Тексты
Вернуться к списку
| редактировать | удалить | Создать новый
| История изменений
| Статистика
| ? Помощь
Valentina Osejeva.
Poijat
Источник:
Oma mua. № 46, 2018, с. 11
Valentina Osejeva
Poijat
карельский: ливвиковское наречие
Новописьменный ливвиковский
Kaksi inehmisty nostettih vetty kaivospäi.
Sih tuli kolmas naine.
A ei loitton heis huogavui starikkaine lauččazel.
Yksi inehminegi sanou:
– Minun poigaine on moine ravei da vägevy.
– A minun poigu pajattau, gu soloveilinduine.
Nikel ei ole nengomua iändy, sanou toine.
A kolmas naine on vaikkaine.
– Midäbo sinä nimidä et sanele poigah näh?
kyzytäh naizet hänel.
– A ei nimidä ole minun poijas saneltavua, vastuau naine heile.
Täytettih rengit naizet da lähtiettih kodih, starikkaine heile peräh.
Astutah naizet da azetellahes: jygiet rengit painetah käzii.
Silkeskie heile vastah ketetäh kolme brihaččustu.
Yksi mukkii kiändäy, toine gu soloveilinduine pajostu heläittäy.
A kolmas meni muamalluo, otti jygiet rengit da lähti kodihpäi.
Kyzytäh naizet starikkastu:
– Nu, näitgo meijän poigazii?
– Täs oli vai yksi poigaine, a toizii minä en nähnyh, vastai starikkaine.