Тексты
Вернуться к просмотру
| Вернуться к списку
Hospodi da boože, blahosloviekkua
История изменений
01 сентября 2025 в 12:07
Нина Шибанова
- изменил(а) текст
Hospodi da boože, blahosloviekkua, kallehedi spuassažedi, blahosloviekkua. Nygöi, kačo, naine da kalliz armoine tulin, ylen pitkien matkažien piähyöh tulin, kallis kandamuoni jo, Iivan da nimyžien kandelijaine, kai tulin (i) sadoi kilometrižii dai tuhanžii kilometrižii sinun kaijoile kalmulaudažien piäle ga. Opiz nygöi jo naizen dai kalliz armoižen tulduu jo liijad liččyödi liikutella dai, pannuod muahuod (i) pakutella ga. Minä tulin, tuonikkoine, sinun (i), kačo, suurien tuskaižien kele, ilman suuružien igäväžien kele jo. Työnin kaksiskymmenis kaksis vuolahiz vuodužiz jo Iivan da nimyžien kandalijaine jo. Sinuu sellittelin selgielöih sobažih, suurii sluužbazii sluužimah ga. Vuottelin minä kolmien vuolahien vuodužien peräs sinuudazi, aigamaine, n armožikse dai jo minä tuuččupäivien turvažikse sinuu ga. Sinuu on (i) vaivuteldu tänne jo suurih voinažih ga. Voidgo nygöi naizele da kalliz armoižele sanuo sinä hodi, kyvelmöine, kylmil kielyžile ga. Opiz nygöi pannuod muahuod (i) pakutella dai liččied (i) liikutella jo. Opiz kavahtellakseh naizen dai kalliz armoizeni jo hod d'o kaksile kandupiähyzile, minä opin sinuu, tuonikkoine, tunnustellakseh jo. Viego voin mandžoinkarvažii krassažii sinun, tuonikkoine, tunnustellakseh ga. Viego voini, n ihalmoine, sinä päivänkaunehužii krassažii katahtellakseh dai tuonikkoine, tunnustellakseh ga... ...^ Sinun luo tulin kargijaine nygöi kallehii muahužii kaččelemah (?) da, palehtunnun, parahii paginažii pagižemah da... Voidgo nygöi hodi kyvelmöžel kylmil kielyžile minuleni kyzeltä, naizel dai kalliz armoižele, jo sinä taivahan suuružii taudižii dai ilman suuružii igäväžii jo. Minä vet sinus konzu vuottelin tuuččupäiväžien turvažikse dai ahavapäiväžien abuzikse ga. Sinus tuli viernoid vieštižedi jo kaunehedi päiväžile sinul helied hengyöd häviteltih jo, kargijažen akan kalleheli kandamuole jo kačo ga. Nygöi tulin palehtunnud sinuu pagižuttelemah. En minä voinnuh uskuo viernoloi vieštižiidy, jokse sinun kaunehed krassažed (i) kallattih jo dai vintovkažina vieretettih jo da. Nygöi tulin palehtunnut sinuni, kačo, puadunužil vaččažil, kyvelmöine, kylly kyynälyžien kele kyzelemäh sinulez.^ Kuz oldih nygöi Piiterini ogruadažis, sinuu kaijoin kalmulaudažien paneteldih. Kylly kyynälyžien kele kyzelen, sinuni kargijaine n akku. Tulin tuonikkoine sundoloin suuruksužien kele, vereksien (i) verožien kele jo, kačo ga. Nygöi edgo voi kavahtellakseh kaksil kandupiähyžile naižen da kalliž armoižen kele, palehtunnud, paginažile jo. En voinnuh minä sinuu kyvelmöine ni Kymmened vuolahad vuoduod ni viernoloi viestižii työndeä ga. Eule minul ni n aigamaine sinun adressižiidu jo, eule ni sinun kielyžih minul ni pienii perožiidu jo, eigo ole kargijažel kaunehii karandiššažiidu jo. Nygöi tulin iče jo kylly kyynälyžien kele naine dai kalliž armoiženi jo. Nygöi minä sinun opini valgieloile ryndähäžile jo, kieroine, kirjutella iččeni n elaigaženi jo, kačo. Tuonikkoine, tulin suurien tuskažien kel kai kirjuttelen taivahan suuruodi taudižed (i) da ilman suuruod igäväžet kirjuttelen kieroine n akku sinule, ryndähäžil kai kirjutteleni. Konzu menned hod yksiz vaččoiz vualitun vualimažen kele sinä, Vaśa da nimyžien kandelijäžen kele, niile n ihalile ilmažile suuril prestolažile ga, paiškua jo iččettö kielyžii, kieroizet, sie jo, sano jo minun hänele kai sinä parahat praudažet, taivahan suuruot taudižet sano jo, ilman suuruod igäväžet sano imehen akan (i).^ Järven suuruot jävähtyksyöt sano jo, Iivan da nimyžien kandelijane. Ved jo Vaśa nimyžien kandelijane katoin (?) kalmulaudazijen piäl (?). Mittymii luadužii lienöy hänen helied hengyöd häviteldy jo. Työ ku mennettä, yksiz vaččoiz vualitud vualimažed (i), pitkile prestolažil ga, sanuod jo iččettö, kierožet, kielyžil sinä jo, sano vaimeložen da Vaśa nimyžien kandelijažele, ozuta iččed valgiet ryndähäžed minun kieroižen kirjutetut, kyvelmöžen akan kylly kyynälil kirjuttelin sinulezi, valgieloile ryndähäžile kaunehien krassažien aigaižile. Ozuttelez velli dai vezaizele sinä jo iččezi kai elaigaine dai minun kylly kyynälyöt ozuttele dai sanele iččes kielyžil jo. En voinnuh naine pezeksie (?) nygöi, kyvelmöine, toizedi kymmened vuolahad vuoduod. Aigamaine, ni abustu ei tule minule ni, seiččemendel kymmenil vuodužil eläksendelen (i), kuvamaine kulovunnužil joi igäžile. Nygöi työ minuleni ettogo voi niile n ihalil ilmažil aigamaželoil aihostellaksen, eigo hot kallehedi spuassažed minul anneta mittumii tahto miilostižii ga? Ylen on suured igäväžed ilman suuruod minul igäväžed vaimeložez vaččažezi.^ Dai jo pedyän pitkyöd on pečualažed, minä niidy ...^ panelen surendoine šuutku luguizil, Kandelii (?) ...^ kandamaine (?) Dai eli puhtaz meččäžih menen ga (?) yksii vai teijän viedyižii viettelen kai jo, puhtahien puuhužien tyvel, joga puuhuon tyvel, imehyd akka, itkuvirdyžii viettelen (i) iččeni kyynälvedyzil valelemmos ... Iivan da nimyžien kandelijaine ga.^ Nygöi tulin kačo Piiterin muahužih sinuleži kaijoin kalmulaudažien piäle ga. Hod ottelen sinulež (i) parahadi luuhuod, peigoine kaivani kaksile kädyžili minä sinullezi, ottelen peigoine peredniekkažih da, tuottelen maksaine maššinažil da, postroine n akku poježdazižih da, kandelen omil kladbiššažih, sinun panen iččeni kädyžile elettylöil igäžil sinun omih kladbiššažih jo. Kuldažed luuhuod kandelen, peigoine, peredniekkažez (i) panen iččeni panduloin muahužien uale ga. Hod jo, kuvamaine, joga kuuhuttu kävyn niidy luuhužii, hod jo virdyžil (i) viettelen da, kyynälvedyžil, vaimeloine, valelen jo, Iivan da nimyžien kandelijaine ga.
