Тексты
                                            
        
            Вернуться к списку
            
                    | редактировать | удалить | Создать новый
         
            | История изменений
            | Статистика            
            | ? Помощь            
        
        
        
            Valentina Lebedeva.
            Jäl’gidentedai
         
        
        
                
        
        
        
                
                
                
                
                
                
                
                 
            
Источник:
 
        Verez tullei, 2014, с. 112
        
                
        
               
        
        
    
        
                
        
            
            
            
                    Valentina Lebedeva
                
        Jäl’gidentedai
        
        
        вепсский
                
Младописьменный вепсский
                
      
             Tuli keväz’ku. Päiväine paštoi päiväl jo lämäs, a öd oliba völ vilud i homendesel jaugoiden al ročkuti hang. Tämbei hangale lanksi hoikas lumut, i Sen’a tuldes školaspäi, söi pigašti i sid’-žo ladi joksta irdale. 
 
 – Kuna sinä kerazitoi mända? – küzui vanhemb sizar. 
 
 – Mi... mä... mö! – Sen’al sus oli kanfet, i sizar ei el’gendand nimidä. 
 
 – Kuna, kuna sinä mäned? 
 
 – Mecha! Jäl’gid kacmaha mänen verest luntme, tahtoin tedištada, kut mecas živatad eläba, minei se om melentartušt amu jo teta! Ika kuni keradelemoi, ka lumi-ki sulab! 
 
 – Nu, nu, mäne, kacuhta! – nagroi sizar. – Linned jäl’ges Sen’a-jäl’gidentedajan! Vaiše ala mäne edahaks i ala ole pit’kha! – käski sizar. 
 
 Sen’a pani suksed i hihti mecha. Lumi oli kova, pidi vahvas, i Sen’a ajoi hüviš meliš. Kaikes meclonduses nägui, miše tal’vele pigai tuleb lop: lumel venuiba süväd sinižed kuvad, kuziden ladvad kacuiba oiktas taivahaze i libuteliba päiväižennoks kaikuččen ičeze neglaižen, lepišt mustišti täudunuzil sirguižil, a koivun tüved vaugištiba enamba lunt. Il’m oli mugoine verez, miše heng pajati, oli taht eläda, – kaikes mujui kevädele. 
 
 Sen’a hengahti täudel rindhal:
 
 – Mitte čomuz’ om mecaižes! Nu, tarbiž jo ecta jälgid... Mi sigä nägub pallištol? Aha, ka nece ved’ reboi jäti jäl’ged-čepižed! Kut tarkas astui, nacein, eci keda-se... A naku nägub jo, keda-se varjoiči... A, kac, jäniš joksi! Haškud pit’käd, a vitlikoičeb-se kut, vitlikoičeb... Pageta ladib reboišpäi: jaugoil topoti, toižil lopoti, händal vitliti, reboin maniti, – muhahti Sen’a. 
 
 – Ka kacu-ko, ved’ maniti-ki jäniš nügad reboid! A reboin jäl’ged astuba penzhan alle, i kaik taho om kaidud ümbri… Mi hän naku oli-se, min täht lumi lükäitud penzhannoks? Aha! Naku näguba pened hiren jäl’guded, hirut ladi peittäs, da ei ehtind. Ka necil pallištol reboil om tehtud äi karoid! Nacein, sid’ oli hiriden lidn, a reboi miku fašist rikoi kaikid eläjid. Mitte minei žal’ om hirüzid, jänišaižid! No, ku kacta toižes polespei, ka ved’ kaikile tarbiž söteltas-se... Mindai-ki ku händikaz löudab, ka söb, ei tarbiž hätken meletada-ki, mi linneb! 
 
 I sid’ Sen’ale tegihe varu, hän pöl’gästui i kändihe ajada kodihe, a konz kulišti koiran nutandan, ka ihastui:
 
 – Mit’al koir tegi kužuid, ka mänen otan ühten kužun, kazvatan ičelain sebranikan kävelta mecha! 
 
 I Sen’a pidi jo meles uden tal’ven i tezi, miše möst mäneb mecha tarkištelmaha jäl’gid.