ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к списку | редактировать | удалить | Создать новый | История изменений | Статистика | ? Помощь

Peša Ruočin paginoi. Silein Ondrei da Havanskoi ambumas kondiedu

Peša Ruočin paginoi. Silein Ondrei da Havanskoi ambumas kondiedu

карельский: ливвиковское наречие
Новописьменный ливвиковский
Enne voinua oli Salmis muatalousneuvvoi Kirvesniemi. Häi oli pitky da laihu mužikku. Sentäh rahvas händy sanoi "Kirvesvarrekse". Tamä "Kirvesvarzi" oli ylen innokas omal alal. Häi hyvin ahkerah kierdi pitkin kylii, andoi nevvoloi da innosti rahvastu viljelemäh muadu. Erähän kerran häi tuli meij än kyläh da ilmendi kagran kazvatuskilbavon.
Silein Ondrei innostui ylen helpol, varzingi ku oli kyzymys kilbavos. Häi valličči parastu siemenkagrua da kylvi sidä ihan rajan pinnas olijah huuhtah. Heinykuun lopul se oli melgei valmis, ihan ryndähissäh korgei da sen ripset oldih tuuhiet kui reboin händy. Ondrei hyvil mielil hykerdeli käziidäh: "Palkindo tulou štobi rapsahtah!"
Vai pahakse lykykse Ondrein kagrah rubei käymäh kondii. Se kehnoen parembin sanorubei syömäh ahmimah sidä kagrua. Da vie enembän kui söi.
Midä ruadua? Häi näit oli jo ičegi pišovoi, iški huuhtan laijas kazvannuoh ylen suureh pedäjäh plakuatin mis lugi:

"Ilmendys.

Työ kondiet tiedäkkiä, što tädä kagrua ei ole kylvetty teijän syödäväkse eigo räžnättäväkse, vai tämä kagru "Kirvesvarren" käskys kylvetty, da täl kagral allekirjutannuh suabi enzimäzen palkindon. Jesli työ karvuštanit etto hyvän siän aigah lopeta täs huuhtas käyndiä, ga sit teil ylen terväzeh turkki palaa.
Kaikel kunivoituksel Silein Ondrei"

