Тексты
Вернуться к списку
| редактировать | удалить | Создать новый
| История изменений
| Статистика
| ? Помощь
Händikaz da pedr (Estilaine sarn)
Источник:
Kändi Maria Mironova, Kodima. № 10, 2014, с. 8
Händikaz da pedr (Estilaine sarn)
вепсский
Младописьменный вепсский
Pedr käveli mecadme.
Äkkid kuleb abidahižen ulaidusen.
Läksi änele, kacub – tullei sordi suren pedajan, a sen pedajan al händikaz venub.
Lähtta ei voi – vaiše ohkab.
Pedr kiglaiži sarvikahal päl i küzub:
– Kut sinä putuid sinna?
– Oh, eskai ala küzu!
Paremba abuta minei, lenda sarvil tüvi!
– Minä abutaižin, da tüvi om lujas sanged – en voi leta, – kahtelzihe pedr.
– Sinä hot’ ladi, – pakiči händikaz.
– Midäk, voib ladida, – hökkähti pedr i tabazi sarvil pedajan.
Kerazi väged – i kacuške!
– lendi tüven.
Todeks lendi vähäižen, no händikaz voi lähtta pedajan alpäi.
”Mitte minä olen vägekaz!”
– ihastui pedr.
A händikaz pudištihe, libui käbälile i zavodi kacta ičeze karvad, ei-ik ole kus rebinu.
No kaik oli hüvin.
Siloi händikaz johtuti pedran polhe.
Sid’-žo tacihe sennoks i uraidaškanzi.
– Seižu!
Kuna sinä lähted?
– Kuna?
– küzui pedr.
– Sinna, kuna astuin-ki.
– Minä sindai sön!
– uraidaškanzi händikaz.
– Pedroid kaiken oli minun satusen.
– Varasta, jose minä en kaičend sindai surmaspäi?
– küzui pedr.
– Nece om toine azj!
– Ei ole-ik sinei huiged?
– Mikš minei pidäiži olda huiged?
Heitan sinuspäi nahkan – i naku kaik pagin.
Pedr ei voind hökkähtada händikahanke, i muga hö lujas pit’kha ridliba i ei tulnugoi nimiččehe pätusehe.
Siloi pedr sanui:
– Sudigaha ken-ni meid, siloi mö tedištam, ken om oiged.
Händikaz vaiše ihastui.
A iče meletab: ”Minei paremba om – sön pedran i sudjan kerdalaze!”.
Kaiken päivän hö eciba sudjad i vaiše ehthapäi löuziba.
Nece oli vanh kondi.
Hän astui külähä, miše sada met mezjaižtarhal.
Vähän buraiden hän kundli pedrad i händikahad.
A konz kundli lophusai, pani käbälan suhu i meletaškanzi.
No muga nimidä ei meletand-ki.
– En teda, kut olda teidenke, – sanub.
– Oikti linneb kacta, kut kaik oli.
Pedr händikahanke toiba kondjad lanktenudenno pedajannoks.
Mäni kondi ümbri pedajas i möst meletaškanzi.
A jäl’ges sanub-ki:
– Nuške, pedr, lenda sarvil pedai.
En usko, miše sinä void leta sidä.
– Völ kut voin!
– abittui pedr i lendi tüven.
A kondi sanub-ki:
– Nuške, händikaz, ličte möst pedajan alle.
En usko, miše sinä mugoižehe piluhu void ličtas.
– Völ kut ličemoi!
– abittui händikaz i sid’-žo ličihe letud pedajan alle.
Siloi kondi sanui:
– Nuške pedr, pane tüvi edeližele sijale.
Pedr pästi pedajan, i – kacuške!
– händikaz udes putui parangoho.
Kut oli parangos, muga jäi-ki sinna: ken abutaškandeb mugomale manitajale?