01 сентября 2025 в 12:06
Нина Шибанова
- изменил(а) текст перевода
Господи и боже, благословите, дорогие спасушки, благословите. Погляди-ка, твоя дорогая женщина милостивая пришла, очень дальний путь прошла, мой дорогой выношенный, имечко Иван носящий, пришла за сотни километров и за тысячи километров к твоим узеньким могильным досочкам. Попытайся-ка теперь, как пришла я, дорогая женщина милостивая, лишнюю тяжесть сбросить, насыпанную земельку с себя стряхнуть. Я пришла к тебе, поникшая, гляди, со своими большими печалями, со своей тоской, величиной во весь свет. Отправила тебя в двадцать два полных годочка, своего Иваном нареченного. Снарядила тебя в новую одеженьку, [чтобы] служил ты на великой службе. Поджидала я через три полных годочка, тебя, мой взращенный, себе на утешение, и еще для своей защитушки в печальные [букв.^ облачные] дни. А тебя на большой войне здесь уложили. Сможешь ли теперь дорогой женщине милостивой сказать, мой остудный, хоть остывшим язычком. Попробуй-ка теперь насыпанную земельку с себя стряхнуть и тяжелый груз раздвинуть. Попытайся-ка вскочить к дорогой женщине милостивой, хоть на двух пяточках, а я попытаюсь, мой поникший [усл.], тебя узнать. Еще ли увижу твою красу, ведь был ты красив, как ягодка-земляничка. Смогу ли еще, мой чудесный, признать твою красу, подобную красоте солнышка.^ И узнать тебя, мой поникший [усл.]. …^Пришла к тебе я, горемычная, на дорогую земельку посмотреть, многокручинная [усл.], о самом дорогом поговорить [с тобой]. Сможешь ли теперь у меня, у остудной, хоть остывшим языком поспрашивать, у дорогой женщины милостивой, о поднебесных болезнях [мучениях] и о великой тоске, во весь свет величиной. Я ведь поджидала тебя для защитушки в ненастный день и на помощь себе в ветреный день. А от тебя пришли верные весточки, что в солнечный денек твою ясную душеньку погубили, у моего дорогого, горе-горькой женщиной выношенного. Теперь пришла остудная [усл.] поговорить с тобой. Не могла я поверить верным весточкам, что твою красивую красу подкосили и что винтовочку выбили. Теперь пришла, погляди, остудная, со своим иссохшим сердцем и с обильными слезами у тебя повыспросить: в каком месте в оградушках города Питера положили тебя под узкие могильные досочки. С обильными слезами порасспрошу тебя, горе-горькая женщина. Пришла, поникшая, с теплыми кушаньями, со свежими яствами, погляди [пришла]. Не сможешь ли теперь подняться на двое пяточек, поговорить с твоей дорогой женщиной милостивой, мой остывший. Не смогла я тебе, остудная [усл.], за все полные десятки годочков ни верных весточек отправить. Нет у меня, мой взращенный, ни твоего адресочка, нет у меня для тебя [букв.^ для твоего языка] ни маленьких перышков, и нет у меня, у горемычной, красивых карандашиков. Теперь сама пришла с обильными слезами, дорогая женщина милостивая. Попытаюсь я, кручинная, написать о своем житье на твоей белой груди. Поникшая [усл.], пришла со своими большими печалями, и во весь свет тоску свою опишу тебе, кручинная женщина, и все поднебесные болезни свои, все напишу на твоей груди. Если пойдешь когда вместе со своим, с тобой в одном чреве выпестованным, имечко Вася носящим, за большие престолики на том чудесном свете, так поговорите уж на своем языке, кручинные, расскажи ты ему обо мне все, как есть, о моих печалушках до небес, во весь свет мою тоску, измученной женщины, величиной с озеро мою печаль расскажи ему, имя Иван носящий. Ведь уж и имечко Вася носящий накрыт могильной доской. Каким же образом погубили его ясную душеньку? И если пойдете вы, в одном чреве мной выпестованные, за длинные престолушки, уж скажи ты своим печальным языком, скажи сникшему, Вася имечко носящему, покажи ему свою белую грудь, мной кручинной и остудной женщиной исписанную.^ Обильными слезами написала тебе, на твоей белой груди, какой была она в пору лучшей красы. Расскажи-ка ты своему братцу-тростиночке про свое житье, и мои обильные слезы покажи и расскажи своим языком. Не смогла, остудная женщина, выбраться [к вам] вот уже второй десяток полных годочков. Мой взращенный, и помощи мне нет, живу уже седьмой десяток лет, мой созданный, в свои убывающие годы. Теперь не сможете ли вы там, на том чудесном свете, попросить у созданных, не воздадут ли хоть дорогие спасушки каких-либо милостей для меня? Очень большие печали, во весь свет печали, у меня в моем сникшем сердце.^ И выше высоких сосен мои печали, и считаю я их, кручинная, сутками.^ Или как пойду я в чистый лесок, только о вас и причитываю, под светлыми деревьями, под каждым деревом, удрученная женщина, причитываю и голошу, своими водами-слезами обливаюсь. Ох ты мой, имечко Ивана носящий, пришла, погляди, к тебе на землю питерскую, на твои узенькие могильные досочки. Возьму я хоть твои лучшие косточки, жалкая, вырою их двумя рученьками, и сложу я, несчастная, их в передничек, привезу их, моя кровиночка [букв.^ печеночка] на машине, печальная [усл.] женщина, на поездах, отнесу на свое кладбище, и положу тебя своими рученьками на своем обжитом кладбище, пока еще сама жива. Золотые косточки принесу, жалкая, в передничке положу их сама в свою земелюшку. Хоть, мой созданный, каждый месяц буду приходить к этим косточкам, хоть попричитаю, сникшая, и полью своими слезами-водами тебя, да имечко Ивана носящий.
01 сентября 2025 в 12:04
Нина Шибанова
- изменил(а) текст перевода
Господи и боже, благословите, дорогие спасушки, благословите. Погляди-ка, твоя дорогая женщина милостивая пришла, очень дальний путь прошла, мой дорогой выношенный, имечко Иван носящий, пришла за сотни километров и за тысячи километров к твоим узеньким могильным досочкам. Попытайся-ка теперь, как пришла я, дорогая женщина милостивая, лишнюю тяжесть сбросить, насыпанную земельку с себя стряхнуть. Я пришла к тебе, поникшая, гляди, со своими большими печалями, со своей тоской, величиной во весь свет. Отправила тебя в двадцать два полных годочка, своего Иваном нареченного. Снарядила тебя в новую одеженьку, [чтобы] служил ты на великой службе. Поджидала я через три полных годочка, тебя, мой взращенный, себе на утешение, и еще для своей защитушки в печальные [букв.^ облачные] дни. А тебя на большой войне здесь уложили. Сможешь ли теперь дорогой женщине милостивой сказать, мой остудный, хоть остывшим язычком. Попробуй-ка теперь насыпанную земельку с себя стряхнуть и тяжелый груз раздвинуть. Попытайся-ка вскочить к дорогой женщине милостивой, хоть на двух пяточках, а я попытаюсь, мой поникший [усл.], тебя узнать. Еще ли увижу твою красу, ведь был ты красив, как ягодка-земляничка. Смогу ли еще, мой чудесный, признать твою красу, подобную красоте солнышка.^ И узнать тебя, мой поникший [усл.]. …^Пришла к тебе я, горемычная, на дорогую земельку посмотреть, многокручинная [усл.], о самом дорогом поговорить [с тобой]. Сможешь ли теперь у меня, у остудной, хоть остывшим языком поспрашивать, у дорогой женщины милостивой, о поднебесных болезнях [мучениях] и о великой тоске, во весь свет величиной. Я ведь поджидала тебя для защитушки в ненастный день и на помощь себе в ветреный день. А от тебя пришли верные весточки, что в солнечный денек твою ясную душеньку погубили, у моего дорогого, горе-горькой женщиной выношенного. Теперь пришла остудная [усл.] поговорить с тобой. Не могла я поверить верным весточкам, что твою красивую красу подкосили и что винтовочку выбили. Теперь пришла, погляди, остудная, со своим иссохшим сердцем и с обильными слезами у тебя повыспросить: в каком месте в оградушках города Питера положили тебя под узкие могильные досочки. С обильными слезами порасспрошу тебя, горе-горькая женщина. Пришла, поникшая, с теплыми кушаньями, со свежими яствами, погляди [пришла]. Не сможешь ли теперь подняться на двое пяточек, поговорить с твоей дорогой женщиной милостивой, мой остывший. Не смогла я тебе, остудная [усл.], за все полные десятки годочков ни верных весточек отправить. Нет у меня, мой взращенный, ни твоего адресочка, нет у меня для тебя [букв.^ для твоего языка] ни маленьких перышков, и нет у меня, у горемычной, красивых карандашиков. Теперь сама пришла с обильными слезами, дорогая женщина милостивая. Попытаюсь я, кручинная, написать о своем житье на твоей белой груди. Поникшая [усл.], пришла со своими большими печалями, и во весь свет тоску свою опишу тебе, кручинная женщина, и все поднебесные болезни свои, все напишу на твоей груди. Если пойдешь когда вместе со своим, с тобой в одном чреве выпестованным, имечко Вася носящим, за большие престолики на том чудесном свете, так поговорите уж на своем языке, кручинные, расскажи ты ему обо мне все, как есть, о моих печалушках до небес, во весь свет мою тоску, измученной женщины, величиной с озеро мою печаль расскажи ему, имя Иван носящий. Ведь уж и имечко Вася носящий накрыт могильной доской. Каким же образом погубили его ясную душеньку? И если пойдете вы, в одном чреве мной выпестованные, за длинные престолушки, уж скажи ты своим печальным языком, скажи сникшему, Вася имечко носящему, покажи ему свою белую грудь, мной кручинной и остудной женщиной исписанную. Обильными слезами написала тебе, на твоей белой груди, какой была она в пору лучшей красы. Расскажи-ка ты своему братцу-тростиночке про свое житье, и мои обильные слезы покажи и расскажи своим языком. Не смогла, остудная женщина, выбраться [к вам] вот уже второй десяток полных годочков. Мой взращенный, и помощи мне нет, живу уже седьмой десяток лет, мой созданный, в свои убывающие годы. Теперь не сможете ли вы там, на том чудесном свете, попросить у созданных, не воздадут ли хоть дорогие спасушки каких-либо милостей для меня? Очень большие печали, во весь свет печали, у меня в моем сникшем сердце.^ И выше высоких сосен мои печали, и считаю я их, кручинная, сутками.^ Или как пойду я в чистый лесок, только о вас и причитываю, под светлыми деревьями, под каждым деревом, удрученная женщина, причитываю и голошу, своими водами-слезами обливаюсь. Ох ты мой, имечко Ивана носящий, пришла, погляди, к тебе на землю питерскую, на твои узенькие могильные досочки. Возьму я хоть твои лучшие косточки, жалкая, вырою их двумя рученьками, и сложу я, несчастная, их в передничек, привезу их, моя кровиночка [букв.^ печеночка] на машине, печальная [усл.] женщина, на поездах, отнесу на свое кладбище, и положу тебя своими рученьками на своем обжитом кладбище, пока еще сама жива. Золотые косточки принесу, жалкая, в передничке положу их сама в свою земелюшку. Хоть, мой созданный, каждый месяц буду приходить к этим косточкам, хоть попричитаю, сникшая, и полью своими слезами-водами тебя, да имечко Ивана носящий.
