Texts
Return to list
| edit | delete | Create a new
| Statistics
| ? Help
Nadežda Mičurova.
Kui enne pestih sobii
Source:
Oma mua. № 22, 2026, p. 6
Nadežda Mičurova
Kui enne pestih sobii
Livvi
New written Livvic
Nygöi emändäl on kai sih niškoi, gu kebjendiä kodiruavot. Päččii syömizien varustettavakse jo harvu ken lämmittäy, pölylöi da toppii lattielpäi keriäy pölylöinimii, sobii pestäh mašinat. A kuibo meijän buabat, konzu ei olluh nigo sobienpezendymašinua, nigo hyvii poroloi da kodih tulijua lämmiä vetty, pestih sobii? Opimmo miettie sidä kiändyjen histouriehpäi da kyzyjen vahnoi ristittyzii. Karjalazet sanottih: "Suovattu kylyttäh da pyhäpäivy piiruattah nimidä ei makseta". A piätteniččy karjalazil oli sobienpezendypäivy. Erähät rahvas vie mustetah da tietäh mi on sobienpezendylaudu. Moine laudu enne oli joga karjalazel emändäl. Moizii laudoi ruvettih käyttämäh 1800-luvun allus da niilöil ezmäi puaksuh pestih sobii pienis linnalazis komunualufatierois, kus lähäl ei olluh nigo järvie nigo jogie.
Sobua buukkuh da rahvastu svuad’bah kerdyy
Vie sada vuottu tagaperin naizil ei pidänyh duumaija, mil pestä sobii. Sobien pestäväkse hyö käytettih muiluvetty, kudamua luajittih iče tuhkuporos. Tuhkuporuo vie sanottih buukukse. Karjalazet pestih buukkuu. Ehtäs sovat livotettih, da sit net pandih puččih. Pučin pohjah naluadittih ristai päriet, pualikot moizet, gu sovat ei heityttäs pohjah. Sit lad’d’attih sinne sovat. Pahembat sovat pandih pohjale, piäle – parembazet. Sil aigua kivet päčis lämmittih. Kuni kivet hiiluttih, puččih sobien piäle oijendettih mitahto pahembaine ribu, sit sinne pandih tuhkua päčispäi libo tuhkuhuavoine. Piäle valettih vetty da pandih hiilavua kivie päčispäi, laskiettih buukkuh. Sobaine vai sie kiehuu-kut’kettau. Sit sobii vie randah taluttih da survottih huuhmares, gu vie puhtahembat roittas. Vieljärveläine Jelizaveta F’odorovna Popova saneli minule kui Vieljärven čupul pestih sobii.
– Sobii enne käzil pestih, gu mašinoi ei olluh. Sanommo, villusobih niškoi sundoine vezi azuttih da muilal pestih. Toiči kai muilanke jätettih, ei huuhtottu puhtahal viel. Sanottih, nenga sovat hätkembän kestetäh. A muilua azuttih tuhkas. Tuhkua pandih sukkah, sit se padazeh kiehumah päčin edeh. Tuhkusukan otat iäre, viet roijah ihan gu muilu. A konzu vezi vilustuu, se rodieu gu kiiseli, vezikiiseli. Sit sidä kaksi luzikkua otat, vannah panet da hiilavua vetty ližiät, sit pezet. Da ylen hyvin valgai. Sobii vie pualikoittih kivel libo sobienpezendylavval järvirannas. Meil ezmäine tatas jiännyh kyly oli, ga pidi kivel hiiluttua vetty. Sie oli puuhine taigin vai kartu liennöy. Sit kiven panet halgoloin alle, kivie sinne päččih. Hallot paletah – hiildy rodieu, net ruskotah. Piihtil se hiilavu kivi otetah da vezivannah pannah. Sit muga hiilavua vetty luajittih. Ei olluh kattiloi vie. A konzu jo raudupučči kylyh pandih, jo kebjembi rodih pučis vetty hiiluttua.
Sovat valgiet – silmät selgiet, perindöt puhtahat
Karjalazien sovat vähäl erovuttih pohjaisven’alazis sovis. Naizet piettih räččinöi, ferezilöi. Ferezin piäle sivottih peredniekku. Karjalas 1800-1900-vuoziluvul piettih paidoi da kouftii jupkanke. Suvikarjalazil jupku oli ommeltu koiskuvotus pelvaskangahas junozil. Liivoi ommeltih siičas, kumačus, helmoi poimittih. Miehet piettih paidoi, kuadieloi, villazii sukkii da kaglupaikkoi. Myöhembi ruvettih ombelemah sobii puuvillukangahas. Gu karjalazet oldih nerokkahat kudomah, sobua da kangastu ei pidänyh ostua. Gu sovat hätkembän pyzyttäs hyvännägöizinny da čominnu, niidy vallattih.
