Тексты
                                            
        
            Вернуться к списку
            
                    | редактировать | удалить | Создать новый
         
            | История изменений
            | Статистика            
            | ? Помощь            
        
        
        
            
            Azor
         
        
        
                
        
        
        
                
                
                
                
                
                
                
                 
            
Источник:
 
        Valentina LEBEDEVA, Kodima. № 1, 2014, с. 6
        
                
        
               
        
        
    
        
                
        
            
            
            
                    
                
        Azor
        
        
        вепсский
                
Младописьменный вепсский
                
      
             Azor ei olend lükäitud koir. Hänel oma ižandad, no mindai-ki hän ei unohtand: a voib olda, en-ik anda luhut? Azoran karv oli vauged ruzakhidenke tipuidenke, sil’mäd oma mugoižed čudokahad kofejan vuittušt mad. 
 Konz minä kezaehtoil ištuin pordhil, hän lastiše minun kombuihe i kacub mugoičenke spasiboičendanke, todesidenke i miččenke-se hubanvarastusenke, miše minä sid’-žo andan hänele söda. 
 Sid’ hän panese läheli, sibitelese, kacub bokaspäi kofemujuižil sil’mil i nägub, miše hänele om čoma. No oli Azoral viga –čomase oli ei kaiken... Hänel oli sur’kulu problem – torates emäs päliči kärbuindan aigal hänel, völ norikaižel, rebitiba korvan. 
 Ezmäi hän ei mujand kibud i meleti: ”Ka nimidä, tühjad radod! Spraviše kuti koiral!” Korvan rebitez vedoizihe, no korv jäi rippumaha i saupsi korvan karan. Jäl’ges tegihe paiže i zavodi vodada vatišk. Mi voz’ kibu saihe süvemba, Azor punoti päl, miše händast küksta, no kibu ei hajedand. Surm jo seižui läheli i kut-se voiži vaumita koiran mokad. 
 Minä varastin händast hätken. Mecas jo tönduiba sened, a Azor ei astund. Häneta minä varaidan putta pihkhu, a hän navedi meckävelusendoid. Vaiše minä
 lähtlin irdale vaihidenke: ”Azor, aida mecha!” – hän sid’-žo zavodi punotas i oli mecas uskoline sebranik. 
 Nügüd’, konz Azorad ei tehnus, minä en anda söndad ni ühtele koirale, paremb lükäidan sömjäl’gid, vaiše ku nikeda en harjotata. Surmhasai om žal’, konz sebranikad koleba!