01 сентября 2025 в 12:03
Нина Шибанова
- изменил(а) текст
Hospodi da boože, blahosloviekkua, kallehedi spuassažedi, blahosloviekkua. Nygöi, kačo, naine da kalliz armoine tulin, ylen pitkien matkažien piähyöh tulin, kallis kandamuoni jo, Iivan da nimyžien kandelijaine, kai tulin (i) sadoi kilometrižii dai tuhanžii kilometrižii sinun kaijoile kalmulaudažien piäle ga. Opiz nygöi jo naizen dai kalliz armoižen tulduu jo liijad liččyödi liikutella dai, pannuod muahuod (i) pakutella ga. Minä tulin, tuonikkoine, sinun (i), kačo, suurien tuskaižien kele, ilman suuružien igäväžien kele jo. Työnin kaksiskymmenis kaksis vuolahiz vuodužiz jo Iivan da nimyžien kandalijaine jo. Sinuu sellittelin selgielöih sobažih, suurii sluužbazii sluužimah ga. Vuottelin minä kolmien vuolahien vuodužien peräs sinuudazi, aigamaine, n armožikse dai jo minä tuuččupäivien turvažikse sinuu ga. Sinuu on (i) vaivuteldu tänne jo suurih voinažih ga. Voidgo nygöi naizele da kalliz armoižele sanuo sinä hodi, kyvelmöine, kylmil kielyžile ga. Opiz nygöi pannuod muahuod (i) pakutella dai liččied (i) liikutella jo. Opiz kavahtellakseh naizen dai kalliz armoizeni jo hod d'o kaksile kandupiähyzile, minä opin sinuu, tuonikkoine, tunnustellakseh jo. Viego voin mandžoinkarvažii krassažii sinun, tuonikkoine, tunnustellakseh ga. Viego voini, n ihalmoine, sinä päivänkaunehužii krassažii katahtellakseh dai tuonikkoine, tunnustellakseh ga... ...^ Sinun luo tulin kargijaine nygöi kallehii muahužii kaččelemah (?) da, palehtunnun, parahii paginažii pagižemah da... Voidgo nygöi hodi kyvelmöžel kylmil kielyžile minuleni kyzeltä, naizel dai kalliz armoižele, jo sinä taivahan suuružii taudižii dai ilman suuružii igäväžii jo. Minä vet sinus konzu vuottelin tuuččupäiväžien turvažikse dai ahavapäiväžien abuzikse ga. Sinus tuli viernoid vieštižedi jo kaunehedi päiväžile sinul helied hengyöd häviteltih jo, kargijažen akan kalleheli kandamuole jo kačo ga. Nygöi tulin palehtunnud sinuu pagižuttelemah. En minä voinnuh uskuo viernoloi vieštižiidy, jokse sinun kaunehed krassažed (i) kallattih jo dai vintovkažina vieretettih jo da. Nygöi tulin palehtunnut sinuni, kačo, puadunužil vaččažil, kyvelmöine, kylly kyynälyžien kele kyzelemäh sinulez.^ Kuz oldih nygöi Piiterini ogruadažis, sinuu kaijoin kalmulaudažien paneteldih. Kylly kyynälyžien kele kyzelen, sinuni kargijaine n akku. Tulin tuonikkoine sundoloin suuruksužien kele, vereksien (i) verožien kele jo, kačo ga. Nygöi edgo voi kavahtellakseh kaksil kandupiähyžile naižen da kalliž armoižen kele, palehtunnud, paginažile jo. En voinnuh minä sinuu kyvelmöine ni Kymmened vuolahad vuoduod ni viernoloi viestižii työndeä ga. Eule minul ni n aigamaine sinun adressižiidu jo, eule ni sinun kielyžih minul ni pienii perožiidu jo, eigo ole kargijažel kaunehii karandiššažiidu jo. Nygöi tulin iče jo kylly kyynälyžien kele naine dai kalliž armoiženi jo. Nygöi minä sinun opini valgieloile ryndähäžile jo, kieroine, kirjutella iččeni n elaigaženi jo, kačo. Tuonikkoine, tulin suurien tuskažien kel kai kirjuttelen taivahan suuruodi taudižed (i) da ilman suuruod igäväžet kirjuttelen kieroine n akku sinule, ryndähäžil kai kirjutteleni. Konzu menned hod yksiz vaččoiz vualitun vualimažen kele sinä, Vaśa da nimyžien kandelijäžen kele, niile n ihalile ilmažile suuril prestolažile ga, paiškua jo iččettö kielyžii, kieroizet, sie jo, sano jo minun hänele kai sinä parahat praudažet, taivahan suuruot taudižet sano jo, ilman suuruod igäväžet sano imehen akan (i).^ Järven suuruot jävähtyksyöt sano jo, Iivan da nimyžien kandelijane. Ved jo Vaśa nimyžien kandelijane katoin (?) kalmulaudazijen piäl (?). Mittymii luadužii lienöy hänen helied hengyöd häviteldy jo. Työ ku mennettä, yksiz vaččoiz vualitud vualimažed (i), pitkile prestolažil ga, sanuod jo iččettö, kierožet, kielyžil sinä jo, sano vaimeložen da Vaśa nimyžien kandelijažele, ozuta iččed valgiet ryndähäžed minun kieroižen kirjutetut, kyvelmöžen akan kylly kyynälil kirjuttelin sinulezi, valgieloile ryndähäžile kaunehien krassažien aigaižile. Ozuttelez velli dai vezaizele sinä jo iččezi kai elaigaine dai minun kylly kyynälyöt ozuttele dai sanele iččes kielyžil jo. En voinnuh naine pezeksie (?) nygöi, kyvelmöine, toizedi kymmened vuolahad vuoduod. Aigamaine, ni abustu ei tule minule ni, seiččemendel kymmenil vuodužil eläksendelen (i), kuvamaine kulovunnužil joi igäžile. Nygöi työ minuleni ettogo voi niile n ihalil ilmažil aigamaželoil aihostellaksen, eigo hot kallehedi spuassažed minul anneta mittumii tahto miilostižii ga? Ylen on suured igäväžed ilman suuruod minul igäväžed vaimeložez vaččažezi. Dai jo pedyän pitkyöd on pečualažed, minä niidy ...^ panelen surendoine šuutku luguizil, Kandelii (?) ...^ kandamaine (?) Dai eli puhtaz meččäžih menen ga (?) yksii vai teijän viedyižii viettelen kai jo, puhtahien puuhužien tyvel, joga puuhuon tyvel, imehyd akka, itkuvirdyžii viettelen (i) iččeni kyynälvedyzil valelemmos ... Iivan da nimyžien kandelijaine ga.^ Nygöi tulin kačo Piiterin muahužih sinuleži kaijoin kalmulaudažien piäle ga. Hod ottelen sinulež (i) parahadi luuhuod, peigoine kaivani kaksile kädyžili minä sinullezi, ottelen peigoine peredniekkažih da, tuottelen maksaine maššinažil da, postroine n akku poježdazižih da, kandelen omil kladbiššažih, sinun panen iččeni kädyžile elettylöil igäžil sinun omih kladbiššažih jo. Kuldažed luuhuod kandelen, peigoine, peredniekkažez (i) panen iččeni panduloin muahužien uale ga. Hod jo, kuvamaine, joga kuuhuttu kävyn niidy luuhužii, hod jo virdyžil (i) viettelen da, kyynälvedyžil, vaimeloine, valelen jo, Iivan da nimyžien kandelijaine ga.