– Gu sovat oldas valgiembat, niilöi päivitettih. Porovetty luajittih, sit porovedeh kastettih pelvaspaltinan da hangele oijendettih. Päiväine nedälin päivittäy yhty čurua, sit nedälin tostu čurua. Lopul kevätkuudu libo sulakuun allus sidä azutah. Huondeksel on pakkaine – sovat kylmiäy, jälles murginua net suletah da sit päiväine märgäh niilöi valguau ylen äijäl. Sovat jälles oldih valgiet-valgiet. Ezmäi hangelpäi otat, sit huuhtot, lämmäl viel pezet da kuivamah panet. Dai poloviekkoi sežo muga pestih tuhkuporol. Poloviekkoi hierottih kylvetyl kylyvastal – golikol, se lautal kezäl. Sit riputettih net aijale kuivamah. Lautale oijendettih poloviekku, golikol šuohkattih, porovedeh sih kastettih da huuhtottih. Sobii enne kylys ei pesty, se oli riähky. Erähän kerran vai soba pandih ligoh kylyh ehtäs. A pezemäh yksikai pertih tuodih libo pestih kylyn luo. A nygöi kylylöis pestäh. Enne gu ylen äijäl Jumalua uskottih, mostu ei olluh.
Sobien da kangahien mujutandu
Enne sobii da kangahii mujutettih luonnollizil mujuloil. Sih hyvin pädiettih lehtet, koja, muarjat da kukkazet. Jälles ruvettih käyttämäh anilinovoloi mujuteksii. Net ližättih vie enämbän värii kangahih. Tavan mugah lehtilöi kerättih Iivanan päiviä vaste, kukkazii, konzu net ruvettih kukkimah, kojua otettih keviäl, se hyvin irdavui puun rungospäi. Mujutandu tuorehil heinil andau kirkkahii värilöi migu kuivattuloil. Sintettistu sin’kua kangahien da sobien sinistettäväkse Ven’al ruvettih käyttämäh 1800-luvun toizel puoliškol. Puaksuh siniständän ližäkse sobii krahmualittih – huuhtottih kartohkujauhovies. Sinnegi vie ližättih sin’kua, gu sovat roittas čomembat.
– Meile sobii ei mujutettu, a kangahii mujutettih. Sanommo, pluat’at ollah yhty luaduu, a kirjuahäi kangahah pidäs enämbän luaduu. Sithäi mama osti mujuu tiä Petroskoil: sinisty, oranževoidu, ruskiedu, sit vot mujutti. Samvuaran keittäy, sit tuazah hiilavua vetty valau da sinne puačkan mujuu panou. Vie suolua mama pani, uksussua lienne vie vähäine pirahuttanuh. Sen mustan ylen hyvin, a minä en mujutannuh. Minun aigah jo oli siiksua myödäviä kaikenjyttymiä, ga sit en mujutannuh. A mama mujutti da ni vierty ei. Sinistimmö vaigu ikkunoin zuavessiloi, hurstizii, pieluspiälizii, käzipaikkoi, pyhkimii libo valgieloi kouftii, krahmualimmo niilöi vie.
Kui pestih sobii muinais-sivilizatsielois
Muinaizes Jegiptas rahvas pestih sobii soudal libo kalien karbonuatal puuhiilespäi. Jegiptalazet azuttih muilua tuhkas da razvas. Se hyvin pezi ligahizii sobii. Riimalalazet pestih sobii kuzel. Survottih sobii jalloil suures, gu kattil rounu čanas. Sit kuzet kuattih da pandih sobien piäle savie, uvvessah survottih jalloil, vaste sit sovat pualokoittih da hyvin huuhtottih. Adamanaigazes Indies sobien pezendy oli miehien ruado. Hyö sivottih sovat solmeh da sit lyödih niilöi suurii kivilöi vaste. Nygöigi Indien erähis kohtis sobii pestäh mužikat. Keskiaijan Jeuroupas sobii enimyölleh pestih fontuanoin da uinduallikkoloin luo. Kus oli jogi libo meri, pestih sie. Ezmäi naizet keitettih sobii, a sit hyvin huuhtottih. Yheksändeltostu vuozisual sobii ruvettih pezemäh harvembi. Varakkahat perehet alussobii vaihtettih ainos, gu sobua heil oli äijy. Sendäh räččinöi, naizien lyhytkuadieloi da miehien kuadieloi hyö annettih pestäväkse kaksi, kolme kerdua kuus. Kebjembi kaikkii oli merimiehil. Hyö pestih omii sobii meres. Sivottih net nuoral da heitettih laivan laijan tuakse. Vezivirdu ylen hyvin pezi ligoi.