VepKar :: Texts

Texts

Return to list | edit | delete | Create a new | history | Statistics | ? Help

Poig upponi

Poig upponi

Ludian
Northern Ludian (Kondopoga)
Nu muštelkat kuibo teiden poige upponi, kui se dielo oli?

Müö olimme, minä olin kodiša.

Minä olin ruados, vot se oli huonduksel, tulin ruadoo vai zavodiimme, nu vos’em’ zavodiimme a d’es’at’ časou. T’ütär d’uoksou, it’kou, i oigedaa minuu. Papka”, sanui: ”L’äkkä! Kol’ka uppoi”. Nu minä kieras kirvehee. Iškin šiit. N’e sobirals’a otpuskaa. Minä san: ”Nügü min’ä votpuske”. I kodii tulin naverno kuda-, kuda midägi hän uppoi, ka kakš vie hänen ke oli. Da n’e ištutaa t’äs meil pertis tut. Ningai, ninga d’ad’a-Kol’a egläi načit ehtäižil’ ajoimme Tiud’as piäi i veneh perever’nuls’e i Kol’ka uppoi. Emme n’ähnü mit’e sanoi: ”Hän n’e ku naverno n’edoplil on”. Ežmaa”, sanov, ”kodvan n’ägüi pošči randas sua aino ujižu n’ägimme”. Sano: ”A potom skrilse i en’ämbi emme nähnü”. Nu minä kieras šin’n’ä. Minä heid otim molembit. I, nu, se primerno kilometrov p’ätnacat’ tägä piei venehel ajada, nu, suarele. Suor’ on tulimme. Tuuloo n’evozmo, on kakras priboirandu. Nu, otimme koškad kindü t’ägä kodis piä to luodiim minä koškid i koume, kolmel venehel müö da ajelimme. Emme voinu l’öütta. Kodii tulin. Tošpäin op’ät’, sinne. Nu tošpäikš d’o tul’d’ii omat. Nu kakš vävüd da vie oli d’adä-L’oša. Šiit Kompohjaspie tulnu. Nu art’t’el’ oli še, op’ät’ ečimme päivän ün’n’äi pimedassuai. Op’äd’ nimid emme l’öünü, prosto ei himuota i kodii ajada. Mäned i kodii. Kolmaišpäi takoje že d’elo.
Nu n’el’l’äš päiv popadiv značit. Vihodnoi pühäpäiv. T’iüništüü. A suobatan tulin. Mast’er splaunoin sanou: ”Nikolai S’em’onič e, müö, sanov, lähtemme huomen. Kat’eran otamme, tobd’an venehit, min, sanov, i art’t’elil on”. Nu, san, požalusta. Ken pomožed dak”. Nu i, tulimme. A millaa oli Ližmärven väv on. Hän tožo ribak. Hällä d’o prihodilos’ suoda, upotoid, nu, on nuotil i kril’a on nuotan značit. Nu davai, sanov, sorudim”. Milie šiit i verkkod i ant’t’ii. Luodimme vrod’e bredn’akse luod’ittii. Nu müö davai luodimaa kieras vit’ ed luodi pid’äv, ed lühükkäšte. Šigä metrov hot’ tricat sorok. Pidäv tuommoine luodida. Da panda gruuzad da pullod da štobi händ ei havodollah matkadaiš.
Nu müö tädä luadimmai d’o mur’gile suoho opät’ ni mid ei l’öüttü. Doo en’džimmäi Van’ka Haritanovade vie brednil eččigät t’äga pos’olkas. Nu i lähti. I müö kakras šit mur’gin kat’eral tulimmo ka kubrikas. Kai kerduimme šiit. Da ve ükšrandaa i mänesanov. Ka vie ruskedat viinat n’ägüü butilk”. Hüö kus oli oprokinuvši veneh d’o randas. Nu i venehespäi naverno oli. Ve se butilk suodii, no.
No mur’ginoičimme, davai op’at’. Što ei konz ole ei ištuda. Davait’e vie kieran!” A meil diei vai ku šigä kakš kivet sürüdää tähe. Kudam nuottad müö luodiimme hän vot, no, i men’e randal značit d’uoste rondaa. Ku tulen, a minun vävüd ku kaks svajakkat ajetaa, a heill oli žerdi, žerdi metrof, metrad n’el’l. I koškid oli ei tobd’aižet šidottu piäle kümmenen oli. Nu štuk dvenaacat oligo, muga kakstošt palat. I ših i koška i taboit’ hällä rubaškan. Vo i kakraz minun aiga nostetaa se händä vedes päi. Se i metrat ühteksä oli, ni oli ei enämb olnu ardas piei. Ka vie metrat kakš, kolme, i hän täüdünüiš. Nu hänellä odubeli navemo vež to vilu d’o oo. Se oli.

Ka hän iče navemo sohraniiš ka häin hän tiešä.

Viidendel okt’abr’al nu muga. Sportam zanimals’e hän.

