ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к списку | редактировать | удалить | Создать новый | История изменений | Статистика | ? Помощь

Aleksei Ščenikov. Lehtišton lähtend

Aleksei Ščenikov

Lehtišton lähtend

вепсский
Младописьменный вепсский
Ned lankteba ...

Midä-k? Minä tulin neiččennoks i sebazin vösijas.

Hän seižui iknanno i kacui irdale.

Lehted, – tošti hän. Ned lankteba, a ...

Neižne vaikastui, i minä el’genzin, miše hän itkeb. Irdal sumoti, puhui kova tullei, a erimujuižed lehted lankteliba kehkerten maha.

Mikš? neižne kärauzihe minun polhe, hänen sil’miš oliba kündled. Mikš em voigoi ...

Minä en el’gendand.

Miš pagižed? Midä em voigoi?

Jokskam! heikahti hän äkkid. Jokskam heredas!

Neižne tabazi mindai kädes i vedäškanzi uksennoks. Hudrad pordhad kidžaižiba jaugoiden al, pidimoiš käzivarziš, miše em lanktiži. Läksim kodišpäi i jokseškanzim mechapäi. Tehut vitlikoiči puiden keskes, lehted šabaiten lendiba erazvuiččihe polihe.

Kuna rigehtid? heikahtin minä, no hän aniku ei kulend minun sanoid.

Sobad kastuiba vihmaspäi, oli vilu.

Nu, kaik! Seižu! minä olen jo surdunu neciš joksendaspäi.

Neižne hengestui heredas joksendaspäi, no ei tahtoind anttas.

Mikš?.. tošti hän loiten.

seižuim sildal, kudamb vedi penikaižes joges päliči, rusttad da pakuižed lehted ujuiba vetme.

Midä sinei tegihe? käreganzin minä. Sel’genzoita. Ka mängam kodihe, olen jo kül’mnu.

Sinä ed el’genda, – sanui hän hilläs.

Hänen pit’käd hibused leihuiba tulleil. Neižne oli lujas čoma, no nügüd’ varu ližazi hänen modole midä vaskmašt.

Sanu! Vai meletad-ik, miše minei om mel’he joksta sinun jäl’ghe, konz eskai ed pagiže nimidä?

Ku sanun, ka sinä luged mindai meletomaks ...

En luge, vaiše ala ole vaikti.

Hän hengahti.

Nägin unt. No nece uni ei olend toižiden pojav, minä kulin änid ...

Miččid änid? Oliba-k ned sinun unes?

Hän kiglaiži.

Ka, unes. No i sid’-ki ... minun päs.

Minä pöl’gästuin.

Midä-žo ned sanuiba sinei?

Ned käskiba, kucuiba mindai kuna-se, en völ teda kuna-ki ... No tedištan pigai. Nece om lujas tarbhašt meiden täht. Äned sanuiba, miše em voigoi olda ühtes ...

Neižne itkeškanzi möst, a minä olin pöl’gästunu i meletin, miše hän, nacein, om hairahtanu meles.

Mängam kodihe, – toštin händast sebates. Sinei pidab magata, lebaitas. Homen jo ed johtuta nenid änid ...

Ed usko minei! hän tuukaiži mindai i sirdihe minunnopäi.

Hänen sil’mäd hoštiba.

Siš unes minä venuin kus-se mecas, minai oli magaduzsija lehtišpäi. Ma oli vilu i märg, vihman tippud lanksiba modho, a tullei lehkuti puiden barboid minun päl. Oli opak, no minä tezin, miše nece ei olend paha uni. Äned kaičiba mindai siloi. No nügüd’ olem varhudes, en voi sel’genzoitta kaiked ...

Hän vaikastui. Sid’ oti mindai kädes i sanui:

Astu minunke, ozutan sinei midä-se.


astuškanzim tehudme edemba. Minä olin holiš, rižoin hondod ... Pigai süvenim mecha. Ümbri oli lujas hill’ i tün’, vihm lopihe, tullei aleni. Oli mugoine tundmuz, miše londuz magadab. Päliči miččes-se aigas tulim penele pallištole, sen keskuses seižui vanh kaiv, a ümbri venuiba veretadud pud. Nece oli vaskmaine, tundmatoi taho.

Kus olem? čududelimoi minä. En mušta, miše oližin konz-ni täs olnu.

Äkkid neižne muhahti. Hän ei itkend enamba, a oli tün’ i eskai ilokaz.

Tedan. No nece ei ole meiden mec, nügüd’ olem toižel mal.

Kutak toižel mal? Ala sanu tühjad, völ pol’časud tagaze olim sinunke kodiš meiden lidnudes ...

Hän muhahti möst.

Om jo aig!

Minä tahtoin küzuda, mi nece znamoičeb, no en ehtind. Neiččen mod vajehtaškanzihe: hambhad pideniba, hibused libuiba püštti, a sil’mihe viriganziba vihandad lämoid. Varuspäi minä seižuin likumata i en voind sanuda nimidä. Sä-ki vajehtihelujas pimenzui, libui torok, augotihe jumalansä. Tullei libuti i punoti lehtid il’mas. Samalduz iški kaivho, kajahti opak räzäiduz, a sid’ toine samalduz iški neiččehe. Hän leviti käded i pölähti ühtes murdoidme erimujuižiš lehtišpäi.

Prosti! heikahti hän minei jäl’gmäi i kadoi pil’viš.

A minä seižuin völ hätken likumata i kacuin hänen jäl’ghe ...