01 сентября 2025 в 11:59
Нина Шибанова
- изменил(а) текст
Hospodi da boože, blahosloviekkua, kallehedi spuassažedi, blahosloviekkua. Nygöi, kačo, naine da kalliz armoine tulin, ylen pitkien matkažien piähyöh tulin, kallis kandamuoni jo, Iivan da nimyžien kandelijaine, kai tulin (i) sadoi kilometrižii dai tuhanžii kilometrižii sinun kaijoile kalmulaudažien piäle ga. Opiz nygöi jo naizen dai kalliz armoižen tulduu jo liijad liččyödi liikutella dai, pannuod muahuod (i) pakutella ga. Minä tulin, tuonikkoine, sinun (i), kačo, suurien tuskaižien kele, ilman suuružien igäväžien kele jo. Työnin kaksiskymmenis kaksis vuolahiz vuodužiz jo Iivan da nimyžien kandalijaine jo. Sinuu sellittelin selgielöih sobažih, suurii sluužbazii sluužimah ga. Vuottelin minä kolmien vuolahien vuodužien peräs sinuudazi, aigamaine, n armožikse dai jo minä tuuččupäivien turvažikse sinuu ga. Sinuu on (i) vaivuteldu tänne jo suurih voinažih ga. Voidgo nygöi naizele da kalliz armoižele sanuo sinä hodi, kyvelmöine, kylmil kielyžile ga. Opiz nygöi pannuod muahuod (i) pakutella dai liččied (i) liikutella jo. Opiz kavahtellakseh naizen dai kalliz armoizeni jo hod d'o kaksile kandupiähyzile, minä opin sinuu, tuonikkoine, tunnustellakseh jo. Viego voin mandžoinkarvažii krassažii sinun, tuonikkoine, tunnustellakseh ga. Viego voini, n ihalmoine, sinä päivänkaunehužii krassažii katahtellakseh dai tuonikkoine, tunnustellakseh ga... ...^ Sinun luo tulin kargijaine nygöi kallehii muahužii kaččelemah (?) da, palehtunnun, parahii paginažii pagižemah da... Voidgo nygöi hodi kyvelmöžel kylmil kielyžile minuleni kyzeltä, naizel dai kalliz armoižele, jo sinä taivahan suuružii taudižii dai ilman suuružii igäväžii jo. Minä vet sinus konzu vuottelin tuuččupäiväžien turvažikse dai ahavapäiväžien abuzikse ga. Sinus tuli viernoid vieštižedi jo kaunehedi päiväžile sinul helied hengyöd häviteltih jo, kargijažen akan kalleheli kandamuole jo kačo ga. Nygöi tulin palehtunnud sinuu pagižuttelemah. En minä voinnuh uskuo viernoloi vieštižiidy, jokse sinun kaunehed krassažed (i) kallattih jo dai vintovkažina vieretettih jo da. Nygöi tulin palehtunnut sinuni, kačo, puadunužil vaččažil, kyvelmöine, kylly kyynälyžien kele kyzelemäh sinulez.^ Kuz oldih nygöi Piiterini ogruadažis, sinuu kaijoin kalmulaudažien paneteldih. Kylly kyynälyžien kele kyzelen, sinuni kargijaine n akku. Tulin tuonikkoine sundoloin suuruksužien kele, vereksien (i) verožien kele jo, kačo ga. Nygöi edgo voi kavahtellakseh kaksil kandupiähyžile naižen da kalliž armoižen kele, palehtunnud, paginažile jo. En voinnuh minä sinuu kyvelmöine ni Kymmened vuolahad vuoduod ni viernoloi viestižii työndeä ga. Eule minul ni n aigamaine sinun adressižiidu jo, eule ni sinun kielyžih minul ni pienii perožiidu jo, eigo ole kargijažel kaunehii karandiššažiidu jo. Nygöi tulin iče jo kylly kyynälyžien kele naine dai kalliž armoiženi jo. Nygöi minä sinun opini valgieloile ryndähäžile jo, kieroine, kirjutella iččeni n elaigaženi jo, kačo. Tuonikkoine, tulin suurien tuskažien kel kai kirjuttelen taivahan suuruodi taudižed (i) da ilman suuruod igäväžet kirjuttelen kieroine n akku sinule, ryndähäžil kai kirjutteleni. Konzu menned hod yksiz vaččoiz vualitun vualimažen kele sinä, Vaśa da nimyžien kandelijäžen kele, niile n ihalile ilmažile suuril prestolažile ga, paiškua jo iččettö kielyžii, kieroizet, sie jo, sano jo minun hänele kai sinä parahat praudažet, taivahan suuruot taudižet sano jo, ilman suuruod igäväžet sano imehen akan (i).^ Järven suuruot jävähtyksyöt sano jo, Iivan da nimyžien kandelijane. Ved jo Vaśa nimyžien kandelijane katoin (?) kalmulaudazijen piäl (?). Mittymii luadužii lienöy hänen helied hengyöd häviteldy jo. Työ ku mennettä, yksiz vaččoiz vualitud vualimažed (i), pitkile prestolažil ga, sanuod jo iččettö, kierožet, kielyžil sinä jo, sano vaimeložen da Vaśa nimyžien kandelijažele, ozuta iččed valgiet ryndähäžed minun kieroižen kirjutetut, kyvelmöžen akan kylly kyynälil kirjuttelin sinulezi, valgieloile ryndähäžile kaunehien krassažien aigaižile. Ozuttelez velli dai vezaizele sinä jo iččezi kai elaigaine dai minun kylly kyynälyöt ozuttele dai sanele iččes kielyžil jo. En voinnuh naine pezeksie (?) nygöi, kyvelmöine, toizedi kymmened vuolahad vuoduod. Aigamaine, ni abustu ei tule minule ni, seiččemendel kymmenil vuodužil eläksendelen (i), kuvamaine kulovunnužil joi igäžile. Nygöi työ minuleni ettogo voi niile n ihalil ilmažil aigamaželoil aihostellaksen, eigo hot kallehedi spuassažed minul anneta mittumii tahto miilostižii ga? Ylen on suured igäväžed ilman suuruod minul igäväžed vaimeložez vaččažezi. Dai jo pedyän pitkyöd on pečualažed, minä niidy ...^ panelen surendoine šuutku luguizil, Kandelii (?) ...^ kandamaine (?) Dai eli puhtaz meččäžih menen ga (?) yksii vai teijän viedyižii viettelen kai jo, puhtahien puuhužien tyvel, joga puuhuon tyvel, imehyd akka, itkuvirdyžii viettelen (i) iččeni kyynälvedyzil valelemmos ... Iivan da nimyžien kandelijaine ga. Nygöi tulin kačo Piiterin muahužih sinuleži kaijoin kalmulaudažien piäle ga. Hod ottelen sinulež (i) parahadi luuhuod, peigoine kaivani kaksile kädyžili minä sinullezi, ottelen peigoine peredniekkažih da, tuottelen maksaine maššinažil da, postroine n akku poježdazižih da, kandelen omil kladbiššažih, sinun panen iččeni kädyžile elettylöil igäžil sinun omih kladbiššažih jo. Kuldažed luuhuod kandelen, peigoine, peredniekkažez (i) panen iččeni panduloin muahužien uale ga. Hod jo, kuvamaine, joga kuuhuttu kävyn niidy luuhužii, hod jo virdyžil (i) viettelen da, kyynälvedyžil, vaimeloine, valelen jo, Iivan da nimyžien kandelijaine ga.
