Тексты
                                            
        
            Вернуться к списку
            
                    | редактировать | удалить | Создать новый
         
            | История изменений
            | Статистика            
            | ? Помощь            
        
        
        
            
            Pipkutai
         
        
        
                
        
        
        
                
                
                
                
                
                
                
                 
            
Источник:
 
        Vasilii Pul’kin. Kändi vepsäks Nina Zaiceva, Verez tullei, 2018, с. 110-112
        
                
        
               
        
        
    
        
                
        
            
            
            
                    
                
        Pipkutai
        
        
        вепсский
                
Младописьменный вепсский
                
      
             Ende minä en meletand, mihe nece mužikad pipkutaba. Tegeba čigarkoid, otaba papirosoid, pipkutaba. Darja-tädin Saša, se-ki pipkutab, a hän ved’ mugoine hüvä priha om. I sid’ pähä om tulnu meletuz: om-ik neciš mitte-ni hüvä magu? A ku probuida? 
 Neciš aigaspäi hot’ kuna minä kacuškanden, kaikjal tatan papirosad sil’mnägubale putuba: se laučal, se iknanpölusel. Konz nikeda ei olend rindal, otin ühten papirosan, pidähtin kädes, a poltta varaidan – a ku midä-ni tegese. 
 I sid’ kerdan minä otin kaks’ sigaretad. Ličimoi mö Jošanke meiden saraile. Meletim – nu sid’-se meid niken ei homaiče. 
 Venum mö heinäl, pipkutam. 
 – Minun tatain muga tegeb. Savu kol’caižil tuleb. 
 – A minun muga, da völ muga... 
 – A nägid’-ik, kut Saša kol’caižid pästleb? 
 – Ka!.. Ka ved’ nece Saša om! 
 – Mahtab. 
 – Nu ka mille mujub? 
 – Ka nimidä. Vaiše kurkus karged tegihe. 
 – I pän punob. Ka i ei ole hüvä. 
 – Ei, – rügiškanzi Joša. 
 Necen aigan kodihe tuli tatain mittušt-se azjad. 
 Homaiči hän savun, tembaiži vädran vedenke i tacihe sarainnoks. Sid’ meid nägištiki. Ku kidastaškandeb:
 – Ka mi-ak tö, lemboin poigad, pertin poltta ladit? 
 A mö kut kulištim hänen haškuid, teramba seinän pilun kal’t – irdale da mecha i pagenim. Ani kuti lindud lendim. 
 Kodihe sil ehtal minä pördimoi jo möhähko. Hot’ kut-ni kacu, a vär olen. Nu olin pätnu – mi mokitas, ka paremba jo mända kodihe, varastagaha sigä hot’ mi... 
 En ehtind künduses päliči haškahtada, kut tatoi tabazi mindai hibusiš. Tedan, hätken varasti necidä aigad. Nece varastuz völ-ki lujemba käregoiti händast. 
 – Ka nahkan heitän! 
 I läksi sel’gädme guleimaha tatan nahkvö. 
 – Ka muštaškanded nügüd’, kut lämoinke heinäl venuda! 
 Minä komedas voikin. No tat ei kacund minun kündlihe. 
 Minun norembad velled i sizared peitihe pänke katusen alle i pöl’gästusiš mugažo voikiba. Mamoi nikonz ei sanelend nimidä, konz tatoi keda-ni meišpäi muga openzi. 
