Тексты
                                            
        
            Вернуться к списку
            
                    | редактировать | удалить | Создать новый
         
            | История изменений
            | Статистика            
            | ? Помощь            
        
        
        
            
            El’getoi Peša (Sarn)
         
        
        
                
        
        
        
                
                
                
                
                
                
                
                 
            
Источник:
 
        Jevgenii Fotejev, Kodima. № 5, 2015, с. 8
        
                
        
               
        
        
    
        
                
        
            
            
            
                    
                
        El’getoi Peša (Sarn)
        
        
        вепсский
                
Младописьменный вепсский
                
      
             Eli-oli sur’ kanz. Eli se gol’l’as. Mam sünduti äi lapsid, iče koli. Amu se oli, äi vozid mäni. 
 Tatoi oli hüvä kalanik. Käveli kalatamha – sil eliba-ki. 
 Kerdan järves kalad tegihe vähemba, a aigan mändes eskai ei tehnus-ki. Zavodiba eläda hubin: lapsid om täuz’ pert’, üks’ söb enamb tošt, a ližad niišpäi om vähemb, mi holid. 
 Naku tatoi päti päzuda ühtespäi poigaspäi. Valiči el’getomad Pešad. Sanub hänele:
 – Lähtkam, Peša, homen kalatamha ühtes! 
 A Peša oli el’getoi, no lujas hüvänsüdäimeline priha. Midä hänele sanudas tehta – sen hän tegeb-ki meletamata. 
 – Lähtkam! – sanub Peša. 
 Päidusen aigan kerazihe tat poiganke, ištuihe veneheze i läksiba kalatamha. Suotiba hö sihesai kuni ei tehnus süväks. Tat sanub-ki:
 – Sinä, Peša, ezmäižen kerdan oled kalatamas. Minä sindai opendan, midä pidab tehta. Kacu, norom sidotud kivehe. A toine noran agj sinä käri ümbri ičesaiž. Ota kivi kädehe da hüppi vedehe. Konz linned pohjal, eci kala – rindal ujuškandeb, ka sinä tabada se da heikahta minei. Siloi minä vedäškanden-ki sindai ühtes kalanke. 
 Ištub Peša pohjal, kacub – Car’-kala ujub. Hän tabazi sen händas i heikahtab tatale:
 – Tatoi, vedä! 
 A sil aigal tat jo randannoks soiti. 
 Zavodi kala Pešad kaikihe polihe vedeltas, a hän ei pästa sidä. Melekaz oliži, ka amu jo pästaiži kalad valdale, a Peša el’getoi oli. Nor jo kaikid kül’gid čapoi verehe, a hän ei pästa kalad, a kivi – händast. Kala väzui i zavodi pakita:
 – Pakiče, midä tahtoid, vaiše pästa mindai valdale! 
 Naku hot’ havadon kuldad pakiče, koume andab, a Peša-topar’pada johtutades, miše homendesel kalatamha ajoiba, sanub:
 – Pästa kodihe bohatan salihenke! 
 Muga ozaižihe Peša kodiš d’užinanke bučid kalad. 
 Starinoiči hän kaiken tatale da vellile. A tatoi čududelihe, no ei ozutand necidä. Äjak-se aigad hö eliba hüvin. 
 Toižen kerdan möst pert’he tuli näl’g. Päti tatoi möst Pešanke lähtta järvele kalatamha. Naku hän iče päti muga kalatamha, kut Peša. 
 – Anda, minä ozutan sinei, kut tarbiž kalatada. 
 A iče meletab – tabadan Car’-kalad, ka minä-se tedan, midä pidab pakita sil. 
 Sidoi ümbri ičesaze noran, oti kiven kädehe i hüppi vedehe. Ozaižihe pohjal. Nägeb, Car’-kala siriči ujub – tabazi sen. Vedouzi kala händast erazvuiččihe polihe, kaik kül’ged oma veres noraspäi. Ved’ tat ei olend el’getoi, miše tirpta mugomad kibud. Hän pästi-ki kalan, a päzuda noraspäi da ujuda järven pindale jo väged ei olend. Muga jäi-ki pohjale. 
 Toden sanuba ukod vai ei, no aniku Peša-toppar’pada muga ištub-ki venehes da varastab tatad kalanke.