01 сентября 2025 в 11:56
Нина Шибанова
- изменил(а) текст перевода
Господи и боже, благословите, дорогие спасушки, благословите. Погляди-ка, твоя дорогая женщина милостивая пришла, очень дальний путь прошла, мой дорогой выношенный, имечко Иван носящий, пришла за сотни километров и за тысячи километров к твоим узеньким могильным досочкам. Попытайся-ка теперь, как пришла я, дорогая женщина милостивая, лишнюю тяжесть сбросить, насыпанную земельку с себя стряхнуть. Я пришла к тебе, поникшая, гляди, со своими большими печалями, со своей тоской, величиной во весь свет. Отправила тебя в двадцать два полных годочка, своего Иваном нареченного. Снарядила тебя в новую одеженьку, [чтобы] служил ты на великой службе. Поджидала я через три полных годочка, тебя, мой взращенный, себе на утешение, и еще для своей защитушки в печальные [букв.^ облачные] дни. А тебя на большой войне здесь уложили. Сможешь ли теперь дорогой женщине милостивой сказать, мой остудный, хоть остывшим язычком. Попробуй-ка теперь насыпанную земельку с себя стряхнуть и тяжелый груз раздвинуть. Попытайся-ка вскочить к дорогой женщине милостивой, хоть на двух пяточках, а я попытаюсь, мой поникший [усл.], тебя узнать. Еще ли увижу твою красу, ведь был ты красив, как ягодка-земляничка. Смогу ли еще, мой чудесный, признать твою красу, подобную красоте солнышка.^ И узнать тебя, мой поникший [усл.]. …^Пришла к тебе я, горемычная, на дорогую земельку посмотреть, многокручинная [усл.], о самом дорогом поговорить [с тобой]. Сможешь ли теперь у меня, у остудной, хоть остывшим языком поспрашивать, у дорогой женщины милостивой, о поднебесных болезнях [мучениях] и о великой тоске, во весь свет величиной. Я ведь поджидала тебя для защитушки в ненастный день и на помощь себе в ветреный день. А от тебя пришли верные весточки, что в солнечный денек твою ясную душеньку погубили, у моего дорогого, горе-горькой женщиной выношенного. Теперь пришла остудная [усл.] поговорить с тобой. Не могла я поверить верным весточкам, что твою красивую красу подкосили и что винтовочку выбили. Теперь пришла, погляди, остудная, со своим иссохшим сердцем и с обильными слезами у тебя повыспросить: в каком месте в оградушках города Питера положили тебя под узкие могильные досочки. С обильными слезами порасспрошу тебя, горе-горькая женщина. Пришла, поникшая, с теплыми кушаньями, со свежими яствами, погляди [пришла]. Не сможешь ли теперь подняться на двое пяточек, поговорить с твоей дорогой женщиной милостивой, мой остывший. Не смогла я тебе, остудная [усл.], за все полные десятки годочков ни верных весточек отправить. Нет у меня, мой взращенный, ни твоего адресочка, нет у меня для тебя [букв.^ для твоего языка] ни маленьких перышков, и нет у меня, у горемычной, красивых карандашиков. Теперь сама пришла с обильными слезами, дорогая женщина милостивая. Попытаюсь я, кручинная, написать о своем житье на твоей белой груди. Поникшая [усл.], пришла со своими большими печалями, и во весь свет тоску свою опишу тебе, кручинная женщина, и все поднебесные болезни свои, все напишу на твоей груди. Если пойдешь когда вместе со своим, с тобой в одном чреве выпестованным, имечко Вася носящим, за большие престолики на том чудесном свете, так поговорите уж на своем языке, кручинные, расскажи ты ему обо мне все, как есть, о моих печалушках до небес, во весь свет мою тоску, измученной женщины, величиной с озеро мою печаль расскажи ему, имя Иван носящий. Ведь уж и имечко Вася носящий накрыт могильной доской. Каким же образом погубили его ясную душеньку? И если пойдете вы, в одном чреве мной выпестованные, за длинные престолушки, уж скажи ты своим печальным языком, скажи сникшему, Вася имечко носящему, покажи ему свою белую грудь, мной кручинной и остудной женщиной исписанную. Обильными слезами написала тебе, на твоей белой груди, какой была она в пору лучшей красы. Расскажи-ка ты своему братцу-тростиночке про свое житье, и мои обильные слезы покажи и расскажи своим языком. Не смогла, остудная женщина, выбраться [к вам] вот уже второй десяток полных годочков. Мой взращенный, и помощи мне нет, живу уже седьмой десяток лет, мой созданный, в свои убывающие годы. Теперь не сможете ли вы там, на том чудесном свете, попросить у созданных, не воздадут ли хоть дорогие спасушки каких-либо милостей для меня? Очень большие печали, во весь свет печали, у меня в моем сникшем сердце. И выше высоких сосен мои печали, и считаю я их, кручинная, сутками. Или как пойду я в чистый лесок, только о вас и причитываю, под светлыми деревьями, под каждым деревом, удрученная женщина, причитываю и голошу, своими водами-слезами обливаюсь. Ох ты мой, имечко Ивана носящий, пришла, погляди, к тебе на землю питерскую, на твои узенькие могильные досочки. Возьму я хоть твои лучшие косточки, жалкая, вырою их двумя рученьками, и сложу я, несчастная, их в передничек, привезу их, моя кровиночка [букв.^ печеночка] на машине, печальная [усл.] женщина, на поездах, отнесу на свое кладбище, и положу тебя своими рученьками на своем обжитом кладбище, пока еще сама жива. Золотые косточки принесу, жалкая, в передничке положу их сама в свою земелюшку. Хоть, мой созданный, каждый месяц буду приходить к этим косточкам, хоть попричитаю, сникшая, и полью своими слезами-водами тебя, да имечко Ивана носящий.
01 сентября 2025 в 11:55
Нина Шибанова
- изменил(а) текст
Hospodi da boože, blahosloviekkua, kallehedi spuassažedi, blahosloviekkua. Nygöi, kačo, naine da kalliz armoine tulin, ylen pitkien matkažien piähyöh tulin, kallis kandamuoni jo, Iivan da nimyžien kandelijaine, kai tulin (i) sadoi kilometrižii dai tuhanžii kilometrižii sinun kaijoile kalmulaudažien piäle ga. Opiz nygöi jo naizen dai kalliz armoižen tulduu jo liijad liččyödi liikutella dai, pannuod muahuod (i) pakutella ga. Minä tulin, tuonikkoine, sinun (i), kačo, suurien tuskaižien kele, ilman suuružien igäväžien kele jo. Työnin kaksiskymmenis kaksis vuolahiz vuodužiz jo Iivan da nimyžien kandalijaine jo. Sinuu sellittelin selgielöih sobažih, suurii sluužbazii sluužimah ga. Vuottelin minä kolmien vuolahien vuodužien peräs sinuudazi, aigamaine, n armožikse dai jo minä tuuččupäivien turvažikse sinuu ga. Sinuu on (i) vaivuteldu tänne jo suurih voinažih ga. Voidgo nygöi naizele da kalliz armoižele sanuo sinä hodi, kyvelmöine, kylmil kielyžile ga. Opiz nygöi pannuod muahuod (i) pakutella dai liččied (i) liikutella jo. Opiz kavahtellakseh naizen dai kalliz armoizeni jo hod d'o kaksile kandupiähyzile, minä opin sinuu, tuonikkoine, tunnustellakseh jo. Viego voin mandžoinkarvažii krassažii sinun, tuonikkoine, tunnustellakseh ga. Viego voini, n ihalmoine, sinä päivänkaunehužii krassažii katahtellakseh dai tuonikkoine, tunnustellakseh ga... ...^ Sinun luo tulin kargijaine nygöi kallehii muahužii kaččelemah (?) da, palehtunnun, parahii paginažii pagižemah da... Voidgo nygöi hodi kyvelmöžel kylmil kielyžile minuleni kyzeltä, naizel dai kalliz armoižele, jo sinä taivahan suuružii taudižii dai ilman suuružii igäväžii jo. Minä vet sinus konzu vuottelin tuuččupäiväžien turvažikse dai ahavapäiväžien abuzikse ga. Sinus tuli viernoid vieštižedi jo kaunehedi päiväžile sinul helied hengyöd häviteltih jo, kargijažen akan kalleheli kandamuole jo kačo ga. Nygöi tulin palehtunnud sinuu pagižuttelemah. En minä voinnuh uskuo viernoloi vieštižiidy, jokse sinun kaunehed krassažed (i) kallattih jo dai vintovkažina vieretettih jo da. Nygöi tulin palehtunnut sinuni, kačo, puadunužil vaččažil, kyvelmöine, kylly kyynälyžien kele kyzelemäh sinulez.