ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к просмотру | Вернуться к списку

Kewhe Lavri

История изменений

25 апреля 2023 в 22:51 Нина Шибанова

  • изменил(а) текст
    Oli eli kewhe Lavri. Hänel akke kuolow, diäi hänele poige da tytär. Lavri kuolow. Vel’l’eh sizärele sanow: – Minä lähten burlakakse, elod suamah. Anda ičeis kartočke minule. Ottaw sizärel kartočkan i prostihes sizäres, dai lähtöw. Menöw tartuw cairile kazakakse heinäd niittämäh. Ottaw kormanis häin sizären kartočkan, dai rubedaw kaččomah. Cairin poige nägi, kačow kartočkad – ylen čoma oli kartočke, sanow: – Ozuta minule kartočkad. Häin ottaw kartočkan ozuttaw cairin poigale. Cairin poige sanow: – Anda sizär minule mučoikse, enämbe ei pidä sinule heinäd niittädä. – Ottaned, ga kuibo en anda minä cairin poigale! Andaw äijän d’engat cairin poige, andaw kakse pluat’t’ad. Tulow häin sizärellyö kodih: – Vot, hyvä sizäryiženi, läkkä cairin poigale mučuoikse. Vot anduoi cairin poige d’engad äijän i kakse pluat’t’ad: yhten anduoi kainid, toizen anduoi villaižen! Ištuttiheze hyö veneheh, lähtedih ajamah. Ajetah niemeh suai, i niemes kirguw staruwhe: – Hoi hyvä brihaine i hyvä tyttöine, ottagad minud veneheh! Häin i sanow vel’l’elleh: – Ei pidä ottai, veikuoi, häin panow meid vedeh, veneh ei kestä! Lähtetäh edelleh ajamah. Tulow, läheniškändi toine niemi, opät’ že kirguw: – Ottagad, hyvä tyttöine, hyvä brihaine, minud veneheh! Ajaw vel’l’eh venehen randah. Staruwhan panow veneheh, iče lähtöw astumah. Dorog mänöw kolmandeh niemeh, i kirguw vel’l’eh: – Čid’žuoi, pane kaini pluat’t’e piäle! A sizäreh sanow: – T’otoi, midäbo velli kirgui? Sanow: – Kirguw: ota robehine kädeh, pane kaini pluat’t’e piäle, hyppiä vedeh! Lähtedih edelleh ajamah. Ajetah niemed lähembäkse, vel’l’eh i kirguw: – Čid’žuoi, pane villaine pluat’t’e piäle, kačo, cairin dvorče nägyw. – T’otoi, minule ei kuulunuh sowtes, midäbo velli kirgui? – Sanow, raukke, sinule vel’l’es: pane villaine pluat’t’e piäle, ota robehine kädeh i hypni vedeh! – Midä liene minun piäle nenga vellirukke suuttunu? Panow häi pluat’t’aižen piäle villaižen, ottaw häin robehižen kädeh, hypniw vedeh. Ajaw Syvätterin akke randah i ottaw iččeh tyttären i ajaw cairin pristanih. Cairin poige vuottaw, tuli – ga eibo se ole, kudai oli hänen kartočkal. Häin yksikai ottaw mučuoikse sen neidižen. A vel’l’eh piäle tuskevui cairin poige, vel’l’eleh Iivanal, značit, peän leikkadaw, mikse muanitti, i lykkäidäw tulovišan bokale, a piän levole, i työndäw yöl omad ruadajad varduoiččemah piädä: eigo midä čuwdide, eigo midä sbuwdide. Mäni karavul, rodiheze puoli yöd – avaidui därvi kaksaile piäi, tulow neidine dorogad myöte i vieröw vel’l’elleh piäle i itköw gu koivud kuadaw i sanow: – Hoi vellirukke, minud menetid dai iče menid! Kačo, sinul piä leikattih, a minud vedehižele miehele andetah! Čieppi helähtiheze, därvi šorahtiheze. Tuldah hyö cairilluo, cairi i kyzyw: – Midäbo nägitte ili kuwlitte? – Myö kuwlimme i nägimme, ga sinä ed usko, hot’ myö i sanonemme! Läkkä sinä iče tulevan yön. Mendäh toš yön, rodih puoli yöd – därvi avawduškanzi kaksaile piäi, rodiih