Тексты
                                            
        
            Вернуться к списку
            
                    | редактировать | удалить | Создать новый
         
            | История изменений
            | Статистика            
            | ? Помощь            
        
        
        
            Maria Mironova.
            Midä keväz’ tegeb!
         
        
        
                
        
        
        
                
                
                
                
                
                
                
                 
            
Источник:
 
        Verez tullei, 2014, с. 108-110
        
                
        
               
        
        
    
        
                
        
            
            
            
                    Maria Mironova
                
        Midä keväz’ tegeb!
        
        
        вепсский
                
Младописьменный вепсский
                
      
             Tuli keväz’ i mec heraštui. Lumi sulab, jokseba ojaižed, niiš heläidaba jälautikoižed,  tullei vihel’dab oksiš. Linduižed čičitaba, pajataba, eskai öl ei vaikastugoi! 
 
 A Pakaižuk ei ole edahan, hän kaiken kuleb. Meletab: ”Kut oli hüvin, konz minä olin ižandan! Mecas oli hillüz’, vaiše pud čuhkoiba. Nacein ei ole kaikile mel’he keväzline judu i heikand. Kaik linneba hüviš meliš, ku minä pördamoi tagaze.” Tuli Pakaižuk öl mecha i peitihe kuzen alle. 
 
 Päiduškanzi jo. Kuleb Pakaižuk: jokseb mecadme jäniš. ”Hubin om jänišale, – meletab Pakaižuk. – Lumi-se om jo läz kaik sulanu, ma om hahk, a iče se om vauged. Kaikutte jänišad voib nägištada i tabata.” 
 
 Äkkid hüppähti jäniš tehudele. Vaiše se ei ole jo vauged: jäniš om hahk! Sen jäl’ghe hüppähtiba sebranikad – mugoižed-žo hahkad jänišad. Pakaižuk eskai čududelihe. 
 
 – Midä keväz’ tegeb! 
 
 Hüpiba ilokahad jänišad siriči. 
 
 Pakaižuk nägeb, miše ištub mecanröunal must tedr, i om kuti hil’. 
 
 ”Naku tedranno bed tuli, meletab Pakaižuk. – Ved’ se ödui lumen al. Nügüd’ lunt ei ole, a mec völ pal’l’az seižub. Ei ole tahod, kuna tedr voiži peittas – ni lumen alle, ni puiden alle. 
 
 A tedr ei meleta-ki peittas: sennoks emätedrad lendaba mecröunale, i se niiden edes ičeze čomut ozutab, heledal änel burbutab. 
 
 – Čuf-ši! Čuf-ši! 
 
 Tedrannoks sebranikad lendaba, a se zavodib ridan. Zavodiše tora. 
 
 ”Midä keväz’ tegeb-se! – meletab Pakaižuk. – Kožmuseline lind tartui toraha. Tünüdes-ki unohti”. 
 
 Päiväl tegihe lämembaks, tedrad lendiba poiš mecanröunalpäi. 
 
 Astub mecadme laih kondi. 
 
 ” Kut sinei-se om, värkäpšuine? – meletab Pakaižuk. – Nacein tusttud ičeze pezad? Nukkuižid pezas i ed tedaiži näl’gäd.” 
 
 A kondi azotihe, kaivab künzil maspäi miččid-se jurid, pureskeleb niid, röhkib hüviš meliš: jured-ne oma magedad. 
 
 Pakaižuk holdui. 
 
 – Nece-ki ihastub kevädehe! Niken ei tusttu mindai... Lähtta küzuda Kevädel, mil se kaikid melespäi vei? 
 
 Mäni kuzen alpäi, läksi mecadme ecmaha Kevät. A Keväz’ iče hčnennoks lendab. Iče kaik om änikoiš, päiväižen sädegiš. 
 
 Sanub hänele:
 
 – Midä, vanh? Kargaidamha da meiden pajoid kundelmaha tulid? Vai pöl’gästoitta keda-ni tahtoiškanzid? 
 
 – Pöl’gastoitad heid!.. A midä sinä tegid ningomad, miše kaik melespäi läksiba? 
 
 Muhadaškanzi Keväz’. 
 
 – A sinä iče küzu heil, mihe hö kaik ihastuba? 
 
 Löuzi Pakaižuk jänišan. 
 
 – Sinä mihe ihastud? 
 
 – Kevädehe, Ukoine. Ihastun lämähä, päiväižehe, vihandaha heinähä. Ved’ kaiken tal’ven en nägend vihandad taiment, kaikid haboid travin, karktad kor’t söin. A heinse maged om. 
 
 Löuzi Pakaižuk tedran. 
 
 – A sinä mihe ihastud? 
 
 – Suugad oigeta, väged ozutada. Čuf-ši! Čuf-ši! 
 
 Löuzi Pakaižuk kondjan. 
 
 – A sinä mihe ihastud? 
 
 – Änikoihe ihastun… 
 
 – Oh-oh, nagranzoitid mindai! Čomad neiččed ihastuba änikoihe. Ik sinä-ki zavodid sidoda niišpäi änikpal’mikoid? A tahtoid, minä andan sinei äi vauktoid änikoid, kaiken man niil peitan? 
 
 I zavodi Pakaižuk pudištada hijamal. A hijamaspäi lunt lendaškanzi. 
 
 Kondi sanub:
 
 – Ei, Ukoine! Sinun änikod oma elotomad. Ned ei mujugoi, ei ihastoitkoi sil’mäd. Sinä tuled, ka tal’ved tod, a Keväz’ astub – rusttad kezad tob. A mö, kondjad, sured magedsud olem! Minä tal’vel nukun pezas, lunt da jäd minun päl om, a unes kaiken nägen magedad met da marjoid. 
 
 – Nu, ku sinä, värkäpšuine, uništad magedas, ka minei lähttä pidab. 
 
 Pakaižuk käreganzi i läksi muga edahaks, miše jäniš, tedr da kondi ani unohtibaki siš.