^ Kuz oldih nygöi Piiterini ogruadažis, sinuu kaijoin kalmulaudažien paneteldih. Kylly kyynälyžien kele kyzelen, sinuni kargijaine n akku. Tulin tuonikkoine sundoloin suuruksužien kele, vereksien (i) verožien kele jo, kačo ga. Nygöi edgo voi kavahtellakseh kaksil kandupiähyžile naižen da kalliž armoižen kele, palehtunnud, paginažile jo,. En voinnuh minä sinuu kyvelmöine ni Kymmened vuolahad vuoduod ni viernoloi viestižii työndeä ga. Eule minul ni n aigamaine sinun adressižiidu jo, eule ni sinun kielyžih minul ni pienii perožiidu jo, eigo ole kargijažel kaunehii karandiššažiidu jo. Nygöi tulin iče jo kylly kyynälyžien kele naine dai kalliž armoiženi jo. Nygöi minä sinun opini valgieloile ryndähäžile jo, kieroine, kirjutella iččeni n elaigaženi jo, kačo. Tuonikkoine, tulin suurien tuskažien kel kai kirjuttelen taivahan suuruodi taudižed (i) da ilman suuruod igäväžet kirjuttelen kieroine n akku sinule, ryndähäžil kai kirjutteleni. Konzu menned hod yksiz vaččoiz vualitun vualimažen kele sinä, Vaśa da nimyžien kandelijäžen kele, niile n ihalile ilmažile suuril prestolažile ga, paiškua jo iččettö kielyžii, kieroizet, sie jo, sano jo minun hänele kai sinä parahat praudažet, taivahan suuruot taudižet sano jo, ilman suuruod igäväžet sano imehen akan (i). Järven suuruot jävähtyksyöt sano jo, Iivan da nimyžien kandelijane. Ved jo Vaśa nimyžien kandelijane katoin (?) kalmulaudazijen piäl (?). Mittymii luadužii lienöy hänen helied hengyöd häviteldy jo. Työ ku mennettä, yksiz vaččoiz vualitud vualimažed (i), pitkile prestolažil ga, sanuod jo iččettö, kierožet, kielyžil sinä jo, sano vaimeložen da Vaśa nimyžien kandelijažele, ozuta iččed valgiet ryndähäžed minun kieroižen kirjutetut, kyvelmöžen akan kylly kyynälil kirjuttelin sinulezi, valgieloile ryndähäžile kaunehien krassažien aigaižile. Ozuttelez velli dai vezaizele sinä jo iččezi kai elaigaine dai minun kylly kyynälyöt ozuttele dai sanele iččes kielyžil jo. En voinnuh naine pezeksie (?) nygöi, kyvelmöine, toizedi kymmened vuolahad vuoduod. Aigamaine, ni abustu ei tule minule ni, seiččemendel kymmenil vuodužil eläksendelen (i), kuvamaine kulovunnužil joi igäžile. Nygöi työ minuleni ettogo voi niile n ihalil ilmažil aigamaželoil aihostellaksen, eigo hot kallehedi spuassažed minul anneta mittumii tahto miilostižii ga? Ylen on suured igäväžed ilman suuruod minul igäväžed vaimeložez vaččažezi. Dai jo pedyän pitkyöd on pečualažed, minä niidy ...^ panelen surendoine šuutku luguizil, Kandelii (?) ...^ kandamaine (?) Dai eli puhtaz meččäžih menen ga (?) yksii vai teijän viedyižii viettelen kai jo, puhtahien puuhužien tyvel, joga puuhuon tyvel, imehyd akka, itkuvirdyžii viettelen (i) iččeni kyynälvedyzil valelemmos ... Iivan da nimyžien kandelijaine ga. Nygöi tulin kačo Piiterin muahužih sinuleži kaijoin kalmulaudažien piäle ga. Hod ottelen sinulež (i) parahadi luuhuod, peigoine kaivani kaksile kädyžili minä sinullezi, ottelen peigoine peredniekkažih da, tuottelen maksaine maššinažil da, postroine n akku poježdazižih da, kandelen omil kladbiššažih, sinun panen iččeni kädyžile elettylöil igäžil sinun omih kladbiššažih jo. Kuldažed luuhuod kandelen, peigoine, peredniekkažez (i) panen iččeni panduloin muahužien uale ga. Hod jo, kuvamaine, joga kuuhuttu kävyn niidy luuhužii, hod jo virdyžil (i) viettelen da, kyynälvedyžil, vaimeloine, valelen jo, Iivan da nimyžien kandelijaine ga.
01 сентября 2025 в 11:53
Нина Шибанова
- изменил(а) текст
Hospodi da boože, blahosloviekkua, kallehedi spuassažedi, blahosloviekkua. Nygöi, kačo, naine da kalliz armoine tulin, ylen pitkien matkažien piähyöh tulin, kallis kandamuoni jo, Iivan da nimyžien kandelijaine, kai tulin (i) sadoi kilometrižii dai tuhanžii kilometrižii sinun kaijoile kalmulaudažien piäle ga. Opiz nygöi jo naizen dai kalliz armoižen tulduu jo liijad liččyödi liikutella dai, pannuod muahuod (i) pakutella ga. Minä tulin, tuonikkoine, sinun (i), kačo, suurien tuskaižien kele, ilman suuružien igäväžien kele jo. Työnin kaksiskymmenis kaksis vuolahiz vuodužiz jo Iivan da nimyžien kandalijaine jo. Sinuu sellittelin selgielöih sobažih, suurii sluužbazii sluužimah ga. Vuottelin minä kolmien vuolahien vuodužien peräs sinuudazi, aigamaine, n armožikse dai jo minä tuuččupäivien turvažikse sinuu ga. Sinuu on (i) vaivuteldu tänne jo suurih voinažih ga. Voidgo nygöi naizele da kalliz armoižele sanuo sinä hodi, kyvelmöine, kylmil kielyžile ga. Opiz nygöi pannuod muahuod (i) pakutella dai liččied (i) liikutella jo. Opiz kavahtellakseh naizen dai kalliz armoizeni jo hod d'o kaksile kandupiähyzile, minä opin sinuu, tuonikkoine, tunnustellakseh jo. Viego voin mandžoinkarvažii krassažii sinun, tuonikkoine, tunnustellakseh ga. Viego voini, n ihalmoine, sinä päivänkaunehužii krassažii katahtellakseh dai tuonikkoine, tunnustellakseh ga... ...^ Sinun luo tulin kargijaine nygöi kallehii muahužii kaččelemah (?) da, palehtunnun, parahii paginažii pagižemah da... Voidgo nygöi hodi kyvelmöžel kylmil kielyžile minuleni kyzeltä, naizel dai kalliz armoižele, jo sinä taivahan suuružii taudižii dai ilman suuružii igäväžii jo. Minä vet sinus konzu vuottelin tuuččupäiväžien turvažikse dai ahavapäiväžien abuzikse ga. Sinus tuli viernoid vieštižedi jo kaunehedi päiväžile sinul helied hengyöd häviteltih jo, kargijažen akan kalleheli kandamuole jo kačo ga. Nygöi tulin palehtunnud sinuu pagižuttelemah. En minä voinnuh uskuo viernoloi vieštižiidy, jokse sinun kaunehed krassažed (i) kallattih jo dai vintovkažina vieretettih jo da. Nygöi tulin palehtunnut sinuni, kačo, puadunužil vaččažil, kyvelmöine, kylly kyynälyžien kele kyzelemäh sinulez.^ Kuz oldih nygöi Piiterini ogruadažis, sinuu kaijoin kalmulaudažien paneteldih. Kylly kyynälyžien kele kyzelen, sinuni kargijaine n akku. Tulin tuonikkoine sundoloin suuruksužien kele, vereksien (i) verožien kele jo, kačo ga. Nygöi edgo voi kavahtellakseh kaksil kandupiähyžile naižen da kalliž armoižen kele, palehtunnud, paginažile jo, En voinnuh minä sinuu kyvelmöine ni Kymmened vuolahad vuoduod ni viernoloi viestižii työndeä ga. Eule minul ni n aigamaine sinun adressižiidu jo, eule ni sinun kielyžih minul ni pienii perožiidu jo, eigo ole kargijažel kaunehii karandiššažiidu jo. Nygöi tulin iče jo kylly kyynälyžien kele naine dai kalliž armoiženi jo. Nygöi minä sinun opini valgieloile ryndähäžile jo, kieroine, kirjutella iččeni n elaigaženi jo, kačo. Tuonikkoine, tulin suurien tuskažien kel kai kirjuttelen taivahan suuruodi taudižed (i) da ilman suuruod igäväžet kirjuttelen kieroine n akku sinule, ryndähäžil kai kirjutteleni. Konzu menned hod yksiz vaččoiz vualitun vualimažen kele sinä, Vaśa da nimyžien kandelijäžen kele, niile n ihalile ilmažile suuril prestolažile ga, paiškua jo iččettö kielyžii, kieroizet, sie jo, sano jo minun hänele kai sinä parahat praudažet, taivahan suuruot taudižet sano jo, ilman suuruod igäväžet sano imehen akan (i). Järven suuruot jävähtyksyöt sano jo, Iivan da nimyžien kandelijane. Ved jo Vaśa nimyžien kandelijane katoin (?) kalmulaudazijen piäl (?). Mittymii luadužii lienöy hänen helied hengyöd häviteldy jo. Työ ku mennettä, yksiz vaččoiz vualitud vualimažed (i), pitkile prestolažil ga, sanuod jo iččettö, kierožet, kielyžil sinä jo, sano vaimeložen da Vaśa nimyžien kandelijažele, ozuta iččed valgiet ryndähäžed minun kieroižen kirjutetut, kyvelmöžen akan kylly kyynälil kirjuttelin sinulezi, valgieloile ryndähäžile kaunehien krassažien aigaižile. Ozuttelez velli dai vezaizele sinä jo iččezi kai elaigaine dai minun kylly kyynälyöt ozuttele dai sanele iččes kielyžil jo. En voinnuh naine pezeksie (?) nygöi, kyvelmöine, toizedi kymmened vuolahad vuoduod. Aigamaine, ni abustu ei tule minule ni, seiččemendel kymmenil vuodužil eläksendelen (i), kuvamaine kulovunnužil joi igäžile. Nygöi työ minuleni ettogo voi niile n ihalil ilmažil aigamaželoil aihostellaksen, eigo hot kallehedi spuassažed minul anneta mittumii tahto miilostižii ga? Ylen on suured igäväžed ilman suuruod minul igäväžed vaimeložez vaččažezi. Dai jo pedyän pitkyöd on pečualažed, minä niidy ...