Тексты
                                            
        
            Вернуться к списку
            
                    | редактировать | удалить | Создать новый
         
            | История изменений
            | Статистика            
            | ? Помощь            
        
        
        
            
            Mitte voib olda tal’v?
         
        
        
                
        
        
        
                
                
                
                
                
                
                
                 
            
Источник:
 
        Mihail Pl’ackovskii. Vepsäks kändi Maria Mironova, Kodima. № 2, 2018, с. 8
        
                
        
               
        
        
    
        
                
        
            
            
            
                    
                
        Mitte voib olda tal’v?
        
        
        вепсский
                
Младописьменный вепсский
                
      
             Kerdan küzutihe slonal:
 – Mitte voib olda tal’v? 
 – A mi nece om tal’v? – čududelihe slon. 
 Küzutihe kerdan pohjoižel pedral:
 – Voib olda, sinä andad vastust, mitte voib olda tal’v? 
 – Tal’v voib olda lujas pit’k, – sanui pedr. – Se minun kodimal jatkub kogonaižen voden. A konz voz’ lopiše, tal’v zavodiše udes. 
 Küzutihe kerdan vilulindal:
 – A sinä midä meletad, mitte voib olda tal’v? 
 – Tal’v voib olda jüged, – sanui vastha vilulind. – Om hüvä, ku ristitud ei unohtagoi antta linduile leibmuruid. A ku unohtadas, kuspäi niid otta? 
 Küzutihe kerdan koiral:
 – Nacein, sinä tedad, mitte voib olda tal’v? 
 – Br-r-r! Se om vilu! – Sid’-žo nutaškanzi koir. – Om hüvä völ, ku om koda! Sigä voib lämbiteldas. 
 Küzutihe kerdan kondjal:
 – A kut sinä meletad, värlap? Mitte voib olda tal’v? 
 – A midä sen polhe pagišta-se? – rävkni kondi. – Ved’ tal’v om lühüd – jatkub vaiše ühten ön! Uindad pezas tal’vel, a heraštud – irdal om jo keväz’. 
 Küzutihe kerdan prihažel:
 – Nu-ške, sanu sinä: mitte voib olda tal’v? 
 – Tal’v om ilokaz! – heikahti prihaine. – Tal’vel lapsed huzaidaba reguzil, štarguil, hihtäba suksil, tegeba lumiukoid. A völ – vändaba lumižil! 
 Naku mitte voib olda tal’v!