 Nu jäl’gmäi tat väzui jo. Hän taci nahkvön i läksi pezmaha käded. Hätken pezi i, tedan, meleti, miše lujas jo redukast radod tegi. 
 Kaik hibj oli kuti lämoiš, sen kibišti muga, kuti tozi-ki nahk oli pästtud. 
 Kodiš kaik jo magaziba. Ühtnäghu minä mujuštin hural modpoliškol, kut mindai kosketi maman käzi. Sil’mihe möst tuliba kündled, a rindhišpäi kuna-se kadoi kibu. Kibunke läksi i se karged tuk, mitte oli kurkus. 
 – Ala abittu tatan päle, poigaižem, – šuhahti hän. – Tat oiged oli. Vaiše ei mahta hän kaiked sanoil sanuda. Kaik tahtoib vägel, vägel... 
 Minä pöl’gästuin, miše mamoi lähteb minunnopäi. Sirdimoi kinktemba hänehe. 
 – Mamoi, sanu minei sarn. 
 – Sarn. Ka mitte sarn sinei sanuda? Ed-ik tahtoi kulištada minun sarnad? Om minai mugoine. 
 – Ka, mamaine! 
 – Ka kundle. Oli Harglan Trošal koume poigad. Konz hö kazvoiba, vanhemban poigan andoi Troša paimnihe. Keskmäižen, Kuz’an, oigenzi mecad čapmaha. A noremban, Orešan, pästi mirhu. Kävugaha, kackaha, da mel’t kerakaha. A oli nece Oreša čoma hengel i modol. Pani  hän šauguižen sel’gha i läksi matkha. 
 Tuli Oreša Lavrankülähä i pauksihe radmaha bohatan leskiakannoks vaiše üksiš leibiš. A oli nece leskiak lujas ažlak. Rata käskeb äjan, a sötab vähän. Muga laihtui necen akanno Oreša, ka luid-ki voi lugeda paidas läbi. ”Kolen, – meletab, – ku en pagene”. Nouzi Oreša kerdan homendesel völ aigemba ezmäižid kukoid, sanui leskiakale:
 – Ka mušta, hüvä akaine, kut kajadab, ka mugoine vastuz-ki tuleb. 
 Astub hän tedme, eskai tullei-ki händast likutab polhe i toižhe. Rusked päiväine-ki ihastust ei to, vauktal svetul eläda ei ole tahtod. Ehtaks tuli Oreša Paksjärvehesai. A oli-se sihesai vaiše kaks’toštkümne virstad. Ištuihe Oreša lebaidamha normudel da uinzi-ki. Heraštui – ö om jo männu, rusked päiväine taivhaspäi kacub. Tulleine likutab vihandoid heinäižid. Lehtesuded puiš šobaidaba. Linduižed pajataba. No Oreša möst om hubiš meliš. Lavrankülän emag ei andand leibäd-ki matkha. Kacauzi Oreša ümbri. Nägeb: korged pert’ hänenno seižub. Vaiše Oresa  jaugoile libui, tuli hänennoks mužik. 
 – Kuspäi sinä oled, hüvä mez’? Kuna mäned? 
 – A kuna sil’mäd kacuba, ka sinna matk-ki om. A iče-se olen Harglaspäi, Trošan noremb poig. 
 – Ka minei-se mugoine tarbiž-ki, – sanub mužik. – Ka i rad minai ei ole lujas jüged: živatoid paimendamha. A pauk linneb mugoine: sötan, jotan, sädatan. Radaškanded sügüzehesai. No vaiše mušta: ku hüvin paimendaškanded – völ dengoid-ki kümenikan andan. No ku vaiše üks’ vodnhaine kadob, ka pästan sindai täspäi, miš sinun mamoi sindai sündutanu om. 
 – Nu ka hüvä om-ki, – ihastui Oreša. 
 Paimendab Oreša živatoid. Hüvin paimendab, niken ei kado. A živatoid-ne mužikal äi oli: lehmid, heboid, lambhid. Aig jo sügüzehepäi töndub. Oreša ihastusiš jo om: ved’ völ kümenikan-ki voib sada. Da prost hän hengel oli, ei tundend ičeze ižandad. A oli ižand lujas louk. Nägeb, miše paukhasai jo vaiše üks’ nedal’ om jänu. Tuli hänele mel’he: upotan-ko vodnhaižen joges. 
