Texts
Return to list
| edit | delete | Create a new
| Statistics
| ? Help
Usko vai omih voimih
genre: Tale
Source:
Oma mua. № 14, 2026, p. 7
Vjetnaman rahvahan suarnu.
Karjalakse kiändi L’ubov’ Baltazar.
Usko vai omih voimih
Livvi
New written Livvic
Se oli ylen ammui, silloi, konzu kai elätit maltettih paista keskenäh, kui ristikanzatgi. Yksi linduine luadi pellol pezän da haudoi poigazet. Mollei vanhembat lenneltih loitos da tuodih poigazil syömisty. Net istuttih pezäs da vuotettih. Vil’l’at jo oldih kypsät, ga linduzet vie oldih pienet, ei maltettu lennellä. Nähtih poigazien vanhembat, ku rinnal olijal pellol jo vil’l’at kypsettih, dai käskiettih pezäs istujil kuunnella, midä paistah rahvas.
Aijan mendyy tuldih pellole muanruadai da kolme hänen poigua. Tuatto kačoi tähkii dai sanou:
– Kačokkuas, terväh kaikin jo vil’l’ua ruvetah leikkuamah, vai myö vie emmo rua.
– Ole rauhas, tuattozeni, huomei minä kučun omii ystävii dai leikkuammo terväzeh kai vil’l’at.
Paistih, nagrettih kodvazen dai lähtiettih. Linnunpoigazet kai sanat pandih mustoh da illal vanhembien tulduu saneltih. Pöllästyi muamo-lindu:
– Meil roih nygöi lähtie iäres pezäspäi, eiga huondeksel tullah ruadajat da murendetah pezän!
Tuatto-lindu oli vanhembi, se oli äijän nähnyh eläjes. Se sanoi:
– Pangua mustoh minun sanat. Uskuo voibi, ga nikonzu ei sua vuottua, ku kentah tulou abuh. Älgiä varakkua, huomei vie niken ei tule pellole ruadamah.
Mugai rodih. Konzu huondeksel vahnin poigu tuli pellole ystävii vastuamah, niken ei tulluh ruadoh. Muanruadai poijienke istuttih kogo päivän ystävii vuottamas, toinah, hos eräs tulou. Ga sudre vuotettih. Sit keskimäine poigu sanou:
– Tuattozeni, älä hädäilehte. Huomei minä kučun susiedat dai kaikin yhtes terväzeh kai vil’l’at leikkuammo!
Kuultih linnunpenduzet nengoman paginan dai kaiken saneltih vanhembile. Ga tuatto-lindu tähgi sanoi:
– Älgiä ehki varakkua, vie ni huomei täl pellol ei leikata ni yhty tähkästy!
Mugai rodih. Konzu huondeksel keskimäine poigu tuli pellole susiedoi vastuamah, niken ei tulluh ruadoh. Muanruadai poijienke istuttih kogo päivän susiedoi vuottamas, toinah, hos eräs tulou. Ga sudre vuotettih. Sit nuorin poigu sanou:
– Tuattozeni, älä hädäilehte. Huomei minä kučun rodn’ua dai kaikin yhtes terväzeh kai vil’l’at leikkuammo! Hyöhäi ollah kai omat, nepromenno tullah meile abuh.
Saneltih linnunpoigazet vanhembile kaiken, ga tuatto-lindu oli endizelleh rauhas.
– Älgiä varakkua, kai vie on hyvin!
Lähti nuorin poigu rodnii kuččumah, ga niken ei tulluh abuh, kaikil oli omua tärgiembiä ruaduo. Sit muanruadai sanoi omile poijile:
– Gu ruvennemmo vuottamah, kogo ijän voimmo täs joute istuo. Huomei huondeksel otammo čirpit da rubiemmo iče vil’l’ua leikkuamah. Jumal auttau, iče kolmes päiväs kaiken ruammo.
Dai tämän linduzet saneltih illal omile vanhembile. Vaste sit tuattolindu sanoi:
– Nygöi on tulluh aigu lähtie pellolpäi. Segi hyvä, nygöi jo meijän poigazil siivet on lujat.
Linduzet kaikin yhtes kannettih oman pezäzen toizeh kohtah.
A tulien piän huondeksel, odva vai taivas rubei vallottamah, tuldih pellole muanruadai omien poijienke da ruvettih ruadamah. Kai vil’l’at iče leikattih, vai yksi Jumal oli avvuttamas.