dorog, tulow ylen čoma neidine, vai čieppi heližöw. Tulow i vieröw Iivanale piäle i itköw, gu koivud kuadaw.: – Vot sinule piä leikattih, a minud vedehižele... Huomei venčale pidäw mändä, lopun kieran tulen huomei. Čieppi helähtih, därvi šorahtih. Tulow cairin poige, ottaw diedon sabl’an ruostunuden, andaw kazakuoile tahkota, stobi raudan leikadaiš! Mendäh kolmanden yön karavuulah, rodiihize puoli yöd – därvi šorižiškanzi, avaidui dorog, čieppi vai heližöw – tulow ylen čoma neidine. Vieriškändi vel’l’eh piäle i itköw, gu koivut kuadaw, i sanow vel’l’ele: – Nygyöi, kačo, lopun kieran tulin, enämbäd en tule, – vedehižen kera venčale mänen! Cairin poige gu vedäldäw sabl’al, čieppi vai helähtäh i poikki. Vedehine dernii – tyhje čieppi helähtih, neidine sih däi. – Vot, nygöi, mibo sinul on nimi, sano! – Minun nimi on Nast’a, a ižän nimi Lavri – Nastasja Lavrentjevna, a vel’l’en nimi minun Iivan oli. – Vot Nastasja Lavrentjevna, nygyöi einä roditos minule mučuoikse! – Minä mučuoikse sinule, cairin poige, en voi tulda! Hengištyttäned minun vel’l’en, siid tulen. Kuni et hengištyttäne, sini en tule mučuoikse! Työndäw cairin poige omad kazakat, kakse ruadajad, vuodekse andaw srokan: «Jesli ette voinne tuoda eläväd da kuol’aid vette, siid piäd iäres»! Hyö otpravilis’ i lähtedih eläväd vette eččimäh. Ečitäh, ečitäh, ni kui ei voita löytä, d’o vuozi lopuškale mänöw. Astutah dorogad myöte – viruw poikki dorogad mado kuuden verškan därevys, gu parzi. Yksi hypnii, ot’ti kangen, tahtuoi rikkoda madon. Mado diävii ristityn iänen: – Älä riko minud, a minä tiedän, midä työ ečitte, minä teile nevvon. Työ ečitte – eläväd da kuol’aid vette pidäw. Mängät työ nengoman meren randah, meren randas seižow istarinnuoi duube. Duuban al on sundug raudaine i sundugas on däičče, a däičän sydämes on kakse butilkaište – yhtes on eläväd veded, toižes on kuol’aid veded. Mändih hyö duuballuo, davai roida, tuli sundug, avait’tih sundug – šigä on däičće, a däičän sydämes kakse butilkaište: yksi eläväd vette, toine – kuol’aid. Hyö punaltaheze kodih, tuldah cairilluo, andettah cairile butilkaižed: – Vot, – sanow, – täs on kuol’aid veded, täs on eläväd veded! Mändäh pandah piä tuulovišanke vastakkai, briznitäh kuol’ail vedel – rodiheze kuolii, briznitäh eläväl vedel – hypästähes: – Ah, hätken i magažin! A sizäreh sanow: – Oh, vellirukke, minud gu ei olnuis, ga igän magannužid! Panow cairin poige kylyh omad ruadajat – kaivetah pahne kylyn uksen edeh. Pahnah pandah suuri kattil, kattilah täwz tervad i tervad kiehumah, i käsköw tervekattilan polovikal kattada. Tulow kodih cairin poige: – Gu himo oli Syvätterin tyttärel šokkid sydidä, ga läkkä nygöi kylyh, gu kyly pidi! Polgow d’algan piäliči kyndykses kylyh – bučkahtiheze kiehujah tervekattilah. Šigä vie tänäpäi kiehuw. Tulow häi kodih, cairin poige, ottaw oman, kudai on Nastasja Lavrentjevna, kädez i rodiiheze piiru heile svuadebnoi na ves’ miiru. I rubeži carstvuimah omal carstval nastojuaššoikse cairikse, otti Nastasjan Lavrentjevnan mučuoikse, a Iivanan pani generualakse. I sluužii Iivan cairin generualannu omah vahnah igäh suai.

