Тексты
Вернуться к списку
| редактировать | удалить | Создать новый
| История изменений
| Статистика
| ? Помощь
Maria Mironova.
Midä keväz’ tegeb!
Источник:
Verez tullei, 2014, с. 108-110
Maria Mironova
Midä keväz’ tegeb!
вепсский
Младописьменный вепсский
Tuli keväz’ i mec heraštui.
Lumi sulab, jokseba ojaižed, niiš heläidaba jälautikoižed, tullei vihel’dab oksiš.
Linduižed čičitaba, pajataba, eskai öl ei vaikastugoi!
A Pakaižuk ei ole edahan, hän kaiken kuleb.
Meletab: ”Kut oli hüvin, konz minä olin ižandan!
Mecas oli hillüz’, vaiše pud čuhkoiba.
Nacein ei ole kaikile mel’he keväzline judu i heikand.
Kaik linneba hüviš meliš, ku minä pördamoi tagaze.”
Tuli Pakaižuk öl mecha i peitihe kuzen alle.
Päiduškanzi jo.
Kuleb Pakaižuk: jokseb mecadme jäniš.
”Hubin om jänišale, – meletab Pakaižuk.
– Lumi-se om jo läz kaik sulanu, ma om hahk, a iče se om vauged.
Kaikutte jänišad voib nägištada i tabata.”
Äkkid hüppähti jäniš tehudele.
Vaiše se ei ole jo vauged: jäniš om hahk!
Sen jäl’ghe hüppähtiba sebranikad – mugoižed-žo hahkad jänišad.
Pakaižuk eskai čududelihe.
– Midä keväz’ tegeb!
Hüpiba ilokahad jänišad siriči.
Pakaižuk nägeb, miše ištub mecanröunal must tedr, i om kuti hil’.
”Naku tedranno bed tuli, meletab Pakaižuk.
– Ved’ se ödui lumen al.
Nügüd’ lunt ei ole, a mec völ pal’l’az seižub.
Ei ole tahod, kuna tedr voiži peittas – ni lumen alle, ni puiden alle.
A tedr ei meleta-ki peittas: sennoks emätedrad lendaba mecröunale, i se niiden edes ičeze čomut ozutab, heledal änel burbutab.
– Čuf-ši!
Čuf-ši!
Tedrannoks sebranikad lendaba, a se zavodib ridan.
Zavodiše tora.
”Midä keväz’ tegeb-se!
– meletab Pakaižuk.
– Kožmuseline lind tartui toraha.
Tünüdes-ki unohti”.
Päiväl tegihe lämembaks, tedrad lendiba poiš mecanröunalpäi.
Astub mecadme laih kondi.
” Kut sinei-se om, värkäpšuine?
– meletab Pakaižuk.
– Nacein tusttud ičeze pezad?
Nukkuižid pezas i ed tedaiži näl’gäd.”
A kondi azotihe, kaivab künzil maspäi miččid-se jurid, pureskeleb niid, röhkib hüviš meliš: jured-ne oma magedad.
Pakaižuk holdui.
– Nece-ki ihastub kevädehe!
Niken ei tusttu mindai...
Lähtta küzuda Kevädel, mil se kaikid melespäi vei?
Mäni kuzen alpäi, läksi mecadme ecmaha Kevät.
A Keväz’ iče hčnennoks lendab.
Iče kaik om änikoiš, päiväižen sädegiš.
Sanub hänele:
– Midä, vanh?
Kargaidamha da meiden pajoid kundelmaha tulid?
Vai pöl’gästoitta keda-ni tahtoiškanzid?
– Pöl’gastoitad heid!..
A midä sinä tegid ningomad, miše kaik melespäi läksiba?
Muhadaškanzi Keväz’.
– A sinä iče küzu heil, mihe hö kaik ihastuba?
Löuzi Pakaižuk jänišan.
– Sinä mihe ihastud?
– Kevädehe, Ukoine.
Ihastun lämähä, päiväižehe, vihandaha heinähä.
Ved’ kaiken tal’ven en nägend vihandad taiment, kaikid haboid travin, karktad kor’t söin.
A heinse maged om.
Löuzi Pakaižuk tedran.
– A sinä mihe ihastud?
– Suugad oigeta, väged ozutada.
Čuf-ši!
Čuf-ši!
Löuzi Pakaižuk kondjan.
– A sinä mihe ihastud?
– Änikoihe ihastun…
– Oh-oh, nagranzoitid mindai!
Čomad neiččed ihastuba änikoihe.
Ik sinä-ki zavodid sidoda niišpäi änikpal’mikoid?
A tahtoid, minä andan sinei äi vauktoid änikoid, kaiken man niil peitan?
I zavodi Pakaižuk pudištada hijamal.
A hijamaspäi lunt lendaškanzi.
Kondi sanub:
– Ei, Ukoine!
Sinun änikod oma elotomad.
Ned ei mujugoi, ei ihastoitkoi sil’mäd.
Sinä tuled, ka tal’ved tod, a Keväz’ astub – rusttad kezad tob.
A mö, kondjad, sured magedsud olem!
Minä tal’vel nukun pezas, lunt da jäd minun päl om, a unes kaiken nägen magedad met da marjoid.
– Nu, ku sinä, värkäpšuine, uništad magedas, ka minei lähttä pidab.
Pakaižuk käreganzi i läksi muga edahaks, miše jäniš, tedr da kondi ani unohtibaki siš.