181 |
Северновепсский
|
фольклорные тексты |
сказка |
Akal oli maks
(Неверная жена)
|
-
Ühtel aigal tuli mel'he pakičijale, sanub ukole:
- Ličte sina havadoho, i mina sel'gan taga ven sindai ičiiž-žo kodihe i havadonke panen loučan alle, a iče pakičemįi akalaiž öks.»
-
Tuli pertesehe, avaidab uksen pert'he, sanub:
- Sula sina emag, usko mindai, ole hüvä.
-
Siid-žo i sanub pakičii:
- Kuule vai, emagaine, mina panen havadonke veššid loučan alle, a iče lübun pačile venumaha.
-
Akk sanub:
- Ka pane loučan alle i lübu päčile, siga om läm magata.
-
Päčilpei pakičii i sanub havadole:
- Kacelte hilläšti, havad, kacelte hilläšti loučan ali.
-
Sanub mužik:
- Spasibo sili, pakičii, mina tedištin nuguni akan läžun.
-
– Vaumiž d'o om, sanub akk.
-
Ukk i sanub:
- Mäne lübu mariile.
-
Akk sanub:
- Vaumiž.
|
182 |
Северновепсский
|
фольклорные тексты |
сказка |
Gluupad rahvaz
(О глупых людях)
|
-
Tuli ukeine kodihe i sanub akeižele:
– Kacu, akeine, nagriž pidab otta, eika kazvab lujas suureks i labotab miide pertin.
-
Ukeine sanub:
- Ajanįk andatt, jesli mina opendan štanįid pammaha?
-
Mez’ sanub:
- Pertišpei kandišen pimedan vereile i vereilpei svetan pert'he.
-
– Kaks’ sadad andam, sanub mez’.
-
Ukeine sanub:
- Milei om zveriine, kudamb rikkob, a jesli annet dengeid, ka mina teiletei datan.
|
183 |
Северновепсский
|
фольклорные тексты |
сказка |
Bohat vel'l' i gol'l’ vel'l'
(Богатый и бедный братья)
|
-
Tob kodihe, vellele sanub:
- Miččen bude lindun rikoin.
-
Bohat vel'l' sanub:
- To tänna.
-
Bohat sanub:
- Mö milei.
-
Gol'l’ sanub:
- Ota.
-
Gol'l' sanub:
- Kaks’ rubl'ad.
-
Tuli kodihe mužik [sanub]:
- Anda, ak, söda.
-
Tuli vel'l' kodihe, sanub akaleze:
- Kuule vei, ak, miil pertiš om pahad az'z'ad, lapsed miid riktaze, mii pidab nugune tehta?
-
Ak hänele sanub:
- Pidab mecha vöda i sinna dätta.
-
Däniš sanub:
- Ala ambu, ota milei kaht dänišutt, hö sili prigodiše.
-
Toi vellele i sanub:
- Möst toin kaks’ zverid, min tegem, žarim vei dätam?
-
Toine vel'l' sanub:
- Ii pidä žar’da.
-
Noremb vel'l' sanub:
- Mina lähten oiktale.
-
A vanhamb vel'l' sanub:
- Mina lähten hurale.
-
Noremb vel'l' i sanub:
- Dätkam mö tänna üks’ stokan vedenke.
-
Akeine sanub:
- Voib.
-
Akeine sanub:
- Homen carin tütren vödaze drakonan mäthale gadale sömaks.
-
Nece önik sanub:
- A sabįk mili mända sinna kacmaha?
-
Akeine sanub:
- Voib.
-
Tuli gad, gadal oli kaks'toškime päd, gad i sanub:
- Mina pakičin ühten, a siid om kaks’...
-
Hän sanub koirale:
- Abutagat mili rikta gad.
-
- Nugune, hän sanub, – az'z’ om tehtud, pidab tehta lämįi.
-
Nece niižne sanub:
- Nugune muga tegem...
-
Sanub bogatįr’:
– Mina tahtįin magattaha.»
-
Koirale sanub:
- Karauli kuni mina magadan.
-
Koir karauli väheižen, kondjale sanub:
- Karauli, mina veren magattaha.
-
Kondi kacii väheižen i sanub dänišale:
- Kacu väheine, mina veren magattaha.