 Kanman pokrovad ižand hilläšti valiči kogospäi penemban i laihemban vodnhaižen i čokaizi kärzal vedhe. 
 Oreša ei varastand nimidä pahad, rohktas ajab živatoid kodihe. Aigemba ka lugi kaikid živatoid, a sid’ ajab lugemata. 
 Tuli kodihe i sanub ižandale:
 – No, ižand, homen jo om minun jäl’gmäine radonpäiv. Saupta ičeiž živatad tanhale i minun toivotadud pauk anda – ved’ mugoine mijal oli pagin. 
 Ižand – vastha:
 – Ka, paimenzid sinä hüvin, en sanu nimidä. I toivotadud pauk sinei tarbiž antta. No ezmäi minä tahtoižin živatoid lugeda, oma-ik kaik. 
 Lugeškanzi ižand heboid, lehmid, vazoid, lambhid i küzeleb sil’mäd pil’kištaden:
 – A kusak om sen lambhan vodnhaine? 
 – Ka sid’ sille tarbiž olda. 
 – Ozuta-ške! 
 Oreša – sinna-tänna, hurha-oiktaha... A vodnhaižen kut tullei kuna-se vei. 
 – Ka sana ved’ kalliž om. Ku löudad vodnhaižen – sad paukan. Da vaiše živat oliži eläb. 
 Joksi Oreša mecha. Kacub – venub jogen randal kolnu vodnhaine. Tuli kodihe, voikab. 
 – Heitä sobad pälpäi, – sanub ižand. 
 Ka midäk teged! Heiti Oreša sobad. 
 – Nu, ižand, mušta: kut kajadab, ka mugoine vastuz-ki linneb... 
 Astub Oreša, meletab:
 – Kaiken elon toižil radnikan olen. I dengoid en sand. Pidab mille-ni opetas. 
 Tuli hän Tihvinaha. Sigä pauksihe radnikaks ühten omblijannoks. Koume vot hänel radoi. Söihe, uzid sädoid osti. Tuli hänele mel’he pörttas kodihe. A völ oli taht ičeze abidoiš maksta. 
 Astub Oreša kodihe. Ei astu pal’hal kädel: osti ombluzmašinan, negloid, napersnikan. Kaik nece om hänel sel’gän taga šaugus. Astub i kaiken-se päspäi ei lähte: kut pahoid ižandoid opeta. 
 Poles matkas Oreša oli jo. I sid’ kulišti – ken-se kidastab. Joksi mecha. A sigä händikaz ridaha putui. 
 – Ka naku nece minei tarbiž-ki. 
 Heiti Oreša nahkvön vösijaspäi, sidob händikahan kaglha. 
 Tuli enččen ižandan pertinnoks, sil’mile-ki ei usko: tanh palab. Sidoi Oreša händikahan aidaha, a iče – ižandan noustatamha da lämoi sambutamha. A konz lämoi oli jo sambutadud, mäni hän polhe i meletab:
 – Olgha muga. Necen ižandan Jumal jo minuta om opendanu. Paremb minä händikahan abunke leskiakale abidos maksan. Pästan hahkan tanhale – sögha kaiken živatan. 
 Tuli Oreša leskiakan pertinnoks i kuleb: lehmäd mönguba, lambhad bäläidaba. 
 – No nügüd’-se minä teid tüništoitan! 
 Avaidab hän verajan, a sigäpäi händikahiden kogo vastha. Oreša ičeze-ki händikahan pästi valdale:
 – Mäne sinä-ki ühtes niidenke. 
 A iče emägan noustatab:
 – Nouze! Kac, sinun tanhal miverdan händikahid oli! 
 Sil-žo öl tuli Oreša kodihe. Muga siš aigaspäi radab-ki omblijan. Naku i sarnale lop. 
 Minä čududelimoi necen sarnan lophu. 
 – Mamaine, ka midä-k om? Ka nägub, Oreša muga ei opendand-ki nikeda ičeze abidoiš? 
 – Ka nägub, ei. 
 – Mi-ak muga? 
 – A sikš, poigaine: ku kaikuččele pahale azjale pahal-žo azjal vastust antta, ka ved’ siloi pahuz’ nikonz necil svetal ei lopte. A sille tarbiž lop tehta. No, magada nügüd’.