ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к списку | редактировать | удалить | Создать новый | История изменений | Статистика | ? Помощь

Peša Ruočin paginoi. Osipan buaboi eläviskuvis

Peša Ruočin paginoi. Osipan buaboi eläviskuvis

карельский: ливвиковское наречие
Новописьменный ливвиковский
O sipan buaboin jalgu kebevyi. Häi opitteli sidä parandella skipituaral, kannateksel, siemenvoil da terval, vai ei se niil rohtuloil parannuhpaheni vai. Lopuškal hänen pidi lähtie Sordavalah jalguadah ozuttamah touhturil. Ku illal oli joudavua aigua, Osippu-poigu vei hänet elävihkuvih, ku häi ei ennen olluh moizii nähnyh. Sit ku hyö oli ostettu piäzyliput, "luutnantti" neuvvoi heijät istumapaikoil. (Buaboi arveli paikannäyttäjiä luutnantikse, sil oli samanlazet koriet nauhat da lentočkat, kui heijän kyläs olijal rajavardioston luutnantil.)
Šali oli rahvastu täyzi.
Buaboi vähäzen huijusteli, ku häi vanhu inehmine oli tulluh elävihkuvih. Häpistyksissäh ku oli, da vie kirkas valo häigäi silmii, häi ei smenkninyh, štobi stuulan istuin oli nostettu yläh. Häi istuo löhähtigi tyhjän piäl. Hänen keppi vai kolizi, ku häi pačkahtih lattiel. "A vot ollah šmetkut, ku vanhua inehmisty muga koirustetah, što pohjattomal stuulal käskietäh istumah!" häi burizi kibien jallan ker pystyh komburoijes. Hänen vahingo olis rahvastu nagratannuh, vai kuitengas ei niken rohkennuh iäneh nagrua lohista. Lopuškal buaboil selvii pohjattoman stuulan rakendus da häi rohkeni sil uuvvestah istoija.
Sit šali pimeni. Tädä buaboi vähäzen pöllästyi. Kaiken varal häi koitteli ferezin kormanii, kudamas oli hänen den’gukukkaron’e, eihäi voi tiediä, hos’ pimien hötäkäs kentah sen omah kormanih n’ulahuttas. Kepin häi pani käin suadavil kaiken varal.
Kodvazen peräs šalin eduseinäl hurstizen piäl algoi ilmestyö liikkuvii kuvii. Buaboi oli mielissäh, ku sai kaččuo, kui hebozil ajettih da lehmii lypsettih. Vai sit hänel tuli hädä kädeh, ku audo koval vauhtil rubei tulemah piäl.
Älgiä, hyvät ihmizet, ajakkua piäl, tiähäi on rahvastu! häi kirgai suurel iänel.
No, eihäi se audo tulluh piäl, hos’ buaboi oli jo pystys pagoh lähtemäs.
Tämän jälgeh tuli toine kuva. Sit kuvas oli ylen äijy imeliä rakkahuttu. Se kuva ei buaboidu ni nyhty miellytännyh. Häi kačoi sidä puolel silmäl, kui briha pyrgi neidisty armastelemah; se briha näit liččavui puolivägizin ukkuamah. Silloi buaboidu jo rubei suututtamah.
Sylle suuh, sylle suuh sil šmetkul! häi kirgui da kobizutti keppiidäh lattieh.
No, häi rauhoitui vähitellen ku nägi, što tämä pari lopuškal venččaittih ihan buat’uškan eis.
Loppupuolel näytettih kui yksi raččumies ajua karahutti suuren linnan edeh. Linnan portti oli salvas, sikse tämä raččumies rubei sidä rumsuttamah. Vai ei niken tulluh sidä avuamah. Häi ielleh rumsutti portii da kirgui, štobi hänelleh avattas, vai ei se nimil opil avavunnuh. Silloi buaboi hädäpäissäh nosti huuvvon: "En minä voi tulla avuamah, ku minun jalgu on kibei. Mengiä työ nuoremdat mužikat avuamah, eihäi voi tiediä, hos’ hänel olis kiireh n’uužniekkah!" (Šalis kai ruvettih nagramah, vai ei niken mennyh porttii avuamah).
Nygöi buaboi jo ičegi älyi, što häi oli liigua hiildynyh. Siksebo häi šupetti Osipan korvah, što eigo jo lähtiettäs fatierupaikkah, ku händy muga äijäl rubei väzyttämäh. Vai sih hillavah elävätkuvatgi loputtih.
Ku buaboi sit kepin ker šlökki ukseh päi, kai rahvas hänel annettih arvo mennä enzimäzekse. Uksen eis händy vuottamas oli audo (kenlienöö sen tilannuh), da se "luutnantti" čökkäi buaboin kobrah piäzylipun hinnan.