Тексты
                                            
        
            Вернуться к списку
            
                    | редактировать | удалить | Создать новый
         
            | История изменений
            | Статистика            
            | ? Помощь            
        
        
        
            
            Urad Ust’a
         
        
        
                
        
        
        
                
                
                
                
                
                
                
                 
            
Источник:
 
        Verez tullei, 2014, с. 20
Valentina Lebedeva
        
                
        
               
        
        
    
        
                
        
            
            
            
                    
                
        Urad Ust’a
        
        
        вепсский
                
Младописьменный вепсский
                
      
             – Algat opekoi mindai eläda, iče tedan, midä i kut rata! – andoi vastusen Ust’a susedale. 
 
 – Nu-nu, ku tedad, ka i teda edelez-ki, – abittui sused i kändihe lähtta. 
 
 A Ust’a zavodi viškoida tuhkan linmale. Käred tullei taci tagaz tuhkan ani Ust’an modoho. Sused nagraškanzi:
 
 – Sanuin sinei, tul’l’aštme lükki, ala vastha! Kacu nügüd’, mi läksi, ani čomin sinä udiloičitoi! 
 
 – En näge nimidä! – hosib sil’mäd Ust’a, mod i sobad oma hänel hahkad pölüspäi. – Ka nece tullei om värnik, ei siš polespäi puhu! 
 
 – Tullei ka tullei.., – surdui pagišta sused i läksi. 
 
 A Ust’ale ühtnägoi tegihe taht pašttud muna söda. Tuli pertihe, – ka mätos hilid-ki ei ole, iče vaiše nügüd’ tuhkan taci ka. 
 
 – Nu, kut om, ka muga i om! Paštan päčiš, hilil. 
 
 Pani Ust’a munad hilile, saubaz’ päčilaudal i pezeškanzihe. Äkkid kuleb: pačk, pačk!!! 
 
 – Sünduižem! Ka mi om-se?! – pöl’gästui Ust’a i joksi päčinnoks. A sigä munad räkäspäi kiškniba i ehtati niid kaiked pačidme! 
 
 Kaaa... Meiden Ust’al i räkäs i vilus čud kaiken-se tegese. 
 
 Naku pakaižes läksi aitha saharaha i homaiči havadol veičen. Veič oli vauged hüdegespei. 
 
 – Voi, ka ei-ik sahar tartund veičen teraha? Užo-ške minä nolaudan! 
 
 Nolauzi Ust’a vilun raudan, i kel’ tartui kül’mnühu veičehe! Restta terad nikut ei sa, kibed om, kelen-ki restad. 
 
 – Aaaaaa, – mäleganzi hondol änel Ust’a. 
 
 Kacuba susedad, – ka mi hän om-se? Ei-ik ken rikta ladi uradad Ust’ad? Kel’-ki jo om pästtud, veič sadud i kelen jo miku čaptas, a iče Ust’a živatan karččikš mäleidab. Čud ka čud! 
 
 – Jokse, Ust’uško, pert’he teremba! Pakaine lämas kelid nikelle ei čapa! – nagrdas rahvaz. 
 
 Algat nadeigoiš, minun kal’hed lugijad! Ust’al jäl’ges sidä melid ei ližanend, mitte oli urad, ka mugoine om-ki.