Sügüzel oli vai kezäl?

No.

Sil vot. P’atovo on. Okt’abr’a. Okt’abril.

Krešceniččen.

Nu, nu i muga händää značit l’öüdimme.

Nua kuibo häi? Midä perät hüö ajel’t’t’ih sigä kalastamas ol’d’ih?

Nu i ol’d’ii otpuskas kaikin. Nu.

Ongele hän tieš.

Hällai.

Ongituskohtat.

Hän nainnu šiga.

Kus hüvin kalat hän, dočevo kalad l’uubii suada sidä il’ a vot suada se.

Bebgoran se.

Akk on, hän meil n’evesk.

Nu on nainnu, a šigä t’ošča pohoronin on značit.

Hän sanoi: ”läkkä tänne!”.

Ajelemma da omat sigäll on ve aigad on dak ajelemma nu. I lähti vot šigapäi ajettii tämä slučilos’.

A veneh miituine oli?

A veneh’ oli.

Meil on raudaine, a hüö l’ähtii plasmassovoil.

Ka d’ural’umin d’uraal’umin.

No.

D’uru tožo on, no hän on, pervih vipuskov. Kazanka.

Hän kača.

Eule ni mi.

Šatajece.

Potkrilkov ni mid’ä. A motor oli. Sil’nii dvacatip’ati sil’noi. Vot i hän, navemo ku peräs ištu rulil. I käden lašk, a t’ämä motor käži laškii. Ili kuurimaa suoi. Ii šihe männü naverno poige.

Se veneh kuadui da?

I se veneh’ perevelnuse. A veneh oli tagan. Nu, vozdušnii bak probittoi ol’. Vot vozduh to ol’ lähtenü. A edess celoi oli. I t’ämä veneh perä kai uppož ün’n’ä, hän šeižup šeižadi. I rippuda ei kugal olnu. Ei mis rippu. Nu kahten sežo riputtii hot’ kün’džil’.

Kai ni ken?

Šigäl ei sa ni.

Kahten ol’d’ii, a män’t’iä midä oli heil.

Dak vit’. Nu, mid’ä kuulit? Sano pravil’no.


Nu eig olnu miitušte ruanut?

N’et ruanas ei olnu.

T’äl kohtal oli. On on.

Näge sie. Sie kivi, kiviiže oli. Nu anda kivi.

Kuolijal ei liene.

Kivi.

Primettat.

Kiven l’öüžim. Heill oli koir nu. Hüö d’o sanota ve koir heit spas. Vedi koir.

No a minä heille sanon: ”min’d’ää la tüö häntt?”

Hüö konz lähtettii koir diei.

Spasli.

Koir diei suarele. A konz hüö upottii, a t’äs kodiižespä, kus hüö magattii, ei loitton. A koir se kuul’, štoli ringuttii. I koir vedee tuli. I vrod’e sanuv, što koir.

Kavai kudam.

Abut’t’i vie.

Mid’ä sanov?

Ven’eht vedädä.

Ni ked ei olnu.

Ükš venehes rippui koiras, a toiv on uivanu tiu ofčarka, tobd’e koire on.

Koir oli tobd’e, ka miä san: ”mid’ä že tüö häntt ette käskenü piestädä?”

Dak.

Ka ei tietä ni miä i sanoda.

Nu muga muga d’o koir šilie toitt.

N’et. Tak on veroz heit vedi ka miä že. D’o hüö on koirat učonijakš pandii.

Nu ka ižanda mäni.

Vopšče mäni dai.

Ižändannu koir to tuloo. A koir to olii.

Se hüvät tuttavad ol’d’ih vai?

Dak.

Bratan.

Minun pl’em’ännikale, avoi voi! Poigale bratan.

Omat.

No.

Toine ei oma.

Toin’e ka vieras. Nu tovarišče.

Nu kuibo muah panitte?

Ka siid i.

Ka muah.

Tuoimme pruozniekan milie ei sanottu. Meill ain oli rahvas, ka minul aino.

Kieras Kompohjah, Kompohjaspiä tuodii, kakš üöt kodis ve pidimme. Nuu tul’d’ii a hän ruodoi Karelenergo on.

Elektro täde.

Na potstancii, šigäl. Suunus. Suniš, šil Suunus hän eli. I pereh kel.

I nügü šigä on.

No. Nu i šigä piä ol’d’ii s Petrozavocka na pohoroni rahvast ül’en äi.

Mi šigä akkal. Omat omat sigä ol’d’ih?

Mm.

N’et t’ägä on.

T’ägä on heil’e.

Pohoronili t’äs.

T’ägä.

T’ägä.

Sto čelovekk oli san, murginal, minä se en n’ähn’ü ni rahvast. Minun ain vračad da.

T’ägä on.

I nügü paha, a minun ke vähäine ka minä. N’e mogu daže i ni unohtun da ni.

Ved’ol konešno pidäu očen’ ostorožno olda. Moine dielo on sitte.

No.