Тексты
                                            
        
            Вернуться к списку
            
                    | редактировать | удалить | Создать новый
         
            | История изменений
            | Статистика            
            | ? Помощь            
        
        
        
            Jevgenia Sinickaja.
            Rohked paimen
         
        
        
                
        
        
        
                
                
                
                
                
                
                
                 
            
Источник:
 
        Kipinä. № 6, 2018, с. 16
        
                
        
               
        
        
    
        
                
        
            
            
            
                    Jevgenia Sinickaja
                
        Rohked paimen
        
        
        вепсский
                
Младописьменный вепсский
                
      
             Starinad kezan polhe
 
 Necen starinan minei babam sanui:
 ”Tuli keza. Oli mugoine čoma, läm’ päiv. Üks’ prihaine paimenzi meiden lehmid. Minä abutin hänele lehmid ajada. Nedalin lehmäd paimenzihe mecas, a tämbei ajoim heid jogirandale sötmahas. Minä tönduin tagaze, kodihe, a lehmid jätin prihaiženke. En ehtind edahaks mända, ka kulištin mugošt kidad: ”A-a-a-a!”. Muga pöl’gästuin, meletan: ”Mi-se tegihe!” Joksin sinnä tagaze. Prihašt nikus ei ole, i lehmid ei ole. Zavodin heikta. Hän andoi än’t korbespäi. Mänin sinna. Kacun – nor’ paimen seižub vazaiženke, lehmid ei nägu. 
 – Keda sinä pöl’gästuid? – küzun. 
 – Ka, vaza zavodi astta päliči joges, meletin, miše uptab, kidastaškanzin. Lehmäd pöl’gästuiba, händad lendiba i joksiba kodihe. A vazaine korbehe, i minä sen jäl’ghe. 
 – Ala varaida, – sanuin minä – lehmäd da vazad ei upokoi, hö mahtaba ujuda”.