpäi niken ei lendand-ki... ... Aitan i sarajan keskes mö joksim kartohkoiden pöudonnoks, jäl’ges – alahaks, kül’betinnoks. Kaidal tehudel minä kukištuin i lankteškanzin, mamoi tabazi mindai kädes i vedouizi ičezennoks. Minai kibuspäi eskai kündled sil’mihe tuliba. Vaiše kül’betiš mamoi nägišti, miše Maika om jänu pertihe. Konz zavodihe nece paha azj, mamoi kogozi meid, lapsid, ühthe i vaiše nügüd’ nägišti, miše kaikid noremb jäi magadamha kravatihe, mitte om völ ani iknan al. Minä-ki lujas pöl’gästuin sizaren täht. Jose hänele mi-se om tehnus? Toižes pol’päiväs juru küläs tüništuškanzi. Mamoi läksi kacuhtamha – seižub-ik völ meiden pert’. Minä sidoimoi mamalain jäl’ghe – minä-ki tahtoin nägištada, miše Maika om hengiš i terveh. Pertiš, kündusenno minä nägištin sidä neičukašt, kudamb venui sigä-žo, kuna hän oli langenu homendesel. Mö tacimoiš Maikannoks. Sizar magazi iknanno, no ni üks’ st’oklan pala ei satatand händast. Neičukaine, kudamb oli langenu kündusennoks, sanui, miše penikaine vedi ičtaze hüvin, eskai ei voikand-ki. ”Spasib sinei, Sünduižem Sötai!” – vaiše sanui mamoi i pani Maikan surele kravatile. Mö läksim surhe pertin polhe – mamoi edes, minä – jäl’gil. Mamoi keradaškanzi lavalpäi st’oklan palad, kuti mecas löuzi marjžoman. Minä mänin iknannoks. Edahan paloi kaks’ pertid. Lämoin keled noliba katusen, savun händad libuiba ülähäks taivhaze. Polen korvha minä kundlin neičukaižen paginan. Hän kaiken pagiži i oli ozakaz, miše jäi henghe. Kulin minä mamoin-ki än’t i st’okloiden heläidust. Mamoin käziden nahk oli lujas kova i kaiči käzid čapatesišpäi. Sid’ mindai löškanzi mugoi säru, minä mi väged tabazimoi iknanpöluses. Varastin, konz säru lopiše, i vaiše siloi kändimoi mamahapäi. 12. lugu Kaikespäi nägui, miše meiden uzil ižandoil azjad frontal mäniba hondoin. I minä meletin – miše pigai voib olda muga, miše venälaižed vägestaba suomalaižid, i kaikiš školiš i erazvuiččiš organizacijoiš pagižeškatas möst vaiše venäks. Tusk oli kacta, kut suomalaižed saldatad tagendasoi ani meiden küläs läbi. Kaiken päivän hö amunicijanke astuiba ani meiden pertin iknoiden al – hahkoiš sobiš hahkoiden modoidenke, sapkad kaikil redukahad... Sid’-žo – tankad, puškad, bronemašinad – mugažo kaik redus. Saldatoid tactihe necihe verekahaze lihačapandushe, heiden ougil venui jüged oza – tehta meišpäi suomalaižid. Ka, jüged oli kacta neche kuvaha, vaiše minä nikut en voind lähtta iknaspäi i kaiken kacuin saldatoiden päle. Südäimes minai oli i paha ihastuz, i mitte-se kebnenduz: veraz armii pageneb, pördase sinna, kuspäi om tulnu. Än’he minä en rohtind necidä sanuda – mamoi edelez lajiškandeb mindai, pagižeškandeb tatain kartte: miččed hüväd ristitud oma – suomalaižed, ka tuliba-ki hö meiden korbhe, miše abutada meile jügedas elos. Mamain südäin pidi lämbitada muhul, vai käden kosketusel, a ku oli mitte-se pičuine lahj, ka siloi hänen südäin eskai voi sulada, kuti jäl’gmäine lumi päiväižen sil’miš. – Ka, muga-se om muga, – kulištin minä, kut šuhaidase iknanno mamoi baboinke, hö kacuiba, kut pohjoižen polhe astuba suomalaižed saldatad, – vaiše nügüd’ mö voižim sada tagaze meiden hüvän pertin. Sid’ avaižihe uks’ i pertihe joksi Vas’kin Pet’a – meiden sused, kudamb eli sil-žo ten polel, kut mö-ki. Hän vaiše pördihe Petroskoišpäi i tahtoi sanuda meile tedištadud uzištoid, eskai Pet’an mod paloi rusttal lämoil. A azjad oliba mugomad. Olonec-lidnan radio, kus radoi tatoi, saubatihe, i kaik radiosijad oli jo keratud, miše oigeta Suomehe. Lidnas rahvahan keskes oli kidajokseluz, ristitud ei tednugoi – mi tehta, kuna joksta. Ezmäine uzišt – Pet’a nägi tattain, hän käski meile kerata elon, miše tönduda matkaha. Sanui, miše tuleb surel mašinal. Midä tahtoi sanuda tatoi, konz pagiži matkan polhe? Pet’a sil aigal sanui ani pahoiden azjoiden polhe. Konz tatoi tedišti, miše om prikaz voinplennijoiden polhe, hän rebiti paidan rindhiš i heikahti: ”Ampkat mindai nügüd’, täs, mi antta venälaižile! Paremba kolda, mi mokitas!”. No suomalaižed ei kundelnugoi tatain sanoid, hö ei voinugoi tehta pahad ičeze mehile, ristituile, kudambad radoiba heidenke. Suomalaižed sanuiba tatalein – pagekaha hän kanzanke Suomehe, ninga linneb paremba. ”Kac, mugomad azjad, – lopuks sanui Pet’a, – pidab kerata elo, a konz pimenzub, tuleb mašin i veb teid Änižlidnha, toižil sanoil – Petroskoihe... vai kut sidä nügüd’ kuctas-se völ... A homendesel tö ajat Suomehepojezdal”. Pet’a pagiži viritadud änel, eskai segoili sanoiš. Naku azjad, ka azjad oma – meile pidab lähtta Suomehe! Mamdain sid’ säru löškanzi, käded pani rindhile, jaugad katteniba – ištuihe laučale. Baboi oli vaikti, hänen modol ni üks’ jonoine ei kubahtand. Hän kuti kividui. A minun päs kaik oli segoitanus. Mö, vepsläižed, veron mödhe toižed ristitud, ajam mugomaha čomaha maha, vauktoiden tufl iden i noskiden agjaha, kus pagižlijad i ustavakahad mehed? Mö-ki linnem mugomin, tegemoiš suomalaižikš? Suomalaižed... Minä tahtlin olda suoimalaižen, siloi minai oliži fotokamer i minä tegižin äi erazvuiččid kuvid meiden čudokahan elon polhe. Minä tahtlin kävelta irdoidme i antta lapsile kanfetoid, käveližin kus taht i konz taht, kut suomalaine, i andaižin nevodoid vähämeližile ristituile – mi om oikti, a mi – ei. Minä joksin irdale i zavodin tartta kaikihe paginoidenke. Minä vajehtamoi, tegemoi toižeks i ei pida ozutada ičtain mugomaks hüväks, kut toižed-ki. Ei, minä tegemoi eskai parembaks, mi toižed, linnen paremba, mi Klaša Pet’anke, vai Natalja üläžiruspäi. Minä tegemoi suomalaižeks! Minä joksin se üht, se tošt tenpol’tme i kaikhe än’he kidastin: ”Mö lähtem Suomehe! Mö ajam Suomehe!”. Aniku, kaikile jo sanuin... A nügüd’ pidab pörttas kodihe. Pertiš söndsijas seižui kaks’ vanhad sundukad. Ned oli avaitud. Mamoin modol ozutihe rusttad läipad, hän jokseli pertidme se sinna, se tänna. Midä pidab otta kerdale matkaha, konz pidab kerata kaik azjad teravas da lähtta pertišpäi, mitte om sinun armaz kodi, i kuna sinä oled sündunu? Minä mugažo taclin ičein bobaižid ühthe kogoho sobidenke. Minä en meletand, min täht niid otan. – Baboi ei lähte meidenke, – sanui mamoi. Midä mamoi sanui? Minä seižutimoi. Minä eskai särahtin: oikti-ik minä el’genzin mamoin sanoid? Baboi oti mindai käzile i lujas kaburzi. Hän tuleb, tuleb. Hän ei voind olda lapsita minutad- ki. Ka. Hän tuleb, vaiše möhemba... i sabutab meid. Minä tüništuin vähäižen. Baboi ved’ hüvin tezi, miše minä en voi olda häneta. Minä lähten, ku baboi lähteb ühtes meidenke Suomehe. Olgha möhemba-ki. Konz pimeduškanzi, sur’ mašin azotihe ani rindal pertinke. Hot’ oli jo lujas möhä, külähižed, ezmäi kaiked ičhižed, kerazihe pordhidennoks. Kaik oliba opalas. Minä čududelimoi, mikš minä olen hüviš meliš, ved’ minä lähten täspäi? Minä kacuhtin baboihe – hän oli enamba kaikid opalas. Minä en tahtoind, miše baboi oliži opalas. Minä tahtoin, miše baboi sid’-žo kerazi ičeze elod i läksi meidenke. Minä völ kerdan avaižin sundukan i kacuhtin sinna. No tatoin lahj – mujukaz räzinbraslet – oli sigä. Minun pähä tuli Aune i hänen vauktad noskaižed – teravas minai-ki linneba mugoižed noskaižed. Holiš kibišti kohtun. Minä völ kerdan kacuhtin pert’he, mitte seižui ičeze sijal. Susedpertiden katusiden taga nägui puine pühäkodi – se-ki oli sijal vaiše vähäine muretud bombišpäi. Pertid molembil ten polil mugažo seižuiba sijal. A mö kaik – tatoi, mamoi da lapsed, läksim mašinal. Se znamoičeb, miše minä nikonz enamba en söškande muiktoid sol’heinid, miččid kazvoi kartohkpöudon mežal. A Klaša nikonz ei zavodi krepta mindai lämäl Änižen randletkel. A nece om sikš, miše Klaša om sid’, a minä lähten. I tatoi ei püduškande kalad ičeze sebranikoidenke Änižen randal. A mamoi ei kävuškande heimolaižiden kaumoile. Armaz südäimele järv’ da kaumad linneba sid’, a mö vaiše lähtem. Voin-ik minä el’geta siloi, miše minä jätan ičein jurid necehe sijaha? Kut minä, pen’ neičukaine, siloi voin el’geta, mikš mö läksim, mi linneb edemba? Südäimehe jäi paha mel’. I se pidab pädäda päs, miše minä lähten ei kuna-ni, a Suomehe. Sigä minei pidi zavotta ut elod. Naku mitte minä olin ozakaz! Sikš algat voikkoi minun külähižed da minun heimolaižed. Sinä-ki ala voika, minun azmaz baboi. Möhemba sinä-ki linned meidenke! I sinä ala voika, neičukaine. Ei pida kacta tagaze. Sinei nimidä ei pida varaita. Kacu, kut tatoi lujas kaburzi sindai. 13. lugu Petroskoihe tulim jo öl. Äkkid mašin azotihe. Mamoi läksi mašinaspäi pidädes Maikad kaimlos, a toižel kädel abuti lasktas Tomkale. Tomka oli pičuine, vaiše vähäižen suremb Maikad, hot’ oli kaks’ vot vanhemb sazart. Kuni mamoi škätkihe penikaižidenke, meiden kaks’jaižed – Rozka da Ven’ka – iče hüppähtiba mašinaspäi male. Minei oli muga hüvä da läm’ rindal tatanke, miše ei olend tahtod nikuna mända. Sil öl mö magazim baboin sizaren pertiš. Minä pit’kha en voind uinda. Nece oli ezmäižen kerdan, konz mö kaikel kanzal magazim verhas pertiš. Aigoiš homendesel tatoi toižiden mužikoidenke läksi irdale tühjad havadod käziš. Lidnas mi-se tegihe, sil aigal ei olend olnu nimiččid kel’düsid. Laukoišpäi voi otta tavaroid maksmata, ku sinä ehtid midä-se völ otta. Suomalaižed ižandad da toižed-ki ižandad läksiba kuna-se, i niken ei tahtoind tehta por’adkad. Ristitud jokseliba sinnatänna kuti uradad i otliba kaiken, mi kädehe putui. Tatoi mugažo tuli kodihe kogonaižed havadod vargastadud tavaroid. Mö em tednugoi, midä tehta niile. No kaik tavarad kadoiba, kut tuliba-ki. Tatoišpäi minei jäi vaiše rusked pen’ tätüstol. Sil oli nel’l’ jaugad i hoštai pind, ani ku todesine, vaiše penemb. Minei lujas oli mel’he nece stol, sikš ku se oli rusked, kuti praznikaline. Ende minä nikonz en nägend rusttad stolad, ved’ meiden pertiš stol oli puine i mamoi paksus puhtasti sidä letkel. Kelle-se mel’he tuli idei tehta mugoman stolan! Minä lendin stolan muga, miše sen jaugad näguihe kuti sarved. Probui nügüd’ ken-ni tulda minunnoks! Keskpäiväl tatoi da heimolaižed Petroskoišpäi läksiba satmaha meid pojezdale Suomehe. Mö tedištim, miše tatoi ei voi ajada meidenke, sikš ku hänele pidab lopta lidnas miččid-ne ”bumagazjoid”. No hän löudab meid Suomes, kus taht. Ristituiden keskes oli naine, kudamban mamoi kucui Veraks. Mamoile oli huiged seišta hänenke. Pagištihe, miše Vera kaik nene voded magazi suomalaižidenke saldatoidenke. Hän oli leskiakan i kaik hol’ lapsiš lanksi hänen ougile. Pidi sötta koume last i ei antta heile kolda näl’gha. Vera-tädi oli opalas. Kut hänele nügüd’ pidi eläda? Mamoi sanui, miše Vera ei ole üks’ mugoine ak küläs. Šokšus om äi mugomid naižid, kudambil oli lapsid suomalaižiš saldatoišpäi. Nenil sanoil mamoi kuti tahtoi händast abitta. Hän nikonz ei zavodnuiži magata verhiden mužikoidenke, ičtaiž ed teda kuna panda, – šuhaižihe mamoi toižen naiženke. Naku mö ištuim pojezdas, ka ezmäižen völ kerdan-ki. Teravas lähtem matkaha. Meiden vagonas oli äi suomalaižid saldatoid. Konduktor habi ličihe rahvahan keskes, miše kacta biletoid. Matknikoil oli ottud kerdale äi erazvuiččid šauguid. Ned venuiba paličoil, ištimiden al – kaikjal, kus oli tühj sija. A erasil šaugud oliba pol’vil. Ned, ked ajoiba seišti, ühtel kädel pidihe ülipaličoiš. Pojezd ajoi muga hotkas i oli jüged pidädas jaugoil. Ken-se kävui toižes vagonaspäi toižhe ectes tutabid da heimolaižid. Käziš mamoi pidi Maikad. Mäni äjak-se aigad, konz pojezd zavodi ajada, i mö homaičim, miše kaik, ken oli vagonas, kacuiba meihe. Se oli muga. Hüviš sobiš koume suomalaišt naišt, kudambad ištuiba meiden kohtas, miš-se šuhaižiba i kacliba meiden polhe. Üks’ heišpäi sai pened trusaižed sumkaspäi. Naižed ozutiba alastomaha Maikan perskehe i midä-se sanuiba mamoile. Mamoin kagl mäni rusttoil läipil. Mamoi söti Maikad, no libui i probui toižel kädel otta lahjan. Edel ku ištta, hän äi kerdoid spasiboiči naižid i teravas pani trusaižed Maikan päle. Mamoi ei kacund toižihe matknikoihe. Nügüd’ kaikutte vagonas tezi, miše hänen lapsil ei olend trusaižid. Naižed muhaziba, hö kaiken el’genziba. Ved’ hö hüvin teziba, miše päivnouzm-karjalaižed lapsed ei olnugoi muga opetud. Midä vaiše ei tehtud lapsiden täht, a elo ei tulend parembaks. A minä ištuin vaitti i kaken kacuin uksehe. Vagonas kaik hilläšti löuziba ičeleze sijad, a, voib olda, ristituid tegihe vähemb, no nügüd’ minä voin nähta, kut erašti avaižihe uks’. Minei pidi kacta tarkašti: baboi voi tulda konz taht. Nägui, miše siš aigaspäi minä jo pit’kha en nägend baboid. Voib olda, hän om jo läheli i teravas tuleb. Pojezd ajoi lujas hotkas. Ku baboi toivoti, hän tuleb. Muštan, baboi völ midä-se sanui: kelle-se pidab kacta lehmäd. Naku midä hän pagiži. No mikš hänen huled säraižiba? I sid’ minä zavodin el’geta, miše minä kaik edemba i edemba olen minun baboišpäi. Mindai manitadihe, i minä nikonz en nägišta ičein baboid. Minä kadotin händast. I sid’ minä unohtin händast. Konz minä kazvoin i nägištin kuvan, kus oli baboi edel surmad, minä küzuin: ken om nece rauh ak? Mö saim kirjeižen, a sigä oli nece kuva. Sišpäi mö tedištim-ki, miše baboi koli opalas, hän lujas tusttui meid. A minä sanuin: mikš jo pidi muga tusttuda meid?