ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к просмотру | Вернуться к списку

Zolotoi koroli

История изменений

24 апреля 2023 в 22:52 Нина Шибанова

  • создал(а) текст
  • создал(а) перевод текста
  • создал(а) текст: Оn cuari. Cuaril on poigu, i häi nägöw kolme yödy unis yhteh palah, što «sinul, cuarin poigu, pidäw ruveta naimah, i ken tullow ezmäine vastavus, se mučoikse ottua». I häi sanow tuatalleh i muamalleh: – Nenga i nenga. Minä kolme yödy yhteh palah näin unis, što minun pidäw naija i ottua, ken tulow ezmäižikse vastah, mučoikse. Hyö i sanotah: – Nu nai sit, gui käskietäh. Paistah illal i yöl jo duumaiččow, što huondeksel lähtöw naimah. I huondeksel nouzow, pezöw silmät, silmät ristiw, syöw da ottaw tuatas i muamassah blahoslovenjan, ristiw silmät, kumardah jalgah: – Blahoslovikkua naimah. I lähtöw. Pordahien piäh menöw, opät’ silmät ristiw: «Hospodi, blahoslovi naimah». Lähtöw, pordahis heittäh – lökšähtäh hänel pägeil löpšöi, sanow: – Ota minuw mučoikse. Häi sanow: – En ota. Lähtöw ielleh astumah – opät’ i löpšöi pägeil, palaižen astuw – opät’ i löpšöi pägeil. Järilleh häi kodih kiänäh, muudu ni kedä ei näi, kolme kerdua löpšöi pägeil hyppiäw. Tulow järilleh kodih, pahas mieles vieröw muata. Tuattah da muamah kyzytäh: – Midä pahas mieles olet? Ei sano, istuw pahas mieles, eigo voi syvvä, eigo juo, eigo midä. Ni istuo, ni muata ei voi – moine paha mieles, vai panettelow. Vai yöl uinuow, opät’ i nägöw unis: – Mindäh et ottanut mučoikse, tulihäi sinulles vastineh? – Da kuibo minä otan, gu minuw ei tule ristikanzua vastah? – Ga se on sinun mučoi, jo roindusijal sinul on tukat yhteh pletitty, sе sinul blahoslovittu i se sinul pidäw ottua. Nowzow opät’ huondeksel i silmät pezöw, ristiw, syöw. Opät’ i lähtöw, menöw pordahien piäh, kumardah päivän nouzuh päi: «Ноspodi, blahoslovi». Heittyw vai alah, opät’ löpšöi i köpsähtäh pägeil: – Ota minuw mučoikse. Opät’ häi punaldah pertih. Menöw pertih, sit rubiew sanomah muamalleh i tuatalleh, što «nygöi minul jo egläi kolme kerdua i tänäpäi tuli löpšöi vastah, i egläi unis näin, što se on lepitty minul, ottua pidäw». Muamah i tuattah sanotah: – Gu on lepitty, on jumal blahoslovinuh, sit se pidäw ottua.^ Olgah miittuine tahto. Sit häi ottaw heis opät’ blahoslovenjan i kolmanden kerran lähtöw pihal. Vai menöw, dai sе i pägeil köpsähtäh. – Nygöi läkkä, – sanow, – otan. – En, – sanow, – nygöi lähe. Tule huomeỉ yheksän čuasun aigah ottamah iččes kaỉvon pihal i tule yheksäl podvodal ottamah minuw. Tulow pertih i sanow muga. – Mih, – sanotah, – nygöi kaivon pordahal löpšöin ottaes pidäw yheksä podvodua? Ei pie ni midä! Annetah hänel yksi hebo. Eigo kučuta heimokundua, eigo midä. Lähtöw häi yheksän čuasun aigah hevol, i menöw ajaw kaivon pordahil. On sih hänel azetettu priduanoidu kymmene podvodua, neidine ylen hyvä. Häi ihastuw, ei tiije midä ruata, ei tiije ni iččie – ylen hyvä neidine! – Midä tulit yhtel hevol? Mene tuo vie yheksä podvodua. Dai häi ihastuksis menöw sanow tuatalleh i muamalleh: nenga i nenga, i kai sanelow. Kučutah ruadostis heimokundu. Tuvvah mučoi, yheksä podvodua priduanoidu, kymmenendes iče tullah mučoin kel ruadostis. Cuari akan kel ruadostis ei tietä ni midä ruadua, juostah vastah, nevesky nengoine hyvä i vie priduanoidu! Pietäh svuadibu ylen hyvin. Eletäh kodvaižen. Mučoi pyrrittäw: – Läkkä, – sanow, – pyörittyižil. – Kunna, – sanow, – pyörittyižil, kaivoh tuane ei äijiä pyörittyw pie. – Emmo, – sanow, – kaivoh, lähtemmö tuatalluo. – Kuzbo on, – sanow, – sinun tuatto? – Minun tuatto, – sanow, – on zolotoi koroli. Läkkä sinne pyörittyižil. Tuatalleh i muamalleh kyzytäh i lähtietäh hyö pyörittyižil. Mene tiijä kus on loitton, loitton zolotoi koroli, i lähtietäh hyö sinne. Ajetah, ajetah i puututah hyö sinne zolotoih kodih korolilluo. Mennäh pertih, tervehys laitah, sanow: – Terveh tuatal, terveh muamal! A hyö ni tuta ei, ken sе on. – Kenbo sinä olet, gu tuatakse sanot? – Ga olihäi teile tytär Man’a? – Oli, ga vedeh Man’a-tytär meni. – Ga te olen minä, – sanow. Tuattah da muamah kai pitkälleh pakutah. Muamah sanow: – Minä ainos kaheksa vuottu itkin, – sanow, – daže tervehyön menetin. (Tyttöine meni vedeh kymmene vuodižennu, a nygöi kaheksatoštu vuottu on igiä.) – Kaheksatoštu vuodižennu annetah miehel, – sanow, – gu en voinus minä nygöi miehel piästä, sie pideli ostali igä olla. Sit händy ylen äijäl ihastutah i annetah mene tiije, mene tiije mi priduanoidu!^ Ei sua arvata, mene tiije mih tuhandeh! Tuodih net valmehekse tänne. Tuldih muamah da tuattah s udovol’stvii päččii murendamah, hyväs mieles, hyväs ruadostis. Hyväs mieles goštittih dai hyväs mieles lähtiettih, hyväs ruadostis! A hyö ruvettih elämäh ielleh hyvin da sobuh.