^ panelen surendoine šuutku luguizil, Kandelii (?) ...^ kandamaine (?) Dai eli puhtaz meččäžih menen ga (?) yksii vai teijän viedyižii viettelen kai jo, puhtahien puuhužien tyvel, joga puuhuon tyvel, imehyd akka, itkuvirdyžii viettelen (i) iččeni kyynälvedyzil valelemmos ... Iivan da nimyžien kandelijaine ga. Nygöi tulin kačo Piiterin muahužih sinuleži kaijoin kalmulaudažien piäle ga. Hod ottelen sinulež (i) parahadi luuhuod, peigoine kaivani kaksile kädyžili minä sinullezi, ottelen peigoine peredniekkažih da, tuottelen maksaine maššinažil da, postroine n akku poježdazižih da, kandelen omil kladbiššažih, sinun panen iččeni kädyžile elettylöil igäžil sinun omih kladbiššažih jo. Kuldažed luuhuod kandelen, peigoine, peredniekkažez (i) panen iččeni panduloin muahužien uale ga. Hod jo, kuvamaine, joga kuuhuttu kävyn niidy luuhužii, hod jo virdyžil (i) viettelen da, kyynälvedyžil, vaimeloine, valelen jo, Iivan da nimyžien kandelijaine ga.
01 сентября 2025 в 11:52
Нина Шибанова
- изменил(а) текст перевода
Господи и боже, благословите, дорогие спасушки, благословите. Погляди-ка, твоя дорогая женщина милостивая пришла, очень дальний путь прошла, мой дорогой выношенный, имечко Иван носящий, пришла за сотни километров и за тысячи километров к твоим узеньким могильным досочкам. Попытайся-ка теперь, как пришла я, дорогая женщина милостивая, лишнюю тяжесть сбросить, насыпанную земельку с себя стряхнуть. Я пришла к тебе, поникшая, гляди, со своими большими печалями, со своей тоской, величиной во весь свет. Отправила тебя в двадцать два полных годочка, своего Иваном нареченного. Снарядила тебя в новую одеженьку, [чтобы] служил ты на великой службе. Поджидала я через три полных годочка, тебя, мой взращенный, себе на утешение, и еще для своей защитушки в печальные [букв.^ облачные] дни. А тебя на большой войне здесь уложили. Сможешь ли теперь дорогой женщине милостивой сказать, мой остудный, хоть остывшим язычком. Попробуй-ка теперь насыпанную земельку с себя стряхнуть и тяжелый груз раздвинуть. Попытайся-ка вскочить к дорогой женщине милостивой, хоть на двух пяточках, а я попытаюсь, мой поникший [усл.], тебя узнать. Еще ли увижу твою красу, ведь был ты красив, как ягодка-земляничка. Смогу ли еще, мой чудесный, признать твою красу, подобную красоте солнышка.^ И узнать тебя, мой поникший [усл.]. …^Пришла к тебе я, горемычная, на дорогую земельку посмотреть, многокручинная [усл.], о самом дорогом поговорить [с тобой]. Сможешь ли теперь у меня, у остудной, хоть остывшим языком поспрашивать, у дорогой женщины милостивой, о поднебесных болезнях [мучениях] и о великой тоске, во весь свет величиной. Я ведь поджидала тебя для защитушки в ненастный день и на помощь себе в ветреный день. А от тебя пришли верные весточки, что в солнечный денек твою ясную душеньку погубили, у моего дорогого, горе-горькой женщиной выношенного. Теперь пришла остудная [усл.] поговорить с тобой. Не могла я поверить верным весточкам, что твою красивую красу подкосили и что винтовочку выбили. Теперь пришла, погляди, остудная, со своим иссохшим сердцем и с обильными слезами у тебя повыспросить: в каком месте в оградушках города Питера положили тебя под узкие могильные досочки. С обильными слезами порасспрошу тебя, горе-горькая женщина. Пришла, поникшая, с теплыми кушаньями, со свежими яствами, погляди [пришла]. Не сможешь ли теперь подняться на двое пяточек, поговорить с твоей дорогой женщиной милостивой, мой остывший. Не смогла я тебе, остудная [усл.], за все полные десятки годочков ни верных весточек отправить. Нет у меня, мой взращенный, ни твоего адресочка, нет у меня для тебя [букв. для твоего языка] ни маленьких перышков, и нет у меня, у горемычной, красивых карандашиков. Теперь сама пришла с обильными слезами, дорогая женщина милостивая. Попытаюсь я, кручинная, написать о своем житье на твоей белой груди. Поникшая [усл.], пришла со своими большими печалями, и во весь свет тоску свою опишу тебе, кручинная женщина, и все поднебесные болезни свои, все напишу на твоей груди. Если пойдешь когда вместе со своим, с тобой в одном чреве выпестованным, имечко Вася носящим, за большие престолики на том чудесном свете, так поговорите уж на своем языке, кручинные, расскажи ты ему обо мне все, как есть, о моих печалушках до небес, во весь свет мою тоску, измученной женщины, величиной с озеро мою печаль расскажи ему, имя Иван носящий. Ведь уж и имечко Вася носящий накрыт могильной доской. Каким же образом погубили его ясную душеньку? И если пойдете вы, в одном чреве мной выпестованные, за длинные престолушки, уж скажи ты своим печальным языком, скажи сникшему, Вася имечко носящему, покажи ему свою белую грудь, мной кручинной и остудной женщиной исписанную. Обильными слезами написала тебе, на твоей белой груди, какой была она в пору лучшей красы. Расскажи-ка ты своему братцу-тростиночке про свое житье, и мои обильные слезы покажи и расскажи своим языком. Не смогла, остудная женщина, выбраться [к вам] вот уже второй десяток полных годочков. Мой взращенный, и помощи мне нет, живу уже седьмой десяток лет, мой созданный, в свои убывающие годы. Теперь не сможете ли вы там, на том чудесном свете, попросить у созданных, не воздадут ли хоть дорогие спасушки каких-либо милостей для меня? Очень большие печали, во весь свет печали, у меня в моем сникшем сердце. И выше высоких сосен мои печали, и считаю я их, кручинная, сутками. Или как пойду я в чистый лесок, только о вас и причитываю, под светлыми деревьями, под каждым деревом, удрученная женщина, причитываю и голошу, своими водами-слезами обливаюсь. Ох ты мой, имечко Ивана носящий, пришла, погляди, к тебе на землю питерскую, на твои узенькие могильные досочки. Возьму я хоть твои лучшие косточки, жалкая, вырою их двумя рученьками, и сложу я, несчастная, их в передничек, привезу их, моя кровиночка [букв.^ печеночка] на машине, печальная [усл.] женщина, на поездах, отнесу на свое кладбище, и положу тебя своими рученьками на своем обжитом кладбище, пока еще сама жива. Золотые косточки принесу, жалкая, в передничке положу их сама в свою земелюшку. Хоть, мой созданный, каждый месяц буду приходить к этим косточкам, хоть попричитаю, сникшая, и полью. своими слезами-водами тебя, да имечко Ивана носящий.
