VepKar :: Texts

Texts

Return to list | edit | delete | Create a new | history | Statistics | ? Help

Jetojeva Tatjana . Starin Zor’aižes

Jetojeva Tatjana

Starin Zor’aižes

Veps
New written Veps
Eli-oli čoma, melev, radonnavedii neižne, kuctihe händast Zor’aine. Vanhembad oliba ihastusiš, miše hänel oli mugoine hüvä taba i hän kaiken abuti ristituile. Hän eli ihastudes kaikuččehe päivähä.
A rindal eli čoma, kapos priha. Mel’düiba toine toižhe, zavodiba uništada ičeze kanzas. No sil žo agjal eli käred noidak, kudambad muga kuctihekiNoida. Hän lujas tahtoi, miše hänen poig, Kover, naiži necil čomal neiččel, no neižne andoi hänele härkmen. Sid’ Noida meleti erigoitta norid, surmitada neidišt.
Kerdan Zor’aine podrugoidenke läksi mecha poimmaha marjoid. Rigehtiškanzi heiden jäl’ghe Noidaki. Mecas hän varasti, konz podrugad lähteba edemba, da tuli Zor’aižennoks. Hän zavodi neiččenke paginan, küzui vanhembiden, heiden tervhuden polhe, siški, kenenke neižne tahtoib eläda da kerata varoid. Besedoiči noidak neiččenke lujas laskvas, südäimeližešti. A sid’ hän oti ičeze kašlišpäi pirguden, vähäšt vet da tariči Zor’aižele södaneižne hökkähti surel tahtol, ved’ nimiš pahas hän eskai ei meletandki.
Konz söiba, Noida sid’ žo rigehtiškanzi da läksi neiččennopäi, a Zor’aine jatksi kerata marjoid. Podrugoil oliba jo täuded puzuižed, a Zor’aižel marjaižed lankteliba sor’miden kal’t, hänen sil’miden edes lendliba mustad kärbhaižed. Hän habi täuti ičeze puzuižen da podrugoiden jäl’ghe mäneškanzi kodihe.
Sen jäl’ghe Zor’aine kaikuččen päivänke ani ku suli sil’mil. Kadoi hänen vesluz’, armastuz eloho, sil’mäd jo ei hoštnugoi ozaspäi. Läžund oti hänelpäi käbedut. Neiččen mam palahtelihe lujas, hän ei voind el’geta, mi ozaižihe tütrudenke. No konz tütrut starinoiči mamale vastuses Noidanke mecas, mam sid’ žo el’genzi, miš azj om: noidak om tehnu prikosan.
Sid’-žo mam mäneškanzi jaugai susedkülähä Dobrodejevoho. Sigä paginoiden mödhe eli hüvä noidak, kudamban nimi oli Hüvä. Hän oli soged lapsessai. Abuteli äjile ristituile: heitli prizorad, prikosad, tervehtoitli küiden kokaidusid da koiriden purendoid, tegi vauktad noidust. Hüväbab kundli Zor’aižen maman starinan vaitti da hökkähti abutada meletamata.
Märitud päiväl hän käski lämbitada kül’betin, i neidišt vedihe sinna käzipoliš, habi käzil händast ei todudmuga lujas hän väl’düi. Vedihe Zor’ašt kül’betihe, i Hüväbab käski kaikile lähtta, vaiše mam da neižne jäiba, – nikenele ei pidaiži telustada verotegole. Zavodi noidak šuhaita midäse, valada neiččen päle se lämäd, se vilud vet, sid’ vei händast pert’he, avaiži karzn’an sauban da käski seišta neiččele ezijäl’gmäižele pordhale. I zavodihe noidverotego: äjakse minutad jäl’geti Hüväbab šuhaiži puhegid, purskuti vet Zor’aižen pälei muga sihesai, kuni Zor’aine ei uindand. Loptes verotegon Hüväbab sanui, miše Zor’aine magadaškandeb zor’aižehesai.
Kuni hän magazi, mam ei lähtlend hänen magaduzsijaspäi. Hän nägi, miše tütrut hilläšti pördase sil malpäi: hänen modpoliškod möst tegihe käbedoikš, modol ozutihe muhu. Hengituz tegihe tazoks da tünäks. Zor’al, kut oli sanunu Hüväbab, Zor’aine heraštui.
Siš aigaspäi neižne zavodi s pravitadas i pigai tegihe tervheks. Vätihe čoma sai. I zavodiba nored eläda ühtes, kerata varoid, a pigai heil jo sünduiba lapsed.
A Hüväbab sanui mamale vastusen aigan:
Hän om kova, a minäkovemb!

Nägub, hüvüz’ kaiken om vägevamb pahut.
Necil vepsläižel sarnal om hüvä lop!