Texts
Return to list
| edit | delete | Create a new
| Statistics
| ? Help
Jelena Filina.
Raštvoiden sarn kezan väges
Jelena Filina
Raštvoiden sarn kezan väges
Veps
New written Veps
Eli-oli angel L’ubomira. Oli hän valdaline i muhukaz, kaik navediba händast i kucuiba L’ubaižeks. Hän käveli školha. Mihe vaiše sigä ei opetud: joksmaha dölonke jätoižin, lendmaha il’mkodimištoid pil’višpäi, keitmaha marjkeitost ehtzor’aspäi, poimimaha tähthaižišpäi i äjihe toižihe azjoihe.
Edel Raštvoid školas pidetihe kodvradod. Kaikuč čele angelale pidi löuta hüväd ristitud i tehta hänen täht midä-se noidusišt.
Kaikuččen vodenke L’ubaižele oli jügedamb löuta hüvid ristituid. Ei, mugomad ristitud oliba, no, nacein, L’ubaine ei ozastund vastmaha heid. Hän ei ehtind märitud aigal – se lämbiti kužud, mittušt kükstihe tramvajaspäi, se sordi puzuižen pahoidenke mandarinoidenke, miččid möi tahtoi möda üksjaižele naižele lapsidenke. No L’ubaine ei holdund. Školas händast ei lajitud tehmatomiš kodvradoiš – usktihe hänehe.
Nece oli kanman Raštvoid. L’ubaine oleskeli praznikal lapsiden päivkodiš, a sid’ –judukahas univermagas. L’ubaižele oli tusk, i hän päti kargaita ühtes lumitähthaižidenke. Hän muga kehkerzihe, miše eskai ei hoimaičend, kut putui mectele lidnan taga.
Tedme astui Stepan-uk Miša-vunukaiženke. L’ubaine pani päle šapkan i tegihe nägumatomaks, miše lähemba lasktas matknikoidennoks.
Mišal ei olend vanhembid, uk oti üks’vottušt vunukad külähä i sigä kazvati händast. Stepan Ivanovič oli mecnikan. Hän ozuti penikaižele vunukale mectropaižid, openzi, miččid marjoid da babukoid voib otta, käski kaita mecživatoid da linduid. Mišan täht dedoi oli ezikuvan kaikiš azjoiš.
L’ubaine lendi heiden taga i kundli heiden paginad.
– Naku, vunukaine, ristitud tegiba meiden susedale, Vera-babale, äi pahad, ei voi sormil-ki lugeda, – sanui dedoi.
– A mikš? – küzui vunukaine.
– Ka en teda mikš. Kadehiš hö tegihe pahoikš. Heiden heng mustni, kuti hil’ päciš. Heng-se tegihe laškaks. Kadehekaz ristit tahtoib kaiken i sid’-žo.
– Prosti-ik Vera-baboi heid kaikes? Ved’ hän kacub Nad’ad i tervehtoitab.
– Prosti, vunukoine, prosti. Ved’ Vera Andrejevna uskob Raštvoihe. Pagištas, miše ned ei tulgoi pert’he, kus ei mahtkoi antta armahtust!
– Dedoi, a midä pidab tehta, miše heng ei mustniži?
– Om üks’ peituz. Pidab laps’aigaspäi kucta Raštvoid südäimehe i kaita sigä kaiken elon.
– A kut nece, dedoi?
– Midä läheližed ristitud tegeba Raštvoiden aigan?
– Andaba toine toižele lahjoid!
– Oikti. Ku Raštvad oma sinai täs, kus lind ištub i koloitab, – sanui dedoi i ozuti hurale rindan polele, – ka sinä kaikuččen päivän tegeškad ristituile lahjoid, a ned pördasoiš. Muga sinun uništuz teramba tuleb eloho, i sinun lind pajataškab, kut kezal, i sinei linneb hüvä neciš pajospäi.
– Nece om kuti noiduz?
– Ka, vunukaine. Ristit voib tehta čudokahid azjoid.
– Hm… A kuspäi-žo otta den’goid lahjoile, dedoi?
– Minun armaz vunukaine, lahjad voiba olda erazvuiččed: hüvä sana, hul čai matkan jäl’ghe, kirjeine… Sinun lind iče sanub sinei, miččen lahjan voib tehta ristitule. Vaiše om tärged kaita Raštvoid sen lindun rindal, miše se ei läksiži sinun südäimespäi. A nece jo sinuspäi rippub.
Miša ei el’gendand kaiked, no oli meletusiš. Sid’ mi-se läm’ kubaižihe hänen rindas, kuti hänen lind pajataškanzi.
"A ku minä abutin hirbenpoigale ridaspäi päzuda, sötin linduižid, vanhale opendajale toin vet kaivospäi, pühkin ludal Vera-baboin pertin, olen-ik minä jo noid vai völ en ole? Voin-ik lahjoita Vera-baboile kezad? Pagištas, miše hän ei eläška kezahasai. A hän kaiken aigan burbutab: "Tuliži keza teramba, kac, jaugad-se minun jokseškanzižiba". Sid’ minei tariž lähtta teramba kodihe da pirtta Vera-baboile keza", – meleti prihaine.
L’ubaine mahtoi hüvin lugeda meletusid. Hän ihastui i lendi Miškan taga. Kacui hätken iknaha, kut Miša pirdab: naku jo sinine taivaz om, lindud pajataba, ümbri kazvaba änikod – kelloižed da haragaižed, – niid Vera-babale lahjoiči hänen mužik. Hän pagiži, miše änikod oma mugoižed-žo čomad, kut hänen Veraine. Kacui L’ubaine iknaha i čududelihe – mitte čoma lahj tuleb! Nägui, puhthal südäimel om tehtud. Heinäs ihastuiba koskhaižed, mezjaižed, lipikaižed. Kaikutte ičeze radod tegi. Ojaine heläiži, a rindal raidad kumarzihe i tarkas kundliba vanhad sebranikad. A pöudodme Vera-baboi da Miša astuiba. Edahan Stepan-dedoi kobaiži mezjaižkodidenke. Pirdatuz eskai hošti, kuti Miška oti lämäd südäimespäi i pani sille.
Lahj oli vaumiž. Jokseškanzi Miša susedannoks, a L’ubaine-angel lendaškanzi hänen taga. Miška andoi pirdatusen baboile. Vera-baban sil’mäd eskai hoštaškanziba ozaspäi, kärpiškokahal modol ozutihe muhu.
– Spasib, armaz! Naku mittušt kezad lahjoičid vanhale.
Miška kacui ümbri i ei uskond sil’mihe: pertiš oli äi lipikaižid – lendiba, hoštiba. A Vera Andrejevna hohoti kuti nor’. I kibu läksi sid’-žo. Libui Vera-baboi päčilpäi, astui pertidme.
– Naku mitte vunukaine! Todeks, kezad pert’he toi. Kaik minun änikod eläbzuiba. Pidab eläda, ei ole aigad kolda. Nügüd’ sinei pidab Stepan-dedale abutada olda jaugoil. Oled hüväsüdäimeline, jüged linneb sinei elos, – tervehtades prihašt sanui Vera-baboi.
"Ei linne jüged, – jokstes kodihe meleti Miška. – Minä nügüd’ tedan peitusen. Dedoi sanui, miše om tärged kaita Raštvoid täs, kus lind pajatab. – Hän ozuti südäimehe. – A lind-se todeks pajatab, kut kezal"!