Тексты
Вернуться к списку
| редактировать | удалить | Создать новый
| История изменений
| Статистика
| ? Помощь
Jänišan pert’
подкорпус: публицистические тексты
жанр: детский фольклор
Источник:
Vepsäks kändi Darja Švecova, Kodima. № 3, 2019, с. 8
Jänišan pert’
вепсский
Младописьменный вепсский
(Marilaine sarn)
Lendi jäniš ičeleze pertin.
Pen’ se oli, no lujas čoma: oliba iknad, katuz da uks’.
Eskai stol da laučad oliba pertiš.
Sauvoi jäniš pertin da läksi adivoihe, a uksen unohti saupta luklole.
Jäniš ištui adivoiš, a sil aigal hänen pert’he libui koskhaine.
– Či-či-či!
– pajati koskhaine.
– Mitte hüvä pert’ om!
– veri koskhaine laučale magadamha.
Pördihe jäniš kodihe da mugažo veri laučale magadamha.
Venui ühtel bokal, sid’ kändihe toižele bokale da i koski koskhašt äkkid.
– Či-či-či!
– činguskanzi koskhaine.
Pöl’gastui jäniš – hüppähti pertišpäi.
Hüppib, hüppib jänišaine-varučaine tedme, lujas voikab.
Vastsi hän kondjan.
– Mikš sinä muga voikad?
– küzub kondi.
– Libui minun pert’he mitte-se živat, – sanub jäniš, – kuna minei mända elämaha tal’veks?
– Ala tusttu, jäniš, minä abutan sinei, – sanui kondi.
Tuliba kondi da jäniš pertinnoks.
Märäiži kondi kaikel vägel.
Kulišti koskhaine kondjan änen da küzui:
– Či-či-či!
Ken nece om?
Kondi kuli-kuli da i läksi mecha: ken tedab, mitte živat om nečiš pertižes.
Jäi jäniš üksnäze.
Jokseb hän tedme da lujas voikab.
Tuleb vastha reboi.
– Jänišaine, čomaine, kuna joksed?
Mikš voikad?
– Avoi, komaine, ei ole minai ičein pertid!
Libui sihe mitte-se živat i ei tahtoi lähtta pertišpäi, – sanui jäniš.
– Minä abutan sinei, – sanui reboi.
– En jäta sindai gor’aha.
Mäneba reboi da jäniš pertinnoks.
Reboi astub pert’he, händal vitlitab, käredal änel kidastab:
– Ken tägä om?
Tule tänna!
Ku ed tule iče, ka künzin sindai, hambhil puren!
A koskhaine sanub hänele:
– Či-či-či!
Či-či-či!
Či-či-či!
Reboi kuli-kuli: ken tedab, mitte živat om nečiš pertižes.
Da i pageni hän mecha.
Jäniš sinna-tänna kacuhti da i voikaškanzi.
Hüppib tedme, a hänele vastha kukoi tuleb.
– Jänišaine, velleine, mikš sinä voikad?
– küzui kukoi.
– Avoi, kukoi sebranik, – sanub jäniš, – minai om bed!
Pigai om tal’v, a minun pertiš mitte-se živat ištub da mindai ei pästa.
Kondi tahtoi küksta, reboi tahtoi, da ei voinugoi...
– Ala tusttu, jäniš sebranik, minä abutan sinei, – sanub kukoi.
Läksiba hö jänišan pertinnoks.
Kukoi mäni pertiš ümbri, kacui kaikiš polišpäi i launuškanzi:
– Kuki-lau-lu!
Pertiš sauptan!
Pän čapan!
Koskhaine ei tule pertišpäi.
Hüppi kukoi kündusele i udes launub:
– Kuki-lau-lu!
Pertiš saubtan!
Pän čapan!
A koskhaine hänele vastha sanub laučalpäi:
– Či-či-či!
Či-či-či!
Či-či-či!
Kukoi lendi laučale da i koki koskhaižen.
Ihastui jäniš, hüppiškanzi da kargaidaškanzi.
A kukoi kacuhti čogihe, suugil iški da pajataškanzi:
– Kuki-lau-lu!
Pertiš sauptan!
Pän čapan!
Ei olend toižid pajoid kukoil.
A jäniš meleti: ”Avoi, naku kut kukoi hottui!
Minun abidoičii sai hänelpäi, a nügüd’ minä-ki.”
Hüppi jäniš pertišpäi da mecha joksi.
Siš aigaspäi jänišad ei lekoi pertid, a eläba hö penzhan al.