No, oligo sit ilmendykses abuu?
Ku suomelazet kondiet ilduhämäris tuas tuldih huuhtah, hyö lugiettih Ondrein imendys da jätettih hänen kagru rauhah.
Nenga päiviä kaksi-kolme huuhtu saigi olla rauhas. Vai ku se kagru oli ihan rajan pinnas, sih öglästyi tulemah ven’alane kondii, oigei ukko-kondii. Se kaččeli Ondrein plakuattii, vai eihäi se maltanuh lugie suomen kieldy (ei taki se maltanuh ni ven’ua, ku oli tuhmu). Sentäh se rubei mollembil kobril kagrua mättämäh kidaheh da pollettelemah pelduo.
Huondeksel Ongei meni da kačoi: tuas on kondii käynnyh huuhtas! Sit häi sanoi:
Ahah!
Tulehai sinä, Ivan Medvejevič, vie kerran minun kagrah, ga sit minä sinut korvendan.
Da ku Ondrei varmah tiezi, štobi tuloohäi se zvieri, häi lähti yhtes Havanskoin ker kondiedu ambumah. (Havanskoi oli ylen toračču mužikku da kulgi rohkien kirjois.) Heil mollembil oldih suuspäi zabruavoidavat "piššalit".
Illansuus hyö mendih yhtes huuhtah. Ondrei juohatteli nouzemistu puuh, vai se ei Havanskoin mieles olluh huabron mužikan meiningii. Hyö jiädihgi istumah kannon piäh. Kodvazen peräs kuului mečäs račkehtu.
Sie jo tuloogi Ivan Mesvejevič, musta ambuo tarkkah! čuhkai Ondrei Havanskoin korvah.
Kačottih: kondii mustu da suuri kui heinyhäkki murdavuu huuhtah. Ondrei kačahtih dovariššah, ga häi oli valgei kui paltin, leugu väpötti da štanit tutetettih.
Ammu samal aigua! vakusti Ondrei. Yks, kaks, kolme!
Vai yksi paukahtus kuului; se oli lähtenyh Ondrein piššalis. Bul’kku oli sattunuh kondien tagajalgah, sidä se oli vai vähäzen riibualdannuh.
Sentähgo kondii liennöö suuttunnuh, ku se kapsahti kahtel jallal.
Ammu sinä, ammu sinä! kirgui Ondrei Havanskoil, vai händy ei eniä ni mis nägynyh, vai paha haizu oli jiännyh paikal.
Ondrei rubei uvvestah zabivoimah piššalii, vai kondii ei hänel sih andanuh aigua. Se hyökkäi suuren mörinän ker Ondreidu kohti. Ondrei räigäi piššalin muah da yritti juosta pagoh, vai eihäi sit nimidä tulluh, kondii olis hänet tavannuh suarah juostes. Sentäh häi pyörähtih sangien pedäjän tuakse (sen saman pedäjän tuakse, kudamah häi oli pannuh ilmendyksen). Kondii möngi hänen peräs. Täs algoi aiga karuselli, vai eihäi kondii suannuh Ondreidu kiini, ku oli jo köpäkkö. Lopuškal se nouzi kahtel jallal da yritti pedäjän tagua seizojua Ondreidu suaha edukäbälien välih. Ku käbälät ei sih ylletty, se suutui endisty enämbän da sit vihapäissäh täyvvel väil iški käbälät pedäjäh. Kynnet upottih puun kylgeh, eigo se niidy suannuh irdi. Ehkä se olis ne suannuhgi irdi, vai Ondrei ei sih andanuh sil aigua. Häi läppäi omat suuret kämmenet kondien käbälien piäl da kogo väil niidy painoi puudu vaste.
Sit hyö kačottih silmätysten, Ondrei da kondii. Ondrei jo nagrahteligi, vai kui häi joudui kondien käbälii pidelemäh puus kiini huondeksessah, ei händy eniä nagratannuh.
Huondeksel, nenga seiččemen aigah, Ondrei eigo nikedä rubie hänel abuh tulemah. Lopuškal häi dogadi, što Havanskoi ylen varaten hiibi mečän laijas, Ondrei yritti hänel näyttiä hyvilläh oluo.
Si-sinägo sie olet? kyzyi Havanskoi.
Ga, minä.
E-e-eigo kondii si-sinuu sysyönnyh?
Eigo midä. Tämä kondii on ylen vessel, myö olemmo kogo yön täs keskenäh lasketelluh tarabarii. Tämä Ivan Medvejevič on täs minul kerdonuh, millazet olot Ven’al ollah. Tulehäi sinägi tänne da pidele vähäzen aigua näidy käbälii, minul olis aziedu tuane tuhjon tyvel.
Havanskoi rohkeni ku nägi, što kondii kaikes rauhas seizou. Häi azetui Ondrein paikal kondien käbälii painamah.
Ku Ondrei oli piässyh kondies eroh, häi sanoi Havanskoil:
Taratelgua nygöi kylläl, minä täs lähten käymäh akan luo.

Häi otti piššalin da lähti kodieh. Sinne tulduu häi söi, lebäi da kylbi kylyn. Vaste huomei huondeksel häi lähti tiedelemäh Havanskoidu. Meni kaččomah: Havanskoi oli väzymykses da varavos ihan sinine. Odva iäni lähti suus.
No, jogo pagizit tarbehekse kondien ker? kyzyi Ondrei.
Jo, jo pagizimmo.
No midäbo kondii sinul kerdoi?
Ga, si-sidä se täs sanoi, štobi dovariššua ei pidäs hädäh jättiä.
Ven’alazekse tämä on viizas zvieri, nagrahti Ondrei, otti piššalin olgušuubas da ambui sen Havanskoin pagindovarišan.
Tämän tabauksen jälgeh Havanskoi ei vohissuh, häi livahtih kui mado budkeh, ku vai joukos ruvettih pagizemah kondielois.