25 апреля 2023 в 22:46 Нина Шибанова

  • создал(а) текст
  • создал(а) перевод текста
  • создал(а) текст: Oli eli kewhe Lavri. Hänel akke kuolow, diäi hänele poige da tytär. Lavri kuolow. Vel’l’eh sizärele sanow: – Minä lähten burlakakse, elod suamah. Anda ičeis kartočke minule. Ottaw sizärel kartočkan i prostihes sizäres, dai lähtöw. Menöw tartuw cairile kazakakse heinäd niittämäh. Ottaw kormanis häin sizären kartočkan, dai rubedaw kaččomah. Cairin poige nägi, kačow kartočkad – ylen čoma oli kartočke, sanow: – Ozuta minule kartočkad. Häin ottaw kartočkan ozuttaw cairin poigale. Cairin poige sanow: – Anda sizär minule mučoikse, enämbe ei pidä sinule heinäd niittädä. – Ottaned, ga kuibo en anda minä cairin poigale! Andaw äijän d’engat cairin poige, andaw kakse pluat’t’ad. Tulow häin sizärellyö kodih: – Vot, hyvä sizäryiženi, läkkä cairin poigale mučuoikse. Vot anduoi cairin poige d’engad äijän i kakse pluat’t’ad: yhten anduoi kainid, toizen anduoi villaižen! Ištuttiheze hyö veneheh, lähtedih ajamah. Ajetah niemeh suai, i niemes kirguw staruwhe: – Hoi hyvä brihaine i hyvä tyttöine, ottagad minud veneheh! Häin i sanow vel’l’elleh: – Ei pidä ottai, veikuoi, häin panow meid vedeh, veneh ei kestä! Lähtetäh edelleh ajamah. Tulow, läheniškändi toine niemi, opät’ že kirguw: – Ottagad, hyvä tyttöine, hyvä brihaine, minud veneheh! Ajaw vel’l’eh venehen randah. Staruwhan panow veneheh, iče lähtöw astumah. Dorog mänöw kolmandeh niemeh, i kirguw vel’l’eh: – Čid’žuoi, pane kaini pluat’t’e piäle! A sizäreh sanow: – T’otoi, midäbo velli kirgui? Sanow: – Kirguw: ota robehine kädeh, pane kaini pluat’t’e piäle, hyppiä vedeh! Lähtedih edelleh ajamah. Ajetah niemed lähembäkse, vel’l’eh i kirguw: – Čid’žuoi, pane villaine pluat’t’e piäle, kačo, cairin dvorče nägyw. – T’otoi, minule ei kuulunuh sowtes, midäbo velli kirgui? – Sanow, raukke, sinule vel’l’es: pane villaine pluat’t’e piäle, ota robehine kädeh i hypni vedeh! – Midä liene minun piäle nenga vellirukke suuttunu? Panow häi pluat’t’aižen piäle villaižen, ottaw häin robehižen kädeh, hypniw vedeh. Ajaw Syvätterin akke randah i ottaw iččeh tyttären i ajaw cairin pristanih. Cairin poige vuottaw, tuli – ga eibo se ole, kudai oli hänen kartočkal. Häin yksikai ottaw mučuoikse sen neidižen. A vel’l’eh piäle tuskevui cairin poige, vel’l’eleh Iivanal, značit, peän leikkadaw, mikse muanitti, i lykkäidäw tulovišan bokale, a piän levole, i työndäw yöl omad ruadajad varduoiččemah piädä: eigo midä čuwdide, eigo midä sbuwdide. Mäni karavul, rodiheze puoli yöd – avaidui därvi kaksaile piäi, tulow neidine dorogad myöte i vieröw vel’l’elleh piäle i itköw gu koivud kuadaw i sanow: – Hoi vellirukke, minud menetid dai iče menid! Kačo, sinul piä leikattih, a minud vedehižele miehele andetah! Čieppi helähtiheze, därvi šorahtiheze. Tuldah hyö cairilluo, cairi i kyzyw: – Midäbo nägitte ili kuwlitte? – Myö kuwlimme i nägimme, ga sinä ed usko, hot’ myö i sanonemme! Läkkä sinä iče tulevan yön. Mendäh toš yön, rodih puoli yöd – därvi avawduškanzi kaksaile piäi, rodiih dorog, tulow ylen čoma neidine, vai