VepKar :: Texts

Texts

Return to list | edit | delete | Create a new | history | Statistics | ? Help

Valentina Libertsova. Muruine Rastavan kumman ozua. 1

Valentina Libertsova

Muruine Rastavan kumman ozua. 1

Livvi
New written Livvic
MYÖHÄZES MATKAS
Annine min vai sai vägie voitti undu, kudai sebäili viluloil käzil, katoi pehmiel hämäril, vedi omih erivärizih kujozih.
Tyttöine opрi kaččuo näbevynnytty jälles suurdu lundu meččiäpuhui kylmänyöle st’oklale pyöryzen, levendi sidä hoikkien sormien n’okkazil, ga sidä iluo hätkekse ei täydynyh: pakkaine uvvessah mutakoičči loukkozen, salbai jiäl. Tavata oččuikkunas juaman kuvii ei suannuh: istundukohtu oli loitton.
Avtobusas niken ei paissuh, vikse ajettih omih kodipezih väzynyöt opastujat da linnas ruadajat vahnembat. Uvven Vuvven pruazniekkua vaste kaikil oli himo loppie jygiet ruavot omah aigah, jättämättäh nimidä vellakse. Sithäi ajettih myöhäzel reisul, ehtitäh ihan stolah istavuo oilleh. A nygöi pidi huogavuo unettoman yön iel. Erähät toinah luajittih lähtij än vuvven yhtehvedoloi. Rubei mustelemahgi Annine.
Tämä vuozi nimis paha ei olluh. Puutui loppie oman hierun keskiškola hyvien arvosanoinke opastustovestukses. EGE-tutkindot sežo roittih korgieloin balloinke. Sit vai pidi vediä net liput Petroskoin valdivonyliopiston vastahottokomissieh. Dostali kezä sai olla kois, auttua perehele heinarres, kävvä meččäh muarjah da gribah, kytkie da valella ogrodua, silmäilin nuorembii kaksoziivellie da sizärdy.
Opastundu ei ozutannuhes ylen jygiekse, tyttöine oli rakas istumah kniigoin piäl jo lapsusaij as, ga oli, tiettäväine, vähäzel atkal vierahas linnukohtas. Toiči enimil ehtil, konzu piä välleni ruadolois, ildazen varustajes mustoituttih armahat joven randazet, valpahanruskiezet koivun varvat ikkunan pieles, valpahansinizet ikkunat sydämespäi, pikkarazien lapsien kaikkie lat’ettu myöte levitetyt elostukset, buaban burbetandu, tuatan lehten šohineh, muaman helevy iäni sulavazil livvin sanoil kuččuju stolah. Toiči kai kyynälet nostih vuottamata, ga midäbo ruatpidäy opastuo, hommata omua tuliedu elaigua.
Tyttözet yliopiston yhteseländykoin pertis oldih eriluaduzet. Yhty ni nähtä ei suannuh, odva opastundan an pyzyi rinnal, vai kuulou kellozenkerras telefonanke pordahile. Ehtypäiväl tabuau uvvet ruutat, reduvunnuot lykkiäy kodisumkahdai veriäh: "Poka-poka, neidizet!" Toizet kaksi tyttösty oldih yhtes kyläspäi tulluot, ei sua sanuo nimidä pahua, ‒ vagavat, hil’l’azet, ei rakkahat paginal, toine toizenke toiči midälienne šupetettih
Annine punaldeli piädy, oppi arvata, kus ajetah, eihäi sua mennä Kotkatjärves siiriči. Omua hierulastu istujes avtoazemal ei nähnyh, varai, gu yksinäh on täs mašinas, ga voij ah ajua kohti, punaldumattah kyläh, azetetah meččäh, opis nengomal pakkazel kolme kilometrii kulgie, a vie hukkua ainos sil palazel kuultah, gu alalleh enne sie kolmandel kilometril piettih turkiferman kuadopaikku.
Myöstin rodih vähäzel abei: toizet yhtesopastujat jo ammui omis lämmis kodilois istundusij oi painetah. Kuilienne kaikin puašittihes luvendolois: loitton eläjät, kudamil poujezdal on piäzendy kodih, kolme päiviä tagaperin laitoksen dekanuattah čökähteltihes, petroskoilazettänäpäi opastajien ies pokoroittihes piästiä heidy kynnet da tukat kundoh panna. Hänele da linnanymbäristös eläjile sanottih: "Työ jiägiä, eihäi loitos kodih ole ajua. Dai mennä hierus yksisama ei ole nikunne, kodih vältäy konzu puuttuo". Sit pidi juostozil puoles čuasus, kudai vai jäi ajandassah, kävvä yhteseländykodih kolmandele kerroksele, huškata liij at opastunduvehkehet, kopata kodih varustetut vešit da vitkitämätä hakata avtoazemale.
Pikkarazes oččuikkunan čuppuzes onnuako viuhkaldih ristulaudaine. Dai iespäi istuju naine ristildi silmät. Vikse neče manastirin dorogu jäi bokkah. Tyttöine nouzi, hil’l’akkazin rubei lekkumah lähtendyveriäh päi.

