Тексты
                                            
        
            Вернуться к списку
            
                    | редактировать | удалить | Создать новый
         
            | История изменений
            | Статистика            
            | ? Помощь            
        
        
        
            Grigorii Gorin.
            Neglik
         
        
        
                
        
        
        
                
                
                
                
                
                
                
                 
            
Источник:
 
        Kändi vepsäks Darja Švecova, Kodima. № 4, 2018, с. 8
        
                
        
               
        
        
    
        
                
        
            
            
            
                    Grigorii Gorin
                
        Neglik
        
        
        вепсский
                
Младописьменный вепсский
                
      
             Tatale oli 40 vot, Slavikale – 10, a neglik oli völ noremb. Slavik toi neglikon šapkas, joksi divanannoks, miččel venui tat i lugi lugendlehtest, i ihastusiš kidastaškanzi:
 – Tatoi, kacu! 
 Tat pani lugendlehtesen polehe i kacuhti neglikoho. Neglik oli kurčnena i lujas čoma. Tatale tuli mel’he, miše poig navedib živatoid. Hän iče-ki navedi niid. 
 – Hüvä neglik! – sanui tat. – Čoma om! Kuspäi sinä otid sidä? 
 – Prihaine irdal andoi minei, – sanui Slavik. 
 – Lahjoiči-ik? – küzui tat. 
 – Ei, mö vajehtimoiš, – sanui Slavik. – Hän andoi minei neglikon, a minä hänele biletaižen. 
 – Mitte biletaine om? 
 – Arbbiletaine, – sanui Slavik i pani neglikon lavale. – Tatoi, sille tarbiž antta maidod... 
 – Varasta sinä! – kovas sanui tat. – Kuspäi sinai arbbilet om? 
 – Minä ostin sen, – sanui Slavik. 
 – Kenel? 
 – Mužikal irdal... Hän möi äi mugoižid biletoid. Koumeskümnes kopeikas... Oi, tatoi, neglik jokseb divanan alle. 
 – Varasta sinä! – nervoiš sanui tat i ištuti Slavikad rindale. – Kut-žo sinä andoid prihaižele ičeiž arbbiletan?.. Ved’ nece bilet voiži olda ozakahan! 
 – Ka, se oli-ki ozakahan! – sanui Slavik kactes neglikoho. 
 – Miččen lahjan sinä voižid sada loterejas? – hilläšti küzui tat, hänen nenaha tuli higo. 
 – Jäškapan! – sanui Slavik i muhazi. 
 – Midä? – tat säraiži. – Jäškapan?!... Midä sinä sanud? Kuspäi sinä tedad necidä? 
 – Kutak – kuspäi? – abittui Slavik. 
 – Minä kacuin lugendlehteses... Sigä koume ezmäšt lugud oli mugoižed-žo kut lehteses... i toižed mugažo... serii-ki oli ühtejitte! Minä mahtan jo kodvda, tatoi! Minä ved’ jo olen aigvozne! 
 – Aigvozne?! – tat muga käreganzi, miše neglik, kudamb tuli divanan alpäi, kärauzihe varus. – Aigvozne?!... Vajehtid jäškapan neglikoho! 
 – Minä meletin... – pöl’gastuses sanui Slavik. – Minä meletin, miše meil om jo jäškap, a neglikod ei ole... 
 – Ala sanu nimidä! – kidasti tat i libui divanalpäi. – Ken?! Ken om nece prihaine? Kus hän eläb?! 
 – Hän eläb susedpertiš, – sanui Slavik i voikaškanzi. – Hänen nimi om Sen’a... 
 – Mängam! – möst kidasti tat i oti neglikon pal’hal kädel. – Mängam teramba! 
 – En mäne, – voikten sanui Slavik. 
 – En tahtoi jäškapad, tahtoin neglikod! 
 – Mängam-žo! – kidasti tat, – tarbiž vaiše otta bilet tagaze, sid’ minä ostan sinei hot’ sadad neglikod... 
 – Ei... – voiki Slavik. – Ed osta... Sen’ka ei tahtoind vajehtadas, minä habi pagištoitin händast... 
 – Hän om mugoine-žo lapseline! – nagrdes sanui tat. – Nuške, teramba! 
 Sen’ale oli kahesa vot. Hän seižui pert’irdad keskes i varus kacui käredaha tataha, kudambal toižes kädes oli Slavik, a toižes oli neglik. 
 – Kus om? – küzui tat, tuldes Sen’annoks. – Kus om bilet? Ota ičeiž neglik i anda bilet tagaze! 
 – Minai ei ole biletad! – sanui Sen’a i säraiži. 
 – A kus se om? – kidasti tatoi. 
 – Midä sinä oled tehnu senke? Möid-ik? 
 – Minä tegin sišpäi kühkjaižen, – sanui hilläšti Sen’a i zavodi itkta. 
 – Ala itke! – sanui tat hilläl änel. – Ala itke, prihaine... Tegidik sinä sišpäi kühkjaižen? A kus nece kühkjaine om?.. Kus se om?.. 
 – Se om karnizal... – sanui Sen’a. 
 – A miččel karnizal se om? 
 – Naku, sil karnizal! – i Sen’a ozuti toižen žirun iknaha. 
 Tat ruši pal’ton i zavodi libuda jänduzveziturudme toižele žirule. Lapsed ihastusiš kacuiba hänehe. Kaks’ kerdad tat habi ei olend langetanu, no kaiken-se hän libui karnizannoks i oti penen bumagaspäi tehtud pakuižen kühkjaižen, mitte jo oli märg. 
 Konz tat laskihe male löumas henkten, hän avaiži biletaižen i nägišti, miše se oli pästtud kaks’ vot tagaze. 
 – A konz sinä ostid sen? – küzui tatoi Slavikal. 
 – Ostin sen, konz völ openzimoi toižes klassas, – sanui Slavik. 
 – A konz sinä kacuid sen lehteses? 
 – Eglai! 
 – Se om toine painuzmär... – sanui tat väzuden. 
 – Nu ka midä? – sanui Slavik. – Ved’ kaik lugud oma ühtejiččed... 
 Tat mäni vaitti da ištuihe laučale. 
 Hänen südäin lujas löihe, sil’miš ujuiba oranžmujuižed ümbrused... Hän pästi pän. 
 – Tatoi, – hilläšti sanui Slavik, tuldes tatannoks. – Ala höpstu! Sen’ka sanub, miše hän kaik-se andab meile neglikon... 
 – Spasib! – sanui tat. – Spasib, Sen’a... 
 Hän libui i läksi kodihe. 
 Äkkid hän lanksi opalaha. Hän el’genzi, miše jo nikonz ei linne sidä ozakast aigad, konz muga kebnas vajehtadas jäškap neglikoho.