Тексты
                                            
        
            Вернуться к списку
            
                    | редактировать | удалить | Создать новый
         
            | История изменений
            | Статистика            
            | ? Помощь            
        
        
        
            
            Önik
         
        
        
                
        
        
        
                
                
                
                
                
                
                
                 
            
Источник:
 
        Vepsäks kändi Irina Sotnikova, Kodima. № 5, 2018, с. 8
        
                
        
               
        
        
    
        
                
        
            
            
            
                    
                
        Önik
        
        
        вепсский
                
Младописьменный вепсский
                
      
             Karjalaine sarn
 
 Ühtes pertiš eliba lujas ažlakahad ižand da emäg. Kerdan hijale tuli saldat i pakičihe ödumaha. Ižand da emäg otkažihe hänele. Saldat hödhüvin käveli külädme sinna-tänna i möst tuli neche pertihe. Nägišti ižandad pert’irdal. 
 – Äi om teid, önikoid, – sanui ižand, – vaiše üks’ saldat tuleskeli pakičemha ödumaha, a nügüd’ toine-ki tuli. Mö em pästkoi ödumaha nikeda! 
 A saldat oli melekaz i heitihe kurdeheks ristituks da sanub:
 – Spasib, spasib! – i mäni pertin südäimehe. 
 Kumarzihe emägale:
 – Emäg, mindai ižand pästi ödumaha, naku minä tulin-ki. 
 – Em pästkoi mö önikoid, – sanub emäg. 
 – Spasib, spasib! – sanub vastha saldat. 
 Tuli ižand pert’he, a emäg küzub hänel:
 – Sinä mikš pästid necidä önikad? 
 – Minä en pästand händast, – sanub ižand. – Minä otkažin hänele, ka hän, nacein, om kurdeh, ei el’gendand, midä minä sanuin. Konz ištumoiš ehtlongile, ala kucu händast stolan taga. 
 – Ei, ei! Sinä-ki ala zavodi pagišta hänenke. 
 Emäg kerazi stolale, i hö vaikti ištuihe ehtlongičemha. A saltad ištub laučal, kacub heiden polhe. Ižand unohti, miš hö akanke pagižiba, kändihe saldatan polhe i küzub:
 – Sinä kus oled sündunu, saldat? 
 – Spasib, spasib, – sanub saldat i heredas ištuse stolan taga. 
 Ehtlongin jäl’ges ižand sanub akale:
 – Homendesel minä aigoiš lähten mecha, a sinä pašta kürzid, kuni saldat völ magadab. A konz hän heraštub da sädase lähtta, ala unohta otta hänelpäi den’goid ösijas. A saldat kuleb necidä paginad i meletab ičeksaze: ”Mindai et manitagoi!”. 
 Homendesel ižand nouzi aigoiš, söi kürzid i läksi mecha. Emäg jäi paštmaha kürzid. A saldat peitos kacub hänehe. Konz emäg paštoi äi kürzid, hän libui, sobihe, oti ičeze šaugun, kuti sädihe lähtta. Emäg pani rehtilän päčedesehe i tabazi saldatad hardjas:
 – Anda dengoid ösijas! 
 – Spasib, spasib, emägaine! – sanub saldat i ištuse sömha kürzid. 
 Söi saldat kaik kürzad i sanub:
 – Spasib, spasib! 
 Iče ištuihe laučale i meletab: ”Paštkaha völ kürzid”. 
 Emäg paštoi, a saldat kuni möst sädihe lähtta. Oti ičeze šaugun i sanub:
 – Spasib sinei, emägaine, adivoičetamižes da ösijas. 
 A emäg sanub vastha:
 – Magazid da söid külläks, nügüd’ maksa dengoid! 
 – Midä? Minei kerdale kürzid otta? Spasib, spasib, hüvätabaine emägaine, – sanui saldat, oti kürzid i läksi. 
 Ehtal tuli kodihe ižand, emäg sanub-ki hänele:
 – Nu mitte önik om! Söi, joi, magazi, a dengoid ei maksand, ka völ kaik kürzad kerdale oti. Em pästkoi enamba nikeda ödumaha.