Тексты
                                            
        
            Вернуться к списку
            
                    | редактировать | удалить | Создать новый
         
            | История изменений
            | Статистика            
            | ? Помощь            
        
        
        
            Zinaida Dubinina.
            NELLÄNDELE
         
        
        
                
        
        
        
                
                
                
                
                
                
                
                 
            
Источник:
 
        Ruppijeva Jelena, Liygii livvikse: livvin algukursu, 2016, с. 75
        
                
        
               
        
        
    
        
                
        
            
            
            
                    Zinaida Dubinina
                
        NELLÄNDELE
        
        
        карельский: ливвиковское наречие
                
Новописьменный ливвиковский
                
      
             Pieni Vit’oi nouzi huondeksel hyväs mieles: mama on kois. Vit’oi suvaiččou, konzu mama on kois. Pertigi on vesselembi. Mama ombelou mašinal midälienne čomua da hil’l’azeh pajattau. Vit’a tuli rinnale. Mama andoi pyörittiä mašinua, sit sanoi: – Vuotas, Vit’oi, opimmo piäle paidastu, roihesgo parahite. Pidäy poigazel ommella čoma paidaine, luvettelou mama brihaččustu sellittäjes, lähtöy meijän poigaine nelländele. 
 – Kuibo nelländele? kyzyy Vit’oi. 
 – Ga muga. Huomei täytät kolme vuottu: sit lähtet nelländele. 
 – A sinä lähtetgo nelländele? 
 – Ei, minä en lähte, nagrau mama. 
 – Lähtöygo Mašoi? 
 – Mašoi sežo ei lähte. Häi on jo suuri. 
 Vit’a nägi kažin lattiel. 
 – A lähtöygo Mirri nelländele? 
 – Ei lähte. Vai sinä lähtet. 
 Duumaiččou brihaččuine: – Kunne pidäy mennä da kui sie ollou nelländel. Kuibo mamattah? 
 A mama muheloittau. Ei vikse sie ole paha nelländel. 
 Tuli huomenine päivy. Huondeksel baba pastau piiruadu, hälizöy päčillyö. Nägi Vit’oin, joga ruppine muheloittau rožil:
  – Pastammo vunukkazele piiruadu. Lähtöy meijän vunukkaine nelländele. 
 – Baba, a ongo hyvä nelländel? 
 – On, on. Kazvat suurekse, tatale abuniekakse. 
 Ehtäl kai pereh kerdyy stolas, kaikin vesselät, Vit’a uuzis paidazis, puhtahaine. Mama, tata, baba, died’oi, sizär – kaikin kačotah Vit’oih, sanotah hänele hyvii sanazii. 
 Myös kenlienne sanou: 
 – Lähtöy meijän Vit’oi nelländele. 
 – Jogo pidänöy lähtie? duumaiččou brihaččuine. 
 – Ei himoittas lähtie yksinäh.Otti Vit’oi mašinazen, kuduan tata osti, otti baban pastetun piiruan da lähti ukseh päi. Astui kynnyksessäh, kačahtih babah da itkuu:
  – Babarukku, läkkä jo hot’ sinä minun kel nelländele! Minä varuan yksinäh.