ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к списку | редактировать | удалить | Создать новый | История изменений | Статистика | ? Помощь

Švecova Darja . Muštab kaikid lapsid

Švecova Darja

Muštab kaikid lapsid

вепсский
Младописьменный вепсский
Vepsän mal om äi penid da čomid posadoid, kus ristitud nügüd’-ki eläba kožmuses londusenke. Toižeg om üks’ vanhembiš vepsläižiš posadoišpäi Änižröunas. Korktad pedajad umbärdaba posadad, andaba ristituile verest il’mad da hüväd tervhut. Venera Päžijeva eläb ani neciš posadas.

NIIČČEDKLUBHA, A MINADÄRVELE
Venera Aleksandrovna Päžijeva, enzne Šlotonina, om sündunu kanzaha, kus norudes vepsläižiden veroiden mödhe da pagištihe kodikelel.
Hänen mam, Anna Kuzminična, norudes Kil’cova, radoi sovhozas. Tat, Aleksandr Jakovlevič Šlotonin, radoi Rudoupravlenijas. Kanzas oli nel’l’ last: kaks’ sizart da kaks’ velled. Venera oli kaikid noremban lapsen kanzas i kaikid armhemban tatan tütren. Venera Alekrandrovna lämäs muštleb: ”Tatoi navedi kalatada, i mindai openzi kalatamha. Ajelimoi hänenke därvele. Ved’ hänel oli kaks’ poigadüks’ kol’ Vengrias Voinan aigan, a toine uppon’, sikš nikeda tatal ii olnu otta kerdale, vot mina hänenke ajelimoi kezal Änižele, 5.-10. klassahasai. Hän mužikiile saniia milii nikeda ii pida otta, Venera mahtab kalatada paremba kaikid. Ende oli posadas klub. Niiččedklubha, a milii tatoi sanii: ”Pidab Änižele ajada”, nu i ajelimoi. Tatoi oli molodec. Hän mahtii tehta äjanregid tegeskel’ höbole, venehid tegeskel’. Mamoi pidi lehmän kaiken aigan. Maid oli, kala oli, liha oli. Konz mamoi kol’, a mina läksin mehele, ka muganažno pidim lehmän.”

MIID FINNAD KOSTTUD II
Venera Aleksandrovna om sündunu vodel 1938.
Nece oli varukaz da jüged repressijoiden aig. Konz zavodihe Sur’ voin, penikaine Venera jäi mamanke posadaha, a tatoi läksi kaičemha kodimad vihanikoišpäi. Venera Päžijeva johtutab: ”A tatoi läks’ voinha, ka mina olin verajil, mašin ozutadihe, mužikad išttihe. Tatoi prostihe minunke i läks’...
No hän tuli voinaspei, tuli bol’nii. Lujas äi mužikiid ii pörtkoi voinaspäi.”
Voin ei jätand homaičemata ni üht kanzad. Vodelpäi 1941 meiden Karjalan ma oli suomalaižiden okkupacijas. Ristituid evakoidihe toižihe lidnoihe, ozutesikš, Saratovaha vai Molotov-lidnha. Äjile kanzoile tarbiž oli jätta ičeze kodid da elomištod, toižed jäiba posadaha. Venera eli Toižeges sil aigal, sikš äjan muštab suomalaižiden polhe: ” olem vepsad, ka miid finnad kosttud ii. Ku vaise mužikoid... Finnad sigä eletihe da rat’he. Miid, lapsid, ii kosttud. Muštan, finn ištutab mindai taburetkaha i ninga hän ühtel kädel lendel’, harjoitel’ ninga.
Sild Toižeges oli muretud. Kaik voiskad asttihe posadad möto da ümbri siš. Meiden pertiš oli muretud st’oklad. Konz saldatad asttihe posadas, mamoi mindai ot’ i läksim. Muštan, išttihe kaik akad da saldatad, garmon’ vändi, üks’ saldat kargaiži. Akad seištihe übmri i küzeltihe:”Tedad-ik sina necida mužikad?”. Küzeltihe ičeze mužikiid. Akoid oli lujas äi, rat’he finnoil. Oli brigad tehtud i kaik püudod oli lattud. Däl’ges voinad näl’gäd nägim. No lehm oli, kartofinad täudeskel’ vodeks, hiinantegon panim. Niitim kaiken stoikil. Kezas läbi pidi rata, kaik vägi mäneskel’. Kävelim pöudoid möto, otim hapanuded kartofinad, a mamoi paštoi kokatid. Nu a potom hilläšti zavodim eläda.”