01 сентября 2025 в 11:50
Нина Шибанова
- создал(а) текст
- создал(а) текст: Hospodi da boože, blahosloviekkua,
kallehedi spuassažedi, blahosloviekkua.
Nygöi, kačo, naine da kalliz armoine tulin,
ylen pitkien matkažien piähyöh tulin, kallis kandamuoni jo,
Iivan da nimyžien kandelijaine,
kai tulin (i) sadoi kilometrižii dai tuhanžii kilometrižii
sinun kaijoile kalmulaudažien piäle ga.
Opiz nygöi jo naizen dai kalliz armoižen tulduu jo
liijad liččyödi liikutella dai,
pannuod muahuod (i) pakutella ga.
Minä tulin, tuonikkoine, sinun (i), kačo,
suurien tuskaižien kele, ilman suuružien igäväžien kele jo.
Työnin kaksiskymmenis kaksis vuolahiz vuodužiz jo
Iivan da nimyžien kandalijaine jo.
Sinuu sellittelin selgielöih sobažih,
suurii sluužbazii sluužimah ga.
Vuottelin minä kolmien vuolahien vuodužien peräs sinuudazi,
aigamaine, n armožikse dai
jo minä tuuččupäivien turvažikse sinuu ga.
Sinuu on (i) vaivuteldu tänne jo suurih voinažih ga.
Voidgo nygöi naizele da kalliz armoižele sanuo sinä
hodi, kyvelmöine, kylmil kielyžile ga.
Opiz nygöi pannuod muahuod (i) pakutella
dai liččied (i) liikutella jo.
Opiz kavahtellakseh naizen dai kalliz armoizeni jo
hod d'o kaksile kandupiähyzile,
minä opin sinuu, tuonikkoine, tunnustellakseh jo.
Viego voin mandžoinkarvažii krassažii
sinun, tuonikkoine, tunnustellakseh ga.
Viego voini, n ihalmoine, sinä
päivänkaunehužii krassažii katahtellakseh
dai tuonikkoine, tunnustellakseh ga...
...^ Sinun luo tulin kargijaine nygöi
kallehii muahužii kaččelemah (?) da,
palehtunnun, parahii paginažii pagižemah da...
Voidgo nygöi hodi kyvelmöžel
kylmil kielyžile minuleni kyzeltä,
naizel dai kalliz armoižele, jo sinä
taivahan suuružii taudižii dai ilman suuružii igäväžii jo.
Minä vet sinus konzu vuottelin
tuuččupäiväžien turvažikse dai ahavapäiväžien abuzikse ga.
Sinus tuli viernoid vieštižedi jo
kaunehedi päiväžile sinul helied hengyöd häviteltih jo,
kargijažen akan kalleheli kandamuole jo kačo ga.
Nygöi tulin palehtunnud sinuu pagižuttelemah.
En minä voinnuh uskuo viernoloi vieštižiidy,
jokse sinun kaunehed krassažed (i) kallattih jo
dai vintovkažina vieretettih jo da.
Nygöi tulin palehtunnut sinuni, kačo,
puadunužil vaččažil, kyvelmöine,
kylly kyynälyžien kele kyzelemäh sinulez.
Kuz oldih nygöi Piiterini ogruadažis,
sinuu kaijoin kalmulaudažien paneteldih.
Kylly kyynälyžien kele kyzelen, sinuni kargijaine n akku.
Tulin tuonikkoine sundoloin suuruksužien kele,
vereksien (i) verožien kele jo, kačo ga.
Nygöi edgo voi kavahtellakseh kaksil kandupiähyžile
naižen da kalliž armoižen kele, palehtunnud, paginažile jo,
En voinnuh minä sinuu kyvelmöine ni
Kymmened vuolahad vuoduod ni viernoloi viestižii työndeä ga.
Eule minul ni n aigamaine sinun adressižiidu jo,
eule ni sinun kielyžih minul ni pienii perožiidu jo,
eigo ole kargijažel kaunehii karandiššažiidu jo.
Nygöi tulin iče jo kylly kyynälyžien kele
naine dai kalliž armoiženi jo.
Nygöi minä sinun opini valgieloile ryndähäžile jo,
kieroine, kirjutella iččeni n elaigaženi jo, kačo.
Tuonikkoine, tulin suurien tuskažien kel
kai kirjuttelen taivahan suuruodi taudižed (i) da
ilman suuruod igäväžet kirjuttelen kieroine n akku sinule,
ryndähäžil kai kirjutteleni.
Konzu menned hod yksiz vaččoiz vualitun vualimažen kele
sinä, Vaśa da nimyžien kandelijäžen kele,
niile n ihalile ilmažile suuril prestolažile ga,
paiškua jo iččettö kielyžii, kieroizet, sie jo,
sano jo minun hänele kai sinä parahat praudažet,
taivahan suuruot taudižet sano jo,
ilman suuruod igäväžet sano imehen akan (i).
Järven suuruot jävähtyksyöt sano jo,
Iivan da nimyžien kandelijane.
Ved jo Vaśa nimyžien kandelijane
katoin (?) kalmulaudazijen piäl (?).
Mittymii luadužii lienöy hänen helied hengyöd häviteldy jo.
Työ ku mennettä, yksiz vaččoiz vualitud vualimažed (i),
pitkile prestolažil ga,
sanuod jo iččettö, kierožet, kielyžil sinä jo,
sano vaimeložen da Vaśa nimyžien kandelijažele,
ozuta iččed valgiet ryndähäžed minun kieroižen kirjutetut,
kyvelmöžen akan kylly kyynälil kirjuttelin sinulezi,
valgieloile ryndähäžile kaunehien krassažien aigaižile.
Ozuttelez velli dai vezaizele sinä jo iččezi kai elaigaine
dai minun kylly kyynälyöt ozuttele
dai sanele iččes kielyžil jo.
En voinnuh naine pezeksie (?) nygöi,
kyvelmöine, toizedi kymmened vuolahad vuoduod.
Aigamaine, ni abustu ei tule minule ni,
seiččemendel kymmenil vuodužil eläksendelen (i),
kuvamaine kulovunnužil joi igäžile.
Nygöi työ minuleni ettogo voi
niile n ihalil ilmažil aigamaželoil aihostellaksen,
eigo hot kallehedi spuassažed minul anneta
mittumii tahto miilostižii ga?
Ylen on suured igäväžed ilman suuruod
minul igäväžed vaimeložez vaččažezi.
Dai jo pedyän pitkyöd on pečualažed,
minä niidy ...^ panelen surendoine šuutku luguizil,
Kandelii (?) ...^ kandamaine (?)
Dai eli puhtaz meččäžih menen ga (?)
yksii vai teijän viedyižii viettelen kai jo,
puhtahien puuhužien tyvel, joga puuhuon tyvel,
imehyd akka, itkuvirdyžii viettelen (i)
iččeni kyynälvedyzil valelemmos ...
Iivan da nimyžien kandelijaine ga.
Nygöi tulin kačo Piiterin muahužih sinuleži
kaijoin kalmulaudažien piäle ga.
Hod ottelen sinulež (i) parahadi luuhuod,
peigoine kaivani kaksile kädyžili minä sinullezi,
ottelen peigoine peredniekkažih da,
tuottelen maksaine maššinažil da,
postroine n akku poježdazižih da,
kandelen omil kladbiššažih, sinun panen iččeni kädyžile
elettylöil igäžil sinun omih kladbiššažih jo.
Kuldažed luuhuod kandelen, peigoine, peredniekkažez (i)
panen iččeni panduloin muahužien uale ga.
Hod jo, kuvamaine, joga kuuhuttu kävyn niidy luuhužii,
hod jo virdyžil (i) viettelen da,
kyynälvedyžil, vaimeloine, valelen jo,
Iivan da nimyžien kandelijaine ga.
- создал(а) перевод текста