čieppi heližöw. Tulow i vieröw Iivanale piäle i itköw, gu koivud kuadaw. – Vot sinule piä leikattih, a minud vedehižele... Huomei venčale pidäw mändä, lopun kieran tulen huomei. Čieppi helähtih, därvi šorahtih. Tulow cairin poige, ottaw diedon sabl’an ruostunuden, andaw kazakuoile tahkota, stobi raudan leikadaiš! Mendäh kolmanden yön karavuulah, rodiihize puoli yöd – därvi šorižiškanzi, avaidui dorog, čieppi vai heližöw – tulow ylen čoma neidine. Vieriškändi vel’l’eh piäle i itköw, gu koivut kuadaw, i sanow vel’l’ele: – Nygyöi, kačo, lopun kieran tulin, enämbäd en tule, – vedehižen kera venčale mänen! Cairin poige gu vedäldäw sabl’al, čieppi vai helähtäh i poikki. Vedehine dernii – tyhje čieppi helähtih, neidine sih däi. – Vot, nygöi, mibo sinul on nimi, sano! – Minun nimi on Nast’a, a ižän nimi Lavri – Nastasja Lavrentjevna, a vel’l’en nimi minun Iivan oli. – Vot Nastasja Lavrentjevna, nygyöi einä roditos minule mučuoikse! – Minä mučuoikse sinule, cairin poige, en voi tulda! Hengištyttäned minun vel’l’en, siid tulen. Kuni et hengištyttäne, sini en tule mučuoikse! Työndäw cairin poige omad kazakat, kakse ruadajad, vuodekse andaw srokan: «Jesli ette voinne tuoda eläväd da kuol’aid vette, siid piäd iäres»! Hyö otpravilis’ i lähtedih eläväd vette eččimäh. Ečitäh, ečitäh, ni kui ei voita löytä, d’o vuozi lopuškale mänöw. Astutah dorogad myöte – viruw poikki dorogad mado kuuden verškan därevys, gu parzi. Yksi hypnii, ot’ti kangen, tahtuoi rikkoda madon. Mado diävii ristityn iänen: – Älä riko minud, a minä tiedän, midä työ ečitte, minä teile nevvon. Työ ečitte – eläväd da kuol’aid vette pidäw. Mängät työ nengoman meren randah, meren randas seižow istarinnuoi duube. Duuban al on sundug raudaine i sundugas on däičče, a däičän sydämes on kakse butilkaište – yhtes on eläväd veded, toižes on kuol’aid veded. Mändih hyö duuballuo, davai roida, tuli sundug, avait’tih sundug – šigä on däičće, a däičän sydämes kakse butilkaište: yksi eläväd vette, toine – kuol’aid. Hyö punaltaheze kodih, tuldah cairilluo, andettah cairile butilkaižed: – Vot, – sanow, – täs on kuol’aid veded, täs on eläväd veded! Mändäh pandah piä tuulovišanke vastakkai, briznitäh kuol’ail vedel – rodiheze kuolii, briznitäh eläväl vedel – hypästähes: – Ah, hätken i magažin! A sizäreh sanow: – Oh, vellirukke, minud gu ei olnuis, ga igän magannužid! Panow cairin poige kylyh omad ruadajat – kaivetah pahne kylyn uksen edeh. Pahnah pandah suuri kattil, kattilah täwz tervad i tervad kiehumah, i käsköw tervekattilan polovikal kattada. Tulow kodih cairin poige: – Gu himo oli Syvätterin tyttärel šokkid sydidä, ga läkkä nygöi kylyh, gu kyly pidi! Polgow d’algan piäliči kyndykses kylyh – bučkahtiheze kiehujah tervekattilah. Šigä vie tänäpäi kiehuw. Tulow häi kodih, cairin poige, ottaw oman, kudai on Nastasja Lavrentjevna, kädez i rodiiheze piiru heile svuadebnoi na ves’ miiru. I rubeži carstvuimah omal carstval nastojuaššoikse cairikse, otti Nastasjan Lavrentjevnan mučuoikse, a Iivanan pani generualakse. I sluužii Iivan cairin generualannu omah vahnah igäh suai.