EHTY KODIMUAL
Vastuamah tuli muamo, tembai sumkat, sebäi, astujes andoi käskyt da nevvot: "Tuattas vaste tuli kylyspäi, jälgimäine, jo kai kylvimmö da pezimmökseh.
Sovat sinule varustin magavopertih, tahtonet midä, ga muuta. Löylyy dai vetty sinul jäi kylläl. Veriät avvoi, tulles salbua net lukkuh, älä avaindu kaimua lumeh".
Kylys kylvendy Uvven Vuvven vastavuksen ielse perindö roih jälgivuozinnu, jälles kuulužua kinuo, ga onnuako täl kerdua oli talvidorogan jälles ylen mieleh.
Stolas istujes tyttöh myös liččavui uni. Kiiroittajen silmii, gu ei salbavuttas, nouzi juondumal’l’anke käis, čilkai st’oklubokkii toizienke, lekahutti huulii muigiekko-kargiedu puzuriviinastu, čökkäi šorpikkozel olivje-saluattua, tabai palazen suolattua ogurčua, mielihyväl täytti vačan muaman luajittuloil lambahan kabjois studeniloil. Ei ruvennuh vuottamah, kuni leikatah da juatah tortu, ryyppäi hiilavua, heinienke havvottuu čuajuu da hakkai pieneh magavopertih endamah oi lapsile da ičele.

UVVEN VUVVEN ŠIPAINIEKAT
Havačui Annine huondeksen hämäris.
Kuului piiraivärtinäzen kolkotus da halgoloin päčis räčkeh syöndypertispäi. Vikse muamo pastoi šipainiekkua. Se on ylen vahnu karjalazien perindöpastua pyhinpäivin da pruazniekoin huondeksil piiruadu. Nuoret jo ei puaksuh kehtata, a buabo yksisama potakoiččou: "Vai laškat piiruata syvväh". Annizen perehes mittuottahto piiruat ainos oldih stolal. Ga tänäpäi kuilienne muamo nouzi, vai ei liennou muannuh ni vähästy?
Annine, jogo havačuit, gor’a? Minun šeimindät da kolkutandat vikse nostatettih? Prosti rauku. Puutuigo huogavuo? Etgo voibunuh? Sinä illal muga terväh uinoit, enne lapsii. Hyö uvvessah juostih stolah, sit tuattas käski viertä muata kaikil. Sithäi kai olemmo jo pimies huondekses jalloilleh. Midälienne mies joudui kaivolluo, vikse pakkaine händy jiätytti kylläl. Avoi-voi, kartohkat kiehuttih, pidäs ottua päčispäi, valua viet da kuorittua. Etgo avvuttas, tytär-rukku? Kuoret jo valmehet, kolme palastu jäi ajeltavua.
Se oli vie yksi vahnu karjalazien perindökuorittua, survuo da panna syväimekse šipainiekkoih vaste keitetty kartohku. Tulluot rahvas diivitähes: "Midä pidänöy muokatakseh? Voibihäi keittiä kuoreta? Libo kuorie veičelmi nygöi myvväh kaikenjyttysty erillisty leikkuanduvehkehty." Karjalazet muhahtetahes: "Voibi, voibi, ga ei moizet roij a".
Kynzil da kämmenil tyttö kuoritti kai palavat kartohkat, survoi eri astieh, a sit lähti aittah ottamah maiduo da voidu notkendua syväimet. Tuli tuatto vezienke, pezi käit, otti käzih härkimen, sit kiitti tytärdy:
Moločču, hos huonot käit nägeväkse, älä kačo sih, ga vägevät.
Ni yhty kurkoihuttu et jättänyh.

UVVEN VUVVEN ILOT DA HOMMAT
Enzimäine Uvven Vuvven päivy sih meni nägemätä: käydih gost’at, istuttih stolas, kiitettih pastoksii, kučuttih käymäh vastah.
Annine juoksendeli, autoi vahnembil, elosti kaksozienke, talui heidy pihale, čuraitti mäis, vedeli regyöl, kävyi lumimökkih, autoi ripoittua linduloin syötinlaudazele jyviä. Iluo oli täyzi vačču, a kniigoih kačahtuakseh ei löydynyh ni minuuttastu. Sendäh tossupiän kerävyi tyttö linnah: enzitutkindolois läbi pidi piästä putilleh.
Rastavale tulla kodih eigo aigua olluh, eigo den’goi himoitannuh menettiä. Kui nevvoi buabo, Annine huondeksel čökäldih kaikis lähembäzeh linnan kirikköh. Rahvastu oli täyzi, odva sai ostua tuohukset, panna net da šupettua Jumalazel malitut da omat pikoi pikkarazet pakičukset: tervehytty perehel, lykkyy tutkindoloih da hos muruine Rastavan kumman ozua.
Tuli Vahnu Uuzi Vuozi. Loppih enzimäine yliopiston sessii, hyvin loppih. Alevui siä. Sydämel oli huoletoi rauhu. Algutalviloman päivil Annine tunzi iččie gu Jumalan kämmenil: ihastuksis autoi muamale da buabale loppemattomis kodiruadolois, toičigi tuatas stuači hyppäi vezirengilöinke kaivoh libo yskäzentoizen halguo koppai loittozes pinos. Vahnembat muheloittih, ei ruatutettu, potakoittih huogavumah kuni on omas kois.
Kaksozet suures ihalmos pandih mukkii lumes, hiihteltih suksil, luisteltih pikkarazel jiäpaikkazel, kuduan suuril pakkazil valoi tuatto. Ga heij än talviloma loppih, pidi uvvessah oi nosta da juosta školah, varustua kodiharjaitukset, pihas nel’l’oilendah aigua rodih vähembi.
Yksinäh suureta ruavota kois olles päivät pitkettih. Liigua muata da istuo televiizoran tyves tyttö ei suvainnuh.