Тексты
                                            
        
            Вернуться к списку
            
                    | редактировать | удалить | Создать новый
         
            | История изменений
            | Статистика            
            | ? Помощь            
        
        
        
            
            Parm da kozad
         
        
        
                
        
        
        
                
                
                
                
                
                
                
                 
            
Источник:
 
        Vepsäks kändi Maria Mironova, Kodima. № 6, 2018, с. 8
        
                
        
               
        
        
    
        
                
        
            
            
            
                    
                
        Parm da kozad
        
        
        вепсский
                
Младописьменный вепсский
                
      
             Karjalaine sarn
 
 Eli-oli armotoi prihaine. Mäni hän paimneks, paimendamha kozid, miše hot’ kut-se sada den’goid sömäha. 
 Kerdan hän ajab kozid siriči rugihižes pöudos. A kozad üliči aidas ličihe rugiheze. Jokseli prihaine niiden taga, kidasti muga, miše kadoti änen, a nenakahad kozad kuti hödhüvin jokseleba rugižes sinna-tänna i topsiba tähkid. 
 Ištuihe paimen kivele i voikaškanzi. Tuli hänennoks orav i küzub:
 – Midä sinä voikad, prihaine? 
 – En voi küksta kozid rugihespäi. 
 – I gor’ad-se? Minä sid’-žo küksen niid! – sanub orav i zavodi hüpta pöudonnoks. 
 Jokseli, jokseli koziden taga, lujas väzui. Ištuihe sirhe i voikaškanzi. Voikaba kahten. 
 Tuleb reboi i küzub:
 – Midä voikat? 
 – Ka em voigoi kozid küksta rugihespäi. 
 – Naku mitte bed om! – sanub reboi. – Minä niid teravas küksen! 
 Jokseli reboi, jokseli koziden taga, väzui, ištuihe sirhe i zavodi voikta. Voikaba koumen. Astub mecaspäi kondi. 
 – Midä tö voikat? – küzub. 
 – Kut-žo meile ei voikta. Nikut em voigoi kozid küksta rugihespäi. 
 – Penikaižed tö olet! Et voigoi küksta. Minä abutan teile. 
 Kondi zavodi libuda üliči aidas i murenzi sen. Zavodi joksta koziden taga, a ned – erazvuiččihe polihe – ladi tabata niid! Möraidab kondi, jokseleb pöudodme, enamba mi kozad topsib rugišt. Väzui lujas. Pördihe niminke. Ištuihe sirhe paimnenke, oravanke da reboinke i voikaškanzi gor’aspäi. Voikaba nellän. 
 Lendab siriči parm. 
 – Om ilokahašti, – sanub, – mugomad sured, a voikat. Ken teid abidoiči? 
 A ned ühthe än’he sanuba:
 – Nikut em voigoi kozid küksta rugihespäi! 
 – Minä abutan teile, – sanub parm. 
 – Kuna sinei! – sanub vastha paimen. – Minä küksin – en voind küksta, orav küksi – ei voind küksta, reboi küksi – ei voind küksta, eskai sur’ kondi ei küksend... 
 A parm kut buzaidaškandeb:
 – Minä küksen! – i lendi pöudole. 
 Kut kulištiba kozad, miše parm lendab niiden päl, eskai hüppäten joksiba, üliči aidas hüppiba i tele joksiba! A parm kaik niiden päl kehkeroičeb i buzaidab:
 – Naku minä teile! 
 Paimen oti ragan i jokseškanzi koziden taga. Eskai spasibod ei ehtind sanuda ičeze abunikoile.