VepKar :: Texts

Texts

Return to list | edit | delete | Create a new | history | Statistics | ? Help

Kui lašku muutui ruadajakse

Kui lašku muutui ruadajakse

Livvi
New written Livvic
KABARDINOIN SUARNU

Eli-oli eräs muanruadai.
Huondekses ildassah häi ruadoi muadukeräili kivilöi, kylvi da leikkai vil’l’ua. Jygei oli yksinäh ruadua da eliä, ga ei olluh nikedä abuniekkua.
Oli yksi poigu ruadajal, ga ylen oli lašku. Tostu mostu laškua kogo muailmas ei olluh. Tuatto ruadoi kogo päivät, poigu rinnal laškistelih. Ga tuatto rubei vanhenemah. Jo ei olluh vägie ruadua. Olis jo onnuako voinnuh harjavuttua poigua ruadoh, ga piätti andua hänen ruadajakse muuh taloih. Vedi poijan loittozeh kyläh da kyzyi palkakse vai yhten kulduden’gan vuvves. Ižändäl oli kummu, mindäh nenga huogehel tariččou ruadajua. "Vikse on ylen bohattu, eihäi muite jättäs omua poigua ilmai ruadamah. En ni minä rubie ruatuttamah bohatan miehen poigua".
Ga laškal brihal sidäi pidäy! Eläy kui gostis, niken ei kiellä. Nouzou myöhä, vieröy aijoi, syöy parahat syömizet, čomendeleh da laškisteleh.
Vuvven mendyy ižändy andoi brihale yhten kuldudengan, kui oli sovittu, da käski mennä kodih. Tuli lašku poigu kodih.
Kuibo sie olit, hyvingo ruavoit, poigaine? kyzyi tuatto.
Kogo päivät ruavoin! En ni yhty huogavunnuh! Ižändäl kai oli hyvä mieles nengomas hyväs minun ruavos.
Oijendi lašku briha kulduden’gan tuatale. Tuatto otti, ga ei ni kačahtannuh, kerras lykkäi den’gan tuleh. Lašku poigu ei ni sanua virkanuh. Ei hänel roinnuh kummu, mindäh tuatto lykkäi dengan tuleh. Kiänäldih da meni muate. Eihäi suuri menetys oleyksi kulduden’gaine!
Ga ehki tuatto kerras ellendiei poigu ruadamas olluh, ku hänel omua ruadopalkua ei olluh žiäli.
Tuatto vedi laškan poijan toizen ižändän luo. Uuzi ižändy, kui iellembäinegi, ei pannuh brihua ruadamah, ku pidi händy bohatannu. Vuozi meneldi ylen terväzeh. Lašku uvvessah ilmai sai kulduden’gazen. Tuli tuatalluo.
No kuibo ruatutettih sinuu sie, poigaine?
Kogo päivät ruavoin! En ni yhty huogavunnuh! Täs on minun palku! dai oijendi tuatale kulduden’gan.
Tuatto otti, ga ei ni kačahtannuh, kerras lykkäi den’gan tuleh. Lašku poigu ei ni sanua virkanuh. Ei hänel roinnuh kummu, ku tuatto lykkäi den’gan tuleh. Kiänäldih da meni muate. Eihäi suuri menetys oleyksi kulduden’gaine!
Tuatto ellendityhjäh mendih kaksi vuottu, ei poigu opastunnuh ruadamah. Kolmandennu vuon häi piätti andua poijan köyhäh taloih ruadajakse. Sit talois oli vähä ruadajua, ga syöjiä oli äijy.
Nägyy sinul on jygei elos, sanoi tuatto köyhäl miehel. Jätän sinule omani poijan ruadoh. Opasta kui pidäy ruadua, maksua hänen ruavos ei pie!
Uuzi ižändy enzipäiväs pani laškan brihan iččeh rinnale ruadamah. Nostih aijoi huondeksel, ruattih kogo päivät. Vaste yöl kodih tuldih. Vuozi vönyi, päivät oldih ylen pitkät laškal poijal. Ei häi olluh harjavunnuh ruadamah. Higi valui, ga uuzi ižändy ei andanuh ni oččua pyhkie. Lašku briha oli jo odva hengis. Ga hil’l’akkazin laškugi harjavuu ruadamah. Vuvven lopus jo ilmai ruaduo ei voinnuh olla. Lopui vuozi. Lašku briha kaikkineh muutui. Hyvät sovat lijastuttih da revittih. Käzih rodih talmua. Tuli aigu kodih mennä. Ižändy sanou brihale:
Sinun tuatto ei kyzynyh nimidä maksuu sinun ruavos, ga sinä ylen hyvin ruavoit!
Maksan sinule kaksi kulduden’gua! Osta ičele uvvet sovat.
Tuli poigu tuatalluo.
No kuibo ruatutettih sinuu sie, poigaine? kyzyi tuatto.
Hyvin ruatutettih.
Maksoigo midä ižändy sinun ruadolois?
Poigu oijendi tuatale kaksi kulduden’gastu. Tuatto uvvessah netgi tuleh lykkäi! Poigu ei voinnuh kestiä, rubei käzil palajii hiilii levittämäh.
Kuibo suau ruadoden’gat tuleh panna?
Sit tuatto ellendilaškupoigu muutui ruadajakse.