Тексты
                                            
        
            Вернуться к списку
            
                    | редактировать | удалить | Создать новый
         
            | История изменений
            | Статистика            
            | ? Помощь            
        
        
        
            
            Kut näd kävui adivoihe vilulinduidennoks
         
        
        
                
        
        
        
                жанр: детский фольклор
                
                
                
                
                
                
                
                 
            
Источник:
 
        Vepsäks kändi Irina Sotnikova, Kodima. № 1, 2020, с. 8
        
                
        
               
        
        
    
        
                
        
            
            
            
                    
                
        Kut näd kävui adivoihe vilulinduidennoks
        
        
        вепсский
                
Младописьменный вепсский
                
      
             (Karjalaine sarn)
 
 Tal’vel mecas om vilu i näl’g. Pidab olda tarkan, miše ei tehtas kenen-ni longikš. 
 Näd lujas tahtoi tabata i söda vilulindud. Vaiše se nikut ei voind tulda lähemba vilulindunnoks. 
 Oksidme, barboidme näd hilläšti ličese. Vilulindud ištuba, ičeze azjoiden polhe midä-se čičitaba, kaikihe polihe kacuba. Vaiše midä-se homaičeba – sid’-žo purahtaba oksalpäi i toižehe puhu lendaba. 
 Hätken näd meleti, kutžo manitada linduid. Lopuks, tuli pähä idei. 
 – Mikš tö, sebranikad, mindai et kuckoi adivoihe? – sanub näd vilulinduile. – Ühtes mecas eläm, a toine tošt verastam. Mecživatoile pidab eläda kožmuses. 
 Vilulindud ičeze kesken čičitiba i sanuiba vastha:
 – Oiktad oma sinun sanad, näd-sizar’. Konz kaik ühtes olem – ka i pakaižes om läm’. Tule mij ale homen adivoihe. 
 Tegiba lindud lavan barbhoišpäi. Toskeliba jüvid, käbuid, kuivid heinid. Nädale parahiman sij an ladiba – ani sen al om übuz, miččespäi puru mäneb, lämäd andab. 
 – Nece om meiden päč, – sanuiba vilulindud. – Kovas pakaižes mö sid’ lämbitelemoiš. 
 Näd ištub, heinäd pureskeleb i meletab, kut-žo tabata vilulindud? 
 ”Edahan ištun, en voi käbälal sada, – meletab, – pidab hüpta”. 
 Zavodi näd vaumitas hüpkehe, vaiše tagakäbälil rehkihe, lava sen al katkaižihe-ki. 
 Vilulindud ei olgoi meletomad, ned hüvin teziba ičeze adivon tabad, sikš, lavan al, ištutiba varjoičij ad. Kut vaiše varjoičii-vilulind homaiči, miše näd tahtoib hüpta, hän nökul nütki barbaižes. 
 Vilulindud ülähäks oksale lendiba, a näd alahaks übusehe lanksi, ani sihe reiguhu, miččespäi puru mäni. 
 A lendi se puru kondjan pezaspäi. Kondi sigä magazi. Senke näd vastsihe-ki. Mitte besed niil oli – niken ei teda. 
 I kut näd läksi sigäpäi – mugažo niken ei nägend. 
 Vaiše se enamb ei mecadand vilulinduid.