-
Carin tütär sanub:
- Oli, gadan rikįi nece mez’, kudamb magadab kondijanke, koiranke i dänišanke.
-
Carin sluga sanub niiččele:
- Sanu, mise mina rikįin ičiiž batäliiž, a ed sanune, ka mina silei pän čapan.
-
Sluga sanub:
- Enambad nece gad ii koske nikeda, mina händast rikįin.
-
Car’ sanub:
- Neciš hüvudes mina andan sinun taga tütren mehele i polen ičiin mad.»
-
Däniš sanub:
- Algįi rikkį, mina necen az'z'an ladin, pästkat mindei vaise mecha.
-
Koir sanub dänišale:
- Mä i päliči časus tule tagaze.
-
Däniš läks’ i toi eläbad i kol'l'an vett, sanub:
- Pidab nugune voita ižandale kagl, i pä panda tagaze.
-
Däniš sanub:
- Voikam möst kol'l'an vedel.
-
Bogatįr’ nuuz’, sanub:
- Mikš milii laskitei hätken magata?
-
Koir hänele sanub:
- Sikš mise mö kaik magazim.
-
Bogatįr’ sanub:
- Kus-žo om carin tütär?
-
Däniš sanub:
- Hän kodihe läks’.
-
Bogatir’ sanub:
- Lähkam i mö kodihe.
-
Se sanub:
- Carin tütär lähtob mehele.
-
Se sanub:
- Slugan taga, hän spas carin tütren, a neciš päliči car’ andab tütren mehele i polen mad ičeze.
-
Babei sanub:
- Kaikile voib.
-
Bogatįr’ sanub:
- Däniš puri.
-
Hän sanub:
- Kalidorale om dättud.
-
Dohtur slugale sanub:
- To tänna.
-
No dohtur sanub bogaįtrile:
- Pidab sor’m kacta.
-
Nevesta sanub:
- Necen zverin mina nähnu olen sel mäthal, kus mindei tahtel’ gad söda.
-
A dohtur hiit’ träpican sormespei i sanub:
- Kuss sina otid necen kol'can?
-
Bohatįr’ sanub:
- Mili podari carin tütär ses az'z'as, mise mina rikįin gadan.
-
Hän möst sanub sen, min sanįi bogatįrile.
-
Bogatįr’ sanub:
- Om!
-
Carin vävu sanub: «Laskte alahaks i lämbitelde necil lämeil.»
-
Kuzespei sanub:
- Mina sinun zverid vareidan, sinun zverid mindei purdaze.
-
Fateran ižand sanub:
- Oli tulnu mez’, en teda kuspei, höbol raccil, koiranke, kond'anke i dänišanke i tegi vot ningoman az'z'an: päst’ surmaspei carin tütren, siš päliči puutįi carin vävuks.
-
Alahanpei sanub:
- Ala vareida.
-
– No ka ed rohti, ka mina sindei lasketan,- sanub vanhamb vel'l'.
-
Hän ot't’ i ambįi ulähaks sihe meheze, a se mez’ nagranke sanub:
- Oli sinuniččid da kaik sinun al.
-
No, alembeine sanub: «Sanu, kus om minun vel''l, a ed sanune, ka mina sindei rikon.»
-
Kuzespei sanub:
- Sinun pul’k mindei ii riko.
-
Carin vävu i sanub:
- Nece om minun vel'l', mö olem segoitut, miid batei kadot’ mecha.
|
184 |
Северновепсский
|
фольклорные тексты |
сказка |
Kut koume velt' vepsad openzihe pagišta venäks
(Как три брата вепса научились говорить по-русски)
|
-
Bat'aze sanub:
«Poigad, pidab opetaze venäks pagišta, a potom napravin kunani tiid burlakįihe.»
-
Tuli kodihe hiviš meliš, ba'aäleze sanub:
«Mina d'o openzimįi pagišta «mį, mį, mį, mį».
-
Nu, bat'aze sanub:
- Molodec, teravas openzitįi pagišta.
-
Bat'aze andįi sada rubl'ad keskmeižele poigale i sanub:
- Mä, opete sina venäks pagižmaha.
-
Üks’ hiiš sanub:
- Pidab tehta ob'azatelno.