MUŠTAN KAIKID LAPSID
Pidab sanuda, miše vepsän kel’ kaiken abuti Venera Aleksandrovnale elos.
Hän kogonaižen elon radoi lapsidenke päivkodiš. Hän kazvati lapsid da openzi heid vepsän kel’he. Venera Aleksandrovna kaiken el’genzi, miše laps’aig om lujas tärged da parahim aig ristitun elos. Lapsiden kazvatai om lujas tarbhaine rad. Ved’ nece om ezmäine ristit, kenen käzihe mamoi andab ičeze lapsen, uskob, miše kazvatai voib kaita da armastada händast, kuti ičeze last. Mugoižen kazvatajan oli Venera Aleksandrovna Päžijeva. No ezmäi hänele tarbiž oli lujas äjan opetas da rata. Venera Päžijeva sanui: ”Meiden posadas oli škol. Openzimoi tägä nel’l’ klassad. Openzimoi hivin. Nel’l’ klassad lopin i läksin Ropejale. Sid’ d’o zavottihe kävelta tancile, ka openduz läks’ pahemba. Kävelim školha dougiil 6-7 kilometrad. Ku keda-se ottihe mašinal, a muga kaiken aigan dougiil. Lapsid oli meil äi. Ii olnu sobid, olim kuti oborvancad. Mamoi iče ombelz’ platjad milei. Lopim siičime klassad i läksim Šoutarvehe opendamhas. Elim internatas. No pigai äjad lähttihe tagaze, ved’ pidi maksta da kävelta dougiil läz 20 kilometrad vai kutse ajelta. Ku dougiil läksim, spičkid ostim, ved’ varaižim händikahid. Mina lopin kümne klassad, a sid’ läksin doškol’noje-zaočnoje- otdelenijaha opedamhas. Sen lopin, da meletin, mida tehta. Tahtoin ajada opendamhas Piterihe universitetha, no varaižin, mise en mahta kird’utada ekzamenad, a vaise den’gad männoba dorogale. Sikš postupin Petroskoihe, filologijaha. Ka päzuin universitetha. Sil aigal rodin poigan, otin akademičeskijan i lopnu en, otin dokumentad. Edel-se žal’l’eičin, a potom harjenin.”
Venera Päžijeva radoi Kalagen päivkodiš vodespäi 1957. Lapsed navediba händast, ved’ Venera Aleksandrovna tegi ičeze radod surel armastusel. Pidab sanuda, miše Venera Aleksandrovna om lujas lahjakaz ristit. Jogahižel tal’vel Venera tegi lumespäi čomid lindoid, živatoid da sarnan hengid lapsiden täht, a sid’ mujuti niid. I lapsile muga se oli mel’he, miše kaiken oliba hüviš meliš da rigehtiba irdale. Völ äjan melentartušt da tarbhašt tegi Venera Aleksandrovna lapsile, pani kaiken ičeze hengen neche radho. Nügüd’-ki hän muštab kaikid lapsid, tedab kaikiden lapsiden elo-ozan polhe. Sures fotoal’bomas om kaitud äi lapsiden da päivkodin fotokuvid. Venera Aleksandrovna johtutab kaikid armastusel i starinoičeb ilokahid starinoid lapsiden polhe. Venera Aleksandrovna johtuti: ”Zavodin rata lapsidike, kaik pagištihe vepsän kelel. Ei völ mahtkoi pagišta venäks. Ilod i bedad oli lapsidike. Ropejal oli päivkodi, äjak-se gruppad. Rahvast enamba oli. Mina vedin vepsän kelen urokoid. Konz tuli komissii, mina tegin urokan, i komissijale äkkid nece tuli mel’he”.
Vodel 1973 Venera Aleksandrovna läksi mehele. Mihail Stepanovič da Venera Aleksandrovna Päžijevad eliba ühtes 32 vot. Heil om kaks’ lastneičukaine da prihaine. Nügüd’ lahjoičiba Venera Aleksandrovnale vunukoid. Kezal tuleba adivoihe da abutaba baboile. Kacmata sihe, miše radod päivkodiš oli äi, Venera Aleksandrovna napri tehta kaiken ičeze kanzan täht, andoi äi väged da armastust.
Venera Aleksandrovna Päžijeva radoi päivkodiš enamba nellädkümned vot. Äjad johtutaba händast da voiba sanuda Venera Aleksandrovnan polhe vaiše hüvid da lämid sanoid. Ved’ ezmäine kazvatai lahjoičeb lapsile ičeze hengen palan, sikš hän kaiken jäb südäimehe da muštatab čomas laps’aigas.