Тексты
Вернуться к списку
| редактировать | удалить | Создать новый
| История изменений
| Статистика
| ? Помощь
Irina Sotnikova.
Kal’huded laps’aigaspäi
Источник:
Kodima № 1, 2025, с. 5
(Materialan pala om kirjutadud pohjoižvepsän paginal.)
Irina Sotnikova
Kal’huded laps’aigaspäi
вепсский
Младописьменный вепсский
Jügedad da opakod Suren voinan voded… Oli-ik voinan lapsil aig väta, i oli-ik heil miččid-ni bobaižid? Miččid ilotusid oli heiden elos? Äjid, ked muštiba nenid vozid, jo ei ole hengiš, a niid, ked völ voiba jagatas meidenke ičeze johtutesil, jäi lujas vähä. Sikš heiden muštlotesed oma lujas kal’hed, niid voib kundelta časuil.
Minun baboi Jevgenia Ivanovna Fotejeva Kalagespäi hüvin muštab aigad, konz hän oli lapsen, noren neiččen, i voib starinoita äjan melentartušt enččes elos. Necil kerdal meil sündui pagin bobaižiš.
"Nece oli d’o däl’ges voinad. Elo oli lujas löulen, näl’gad oli, ii olnu ni sobid päle panda, nimida. Muštan, maman vellen ak, Tan’a-töt’, oli tulnu mijale adiviihe Vologdalpäi. A konz hän läks’ tagaze kodihe, sanub papale: "Pästa Žen’ad minunke minun kodimale adiviihe". A mina necil vodel školha läksin ezmeiččehe klassaha. Papa sanub: "Pästan, vaise ala hätkestiita, školha lähtob." Oli 1946. voz’. Muštan, miččel-se parohodal mö ajiim Süvärilpäi kanalad möto.
Vologdal naižed iče ombeskel’t’he tätüižid träpiciižišpei. Ken-se abut’ hänele tehta tätüižen minei. Hätken mina vändiin sil. I kaik sil oli tehtud da pirttud: rožaine, sil’mad, nena, su, korvaižed oli ombeltud, kädudet, dougaižed dei sobaižid oli tehtud. Tulim sigapei, ka minai hiväd mel’t oli töuz’, mise podarit’he minei nece tätüine.
Nu a täga miččid bobaižid oli? Prihaižile teht’he pistoletiid, dei oli nece mod – pu ottaze da ümbri čaptaze, mise tabataze voiži, a keskes riigeine tehtaze sormen panda. Erased prihad d’o iče void’he tehta niid. Miil oli vel’l’ vanhamb da vel’l’ noremb, miččid bobaižid niičukaižile oli, ii olnu nimiččid. Kac, savespäi mida ka tegim. Savi iknal oli bučus. Otam saved da tegim šarikaižid da taclimii niil. Paha elo oli siloi. Kanzad ol’d’he suured, ka miil oli vähä aigad vätas.
Konz vanhembad pästtaze miid veriile ii hätkeks guleimaha, ka posadas vändaškandem laptaha. Hivä vänd oli, kaik navettihe väta. A pertiš nimiččid vändiid ii olnu, vaise opetihe miid radmha. Ka hiväd elod-se ii olnu. Ii olnu sed-žo časiid fateras, pidi posadaha d’oksta, ku kel časud oma. Sanutaze: "Mä da küzu, äjak aigad om?" Naku kut elim. Griška-dedal hodikad ol’d’he. Hän oli jumoranke mužik. Mina sanun: "Griška-deda, äjak časiid om tiil?" A hän sanub: "Niižne, miil oma ühted časud ka sed oma hodikod siinal. Časiid miil iilä äjad". Ezmäi jumoranke sanub, a däl’ges muga: "Sanun, ka muštad-ik? Ala kükestu da ala unohta, mise ii tulda mijale uudešti". Nu ka kut unohtad mugomad!"
Meiden hil’l’ pagin baboinke mäni Uden voden aigan. I sid’ hän zavodi johtutada, kut ende varastadihe nece čoma praznik, kut čomenzoittihe kuz’… "Uut vot kaikušti varastad’he. Kuuz’ mecaspei todaze sel’sovetha i sigä anttaze kvitancii i sanutaze, äjak pidab maksta. Däl’ges tom kuuzen kodihe. Mužikad teht’he ristad puuspei. I necile ristale keskele tehtaze riigeine, mise kuuz’ siižii. Kuuz’ lattaze agjas i siižutataze ristale.
Mö iče tehlim bobaižid bumagaspäi, krasiskelim, midani pirdim da ripputim niitiižile. Vähä oli mugomid hivid bobaižid. Silii loukiiš ii olnu äi bobaižid i den’giid ii olnu nikel. St’okulbobaižid möhemba zavottihe toskelta loukiihe, konz elo ladiškanzihe. Niid pidi kaita, ika sordad, i se murenob. Mö iče tehlim cepiižid bumagaižišpei. Tegim mugomad lentaižed, krasiskelim, klejim i panem petleižehe, tegim cepeižen i ripputelim kuuzele. Bobaižid liškad ii olnu. Vaiše äjak-se bobašt ostad vai ken-ni tob lahjaks ka hivä mel’ oli.
Mugom elo oli, a kaikense kuuz’ todeskel’d’he pert’he da Uut vot vasttihe. Kaikušti sanutihe, mise Uut vot pidab vastata kodiš, nece kanzan praznik om, ii pida nikuna lähtta. Kaikuččes pertiš Uut vot prazniitihe. Magedad pirgad teht’he. Tegem stolan, sömäd da prazniičem. Däl’gele Uuz’ voz’ da Raštvad zavottaze varastada. Nece praznik igän prazniitihe. Mö-se kaiken vanhembidike elim, kanzas, äjan otim vanhembišpei. