ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к просмотру | Вернуться к списку

Virzuine

История изменений

10 апреля 2023 в 22:45 Нина Шибанова

  • создал(а) текст
  • создал(а) перевод текста
  • создал(а) текст: No, oli ende akain’e. Oli hälläi virzuin’e. – Lähten, – sanow, – po belomu svetu midägi muuttimaa. Läkš. Matkaž, matkaž, tuldaa šigä, vet’ kannttaa kazačihat. No, hän sanow: – Oi t’otoid, eigo voi milei täs talos muata? – Ka voi, magada. – On, – sanow, – milai virzuin’e, ka kuna oliš panda? – Ka pane virzuižid’enke. – En jo virzuižidenke. Minä panen, – sanow, – kanaižid’enke. – No, pane. Dai pani. Yön magaš, huondeksel nouš, dai emändäle sanow: – Antkat, – sanow, – minun kanain’e, lähten. – Ka ei olnu einun kanain’e, sinun oli, – sanow, – virzuin’e. – Ei virzuin’e olnu, kanain’e oli! No spuorii, spuorii. – Että anttkua, lähten kuudoilda prosin. No, hämästyi emänd, pidäw antta. Dai andoỉ kanaižen. No. Hän ed’ellee šin’n’e matkadaw. Tuli erähää kylää, dai mugaže ehtäižil ga. Šigä erähäs talos vet’ kanttaa inahmot. No, ka sanow: – Eig voiž, inahmoižed, eig voiž, – sanow, – milai täs taloiz magata? – Ka magada, magada, on meil kävelijöid täs, – sanow. No hän magatta i tuli. Tuỉi magatta dai sanow emändäle: – On, – sanow, – milai, vit’ on milai kanain’e, ka kuna oliš ku panda? – Ka pane kanaižid’enke, pane. – En pane, – sanow, – minä panen lambahaižid’enke. – No ka pane, pane, suata. Dai suat’t’. Suat’t’ šin’n’a, pani.^ Myöste yön magaš, syöi, d’uoi. – Antkat, – emändäle sanow, – antkat minun lambahain’e. – Ka vit’ ei, – sanow, – šinun lambahain’e olnu. Šinun oli kanain’e. – Että antkoo, ka lähten kuudoil sprosin. Emänd hämästyw, lähtöw kuudoin luo, ka pidäw antta. – No ka ota lambahain’e, ota! No ot’t’ dai läkš. Myöste matkadaw, matkadaw, šinnä loittoža vai lähidä. Aina mänöw, mänöw. Tulow erähää kylää, myöste taloo zaidiw. – Eig voiž, emändäižet, magata? – Ka magada, magada!^ On meil kävelijöd rahvahie. – On, – sanow, – milai lambahain’e, ka kuna oliš ku panda? – Ka pane sa lambahaižid’enke! – Ka en minä lambahaižid’enke pane. Minä panen lehmäižid’en kera. – Раnе, no ka pane. Pane lehmäižid’en kera! Myöste oli da eli. Huondeksel nouš, šyöi, d’uoi. – Antkat, – sanow, – minun lehmäin’e! – Ka ewle einun lehmäine. Sinun oli, – sanow, – lambahain'e. – Ei, minun oli lehmäin’e. Myöste, että, – sanow, – antkoo, ka lähten prosin kuudoil libo päivöil. Emänd hämästyi, ot’t’ andoi lehmäižen. Läkš akk. Läkš akk, matkaž, matkaž lehmäiženke. Tulow myöste erähää kylää, myöste pidäw yödydä. Tariččezow emändäl: – Eig voi milei magata, täs talos? – Ka magada sa, magada. No hän myöste: – Kuna milei oliš ku lehmäin’e panda? – Ka pane lehmäižid’enke. – En d’o lehmäižid’enke. Panen heboižid’enke. – No ka pane, pane. Dai pani.^ Pani. Myösten yön magaž, huondeksel šyöi, d’uoi. Lähtöw: – Antkat minun heboin’e. – Ka šilai oli, – sanow, – tuodu lehmäin’e! – Ei, milai oli heboin’e tuodu! – No ka midä sa tolkuid, lehmä oli vit’ šillai! – Ei olnu lehmä. Lähten kuudoilda prosin, että antkoo. – No ka ota. Mäne.^ Ota heboin’e. Ot’t’. Val’l’ašt’ hebokulun, sai, läkš. Ajaw, ajaw. Tulow däniš vaštaa.^ Tulow: – T’otoi, ota mindai regee. – Ka tule, malttanet pajatada. No hän pajat’t’, lulot’t’ hällee, dai regeh i ot’t’. Myöste ajaw, ajaw, tulow reboi vaštaa. Myöste reboi se: – Oi t’otoi, ota mindai regee! – Ka tule. Myöste ajaw ed’ellee. Tulow kond’oi vaštaa.^ Tuli kond’oi vaštaa: – T’otoi, ota mindai regee. – Ka tule sa, tule. Kerädäw kaikkid. No ajettii, ajettii, dai heil i zaverk i katkež, vai aiž vai mi šigä. Ei voiškattu ajada.^ Lopiih. – No, dänöi, mäne tuo aiž. Se mäni, varbaižen moižen tuoi. – Midä tämän ke zavedid, ei täs liene ni midä. Reboi, mäne tuo aiž. No se mäni šigä, tože tuoi omad väged myö. Ei šobi. – Kond’oi, mäne tuo aiž. A hän läkš, ka oivaližen, kuna liene šin’n’a mäni da oivaližen parden voloččiw. No midä täl zavedit, ni mit’e ei voi ajada. – No, seižugat täs, ma lähten, – akk se sanow, emänd. No läkš.^ Mäni. Kuni hän aižad ečii da oli da šigä leikkaž dа viberii, hyö ot’ettii da hebo i šyödii. Dai batigoil i pandii, šeižat’ettii, da ičei pagettii. Akk tuli, aižan azet’t’. No aižan azet’t’, regee ištuihe ihastukšiž, kai on mändy, tämäd posažiirad, lähtieh iäre. Hebod vitsal ku išköw da hebo ših i langieb. No. Da šihe hänen i kai viržuin’e dai lambahain’e. Dai nygyde myöste virzuiženke diäi akain’e. Da muudu hällää šiid elod ei ni olnu. No da šiid i kai.