-
- Konečno delo!- sanub toine.
-
Bat'aze sanub:
- Kut az'z’ad, poig, d'o openzitei pagišta?
-
Nu, bat'aze sanub:
- Pidab i koumanz’ poig opeta, noremb.
-
Tuli kodihe bat'azennu i sanub:
- Papa, mina hivin openzimįi venäks pagižmaha.
-
I sanub poigile:
- Mängat Piterihe burlakįihe.
-
Vanhamb venäks openuze pagižmaha poig i sanub venäks:
- Mį.
-
Noremb sanub, openuze pagišta venäks:
- Za čto?
-
Policeiskii sanub:
- Tiid pidab arestovat’.
-
Keskmeine poig mugažno openuze ka sanub:
- Konečno delo!
|
185 |
Северновепсский
|
фольклорные тексты |
сказка |
Čoma murzein
(Красавица жена)
|
-
Poig i sanub:
- Papa, mili pidab naida.
-
Nece bat't’ i sanub poigale:
- Voidįk ajada Ribinskijale tavaraha?
-
Sanub:
- Mina tusttun akad mötö.
-
Toine kupc sanub:
- Ala tusttu, možet hän, akeiž, tusttub mindei möto...
-
Nece toine kupc mänob noidan akannu i sanub:
- Mäne murzeimennu i vargasta hänel vöhutt.
-
Vöb sinna i andab kupcale, a kupec sanub mužikale:
- Kacu, akeiž selgit’ vön, kudamben dätid.
-
Aji kodihe ka murzeimenke ii ni zdorovod annu, ehtkįžel mužik sanub:
- Lähkam guleimaha, mina kaiken sili starinįičen.
-
A car’ se käub türmha kacelmaha türömščikįd i hän, murzein, i sanub carile:
- Papa, ota mindei kacmaha türömščikįd, miččed oma.
-
Hän i sanub:
«Sina ved oled minun mužik.»
-
Mužik i langen’ kombuleze, voikaškanz’ i sanub:
- Edįk sina ole minun akk?
-
– Papa, sanub, – nece от minun mužik.
|
186 |
Северновепсский
|
фольклорные тексты |
сказка |
Nastasja kuudeižed tukeižed
(Настасья золотые кудри)
|
-
Mužik i sanub:
- Mili pidab lähtta kunani burlakįhe, dengid samha.
-
Koverdaze kaivįižehe vett d'omha, händast meccine tabaz’ bardas i sanub:
- En pästa!
-
Hän i suuli, sanub:
- Andan, vaise pästkat.
-
Oli hiil, kozleine, kozleižele i sanub:
- Kozluško, kuna milei pageta?
-
Kozleine i sanub:
- Ota, ličte ol'gtukhu i mina sindei sidon regudehe i piitan sindei.
-
- Nägin, nägin, sanub, – pordhil ištub da tiiletįi šuukįžed paidad omblob.
-
– Nägin, nägin, sanub, – pordhil ištub, tiiletįi šuukįžed paidad omblob.
-
Kozleine sanub:
- En d'o däta, kus iče siga i regutt.
-
Ka Ivan-carevič sanub kozleižele:
- Kenni om silei regudes.
-
Ivan-carevič sanub:
- Otan mina ičelin Nastasjan, a baba-jaga däb sinna.
-
A baba-jagan tütär i sanub Nastasjale:
- Lähkam minunke külbmaha Änižele.
-
Tulob i sanub Ivan-carevičale, mise Nastasja ii tahtnu eläda i pagen’.
-
A kozleine i sanub:
- Pästa mindei.
-
Ivan-carevičale sanub:
- Mäne.
-
Nastasja sanub:
- Embį mina lübuda, suur’ kivi om kaglas.
-
Ka kozleine sanub:
- Nastasja om vedes dei suur’ kivi om kaglas.
|
187 |
Северновепсский
|
фольклорные тексты |
сказка |
Prihä ot't’ akaks lindun
(Парень взял в жены птицу)
|
-
– Vot, sanub, – poig, mina nügudi kolen.
-
Prihä i sanub:
– Proudan batei sanii: radad, ka liib tegese maged.
