Тексты
Вернуться к списку
| редактировать | удалить | Создать новый
| История изменений
| Статистика
| ? Помощь
Vingl (Ülenzoitnus mö unohtim endišt)
Источник:
G’urik Vavilkahne, Kodima. № 9, 2014, с. 8
Vingl (Ülenzoitnus mö unohtim endišt)
вепсский
Младописьменный вепсский
Kaks’ mest koumen hebonke päzuiba mecaspäi nitröunale i sid’-žo särahtiba: mustan lindun än’ azoti nenid matknikoid.
Vinkten, must lind peksihe üläs-alas, üläs-alas, harvašti maihuti kehkeragjaižil suugil i vingui, vingui!
Matknikad laskihe nitudme jogennoks i ozaižihe čupuhu: huralpäi, korktoiden mürkiden randoiden keskes, karadme, hilläšti šolaiden jokseb Šokš-oja.
Vägen-ki kadoti se siloi, konz urzi-ratkišti Vepsän ülüsen…
Edespäi, mugažo korktoiden sel’goiden keskes, matknikoile vastha jokseb Oja.
Se, kuti ei riža Šokš-ojan ližad, rigehtib nägištamhas Süvärenke.
…Korktemba kazvol mez’ ruši raudpaidan, alasobad i käski amunta katl’aižel vet Šokš-ojaspai:
– Vala harjoile da hibjale!
– Verele purdud-näpitud käzil hond mez’ amunzi sel’ktad, lämäd, kuti maid lehman alpäi, vet katl’aižel vägekahale hibjale.
Jal’ges, pühkten hibjad pölvazpalal, sanui:
– Täl ehtkoižel void naida.
– Tat sanui: ”Naitan siloi, konz sinä, poig, minei käzile paned Orgjärviden eländsijan kuvatusen andmused”...
Sinä, Mörkoi, ala gonoši minun henged!
Rikondveič minai om terav!
– must lind pölähti, holišpäin peksihe da vingui pordon.
– Linned eläb i terveh ”kuvatusen” tegendan aigan.
Kehitoita nece azj!
Küläs raccastai küzeleb vanhal ukol külän da järviden polhe.
Uk hondoin kuleb da venän-ki kel’t ei teda.
– …ka sinun-se külän nimi sanu!…Kut sindai kuctas?…ed teda!?
– rändui raccastai.
– Minun nimi om Dron!
– täputab kämnel rindan, no uk ei el’genda, ei anda vastust.
Necil aigal ukon kodinikad varaidamata ümbärziba ezitatad, a raccastajan edehe ličihe naine i, maihutaden kädel pidust’ küläd, kidasti:
– Edemba!
Edemba!
– Astkam edeleze, – sanui Merkulai.
– Päiväine jo ehthapäi, a znamoid kuvatusen polhe en voi kirjutada.
Irdal, seinän veres laučal ištub ei ravaz vägekaz mez’.
Hän jo kuli külän uzišton i oli ladnus kucta matknikoid ičeze pert’he…
Sömlaudanno loičendan lopus Mörkoi hambasti kalaižen i sid’-žo risti sil’mäd.
Naižed-emägad magukahašti vaumičiba kalaižid i čomin levitiba niid tellil.
Duhakahad kalaižed noustatiba litud – tirpand oli ani lopus!
...Ižand lugematoman kerdan ližadeli olut adivoiden mal’l’oihe i sanui:
– Olgat tervhed da melekahad...
Minun olut puhtastab südäinelimid, noustatab melentartust teiden azjas.
Homendesel midä-ni ka el’gendaškandem...
Hol’meližen pit’khibusižen pän Mörkoi ligoti-čuklaiži Ojaha, hosi sen kämnil, hosi paižotanuden modon i voivotaden muštišteli: ”Ehtal pagižlii ižand adivoičeti čo-o-min…
o-o-hohoi…
kala…hu-u-u.
Sunulic…
sulenc.
Fu-u-ui.
Olen jo minä lugenus, a…
Br-r.
Videl…
videl…
vinojel.
Hm, Vin delau?
Nu i nazvanije!...Vinno?”
Mörkoi pani kämnen ocale, kuverdanse pidi muga.
Konz heiti käden, ka nägišti modon…
”Ha!
Vinnica?
Vinnica!”
– Kidasti Mörkoi.
Must lind lendahti i hätken vingui-näugoi toižen randan pal.
Mörkoi kämnil taci modoho veden, puzerzi hibused, furskaiži i sanui: ”Vinojel”.
Muhaiten oigendaškanzi gurban i nägišti sapkad.
Sapkiden säred – pit’käd.
Niiš sapkoiš seižui kalanik.
Hän oli vönus levedal nahkvöl, kudambal ripui pit’kahk veič.
Kalanik vaikti muhaiži.
”Nägi mindai – uradan!”
– tärzi-oleti Merkulai, no sid’-žo, kodvas päliči, küzui:
– Vess?...
Vinodel?
– ozuti kädel külan polhe”.
Kalanik oli korhotelnus värel’gendusespai, no sel’gendzoitnus, ihastusiš kidasti: ”Ka nece om minun Vingl!”
– Must vingllind oli vaikti.