-
Nece prihä-se sanub:
– Batei sanįi, mise ken vastha tulob, ka otta milei nece lindįine.
-
Nece prihä babįinnu i d'oksob:
– Babuško, sanub, – ombelnu om paran sobid.
-
– Vot, sanub babei, – homen möst käske sobid ombelta, a iče mäne to üks'voččid viceižid i sanu, mise män mecha, a iče vardiiče verejan taga.
-
No, nece prihä i sanub:
– Nazad, zolota gora, naper'ot, moloda žena.
-
Adiv-se i sanub:
– Aigiš, Van'uša, sina zavodid mindei opeta.
-
– Vot, sanub, – Van'uša, sina maltad, sanutaze, detskijan suman lüuta.
-
Nece prihä sanub:
– En mina malta.
-
Nece murzeimennu i tuli, murzeimele i sanub:
– Milei ninga kästtihe tehta.
-
Nece prihä sanub:
– Ken lüuz’ da toi, ka se i vöb.
-
Car’ sanub:
– Min-že voin pän čapta?
-
Car’ sanub:
– Van'uša, sina mahtad tehta carin longen.
-
Nece prihä kodihe läks’, tuli murzeimennu i sanub.
-
Murzein sanub:
– Mina sanįin silei, mise aigiš zavodid opeta, äi hlopotįid liinob, nece murzein sanub, – vere magatta.
-
– Mäne, sanub, – vö i ala anda nenile d'agi-babįile vöda.
-
Nece car’ i sanub:
– Kut mö voim hänel pän čapta, hän möst tegi longen.
-
– Vot, sanub, – Van'uša, sina mahtad eläbid gusid tehta.
-
Vot nece prihä i sanub Nastasja-prekrasnajale.
-
– Näged, mina sanįin, aigiš sina zavodid mindei opeta, ak i sanub, – mä pakiče kuks aigad nenid kaks’ akad, kudambid pidab izvot’t'a.
-
Nece prihä i sanub:
– Babuško, hilläšti, čomašti.
-
Nece prihä i sanub: – Ninga i ninga, sanutihe: täs tehtaze eläbid gusid.
-
Akk i sanub:
– Minun poigad tehtaze.
-
Vot, sanub, – poigad tuldaze, ka kuna tiid panda?
-
– Old'he naku rahvaz, mamm sanub, – kästtaze gusid eläbid tehta hö.
-
Sanub:
– Nukkahtin.
-
Akk sanub:
– Nukkahtin.
-
Prihä sanub:
- En nukkahtanu.
-
- prihä sanub.
-
– En, sanub, – dumein.
-
– A dumein: pen’t mecad vei sur’t enamb om, mindei möto, sanub, – pen’t mecad om enamb.
-
– En, sanub, – nukkahtanu, a paikeižen kormanaspei otin.
-
– Oh, sanub, – mö hätkestįim, adiv om ottud i stolan taga išttaze, varastetaze
čas na čas.
-
Üks’ sanub:
– Mina vön časus.
-
Toine sanub:
– Mina vön poles časus.
-
Koumanz’ sanub:
– Mina sil'male panen, mignin i siga liinoba.
-
Nece niižne d'ougal stolale i lavale hippäht’, ot't’ nene gusid kaivįi da päst’ vämmaha, adiv i sanub:
– Gusi, što možete igraite.
-
A car’ i sanub:
– Azota, ika kaikid d'o rikįid.
-
Nece murzein i sanub:
– Gusi, što možete, to i igraite.
-
Nece car’ sanub:
– Täizö, azota!
-
A prihä sanub:
– Kirditaned kaikele carstvole carikš, ka askei azotan.
|
188 |
Северновепсский
|
фольклорные тексты |
сказка |
Nasten'ka-nevest
(Невеста Настенька)
|
-
Nu, nece sizar’ i sanub:
«Vs'o ravno män, koume vott olen d'o oznakominuze, en küzu, män.»
-
Sanub: «S'o ravno nenide taga mä en».
-
Sanub:
- Nasten'ka, pästa mindei!
-
Nuguni mäni, mäni, ka puutnu däniž mugažno noraižihe, sanub:
- Nasten'ka, pästa mindei, pästned, ka pahal aigal liinen hivä.
-
- Pästa, - sanub, – Nasten'ka, mindei.
-
Nasten'ka sanub:
- Sina mindei söd.
-
Hän i sanub:
- En sö, koske en.
-
Kacuht’ ka hougi i tuli, sanub:
- Nasten'ka, ištte milei i tabate šahlįiš.
-
Tuli däniž, sanub:
- Ištte, tabate korviš.
-
Adiv i sanub:
- Päivhapei licom, a minuhupei pordhil.
-
Hän i sanub:
- Tötuško, ed ehtnu sötta-d'otta, a küzud.
-
D'o nece ženih i tuli, hän nühaib i sanub:
- Božuško, reskan hengen duhh om.
-
Prihä se tuli ka i sanub:
- Reskan hengen duhh om silei.
-
A božž-se i sanub:
- Ka tulnu om.
-
Prihä sanub:
- Kussai tulda ningomiš korbiš da d'ogiš?
-
Božž sanub:
- Ka tulnu om.
|
189 |
Северновепсский
|
фольклорные тексты |
сказка |
Kuldaine prihä
(Золотой мальчик)
|
-
Kaikiš vanhamb sizar sanub:
– Mindei otaiž Ivan-carevič mehele, ka mina tegižin ühtes kuidužes koumeuččed
sobad.
-
Keskmäine sizar sanub:
– A mindei otaiž Ivan-carevič mehele, mina ühtes taignas koumeuččed leibad
paštaižin.
-
Koumanz’ sanub:
– A mindei otaiž Ivan-carevič mehele, ka ühtes kohtus koume bohatįrid rodižin: tukaine kuldaine, toine hobedaine oliž.
-
Nece Ivan-carevič läks’ dorogad möto, astub, ka d'agi-babb vastha tulob, sanub:
– Zdrasvui, Ivan-carevič!
-
– D'agi-babeid ei lasknu otta, hän sanub.
-
Hän möst sanub:
- Mäne hot’ mii, ka mijal kaik d'agi-babad.
-
Nece babei tuli kil'betišpei, sanub Ivan-carevičile:
– Eilä silei akaiž rod’nu bohatįrid, a om koume koirkužud rod’nu.
-
Nece Ivan-carevič sanub:
– Ezmäine viga oukha prost’tud.
-
Ka tulob d'agi-babb vastha, sanub:
– Zdrasvui, Ivan-carevič!
-
– D'agi-babad ei lasknu otta, hän sanub.
-
Hän möst sanub:
– Mäne hot’ mii, ka mijal oma kaik d'agi-babad.
-
D'agi-babb nece tuli kül'betišpei, Ivan-carevič sanub:
– Kacu, sanub, koume bohatįrid om rodnu, a kacu, koirkužud oma.
-
Mamm sanub:
– Poig, kut mö naku eläškandem?
-
Poig sanub:
– Mama, vere magatta, ala holdu.
-
– Nügut, sanub, – meile eläda-se om lujas hivä, bateiž nügut vaise meil oliž...
|
190 |
Северновепсский
|
фольклорные тексты |
сказка |
Vel'l' i sizar
(Брат и сестра)
|
-
– Tulgat, sanub, – poig da tütär, tänna minunno.
-
Nece vel'l' tuli mecaspei i sanub:
– Zdrasvui, čikuško.
-
– Mina liinen, ka i lehm liinob, – nece vel'l' sanub.
-
Nece vel'l' sanub:
– Nene vigad prosttud, mina liinen, ka i höbo liinob.
-
Nece vel'l' sizarenno mäni sinna ka sanub:
– Sizar’, säte, lähkam praznikale.
-
– Mustįhe, sanub, – säte.
-
Sigapei lübį i sanub:
– Anda käzi.
-
Hän sanub:
– Min mina andan?
-
– Anda i d'ougad, sanub, – tänna.
-
Nece vel'l' i sanub:
– Midani tedad bįvalščinįid sanuda?
-
Nece neižne sanuškanz' ičeze pobedad, sanub, starinįičob ičeze kaik:
- Ende oli ukk da akk, necel ukol da akal old'he tütär da poig.
-
– Tulgat, sanub, – poig da tütär tänna minunno.
-
Mil'l' sanub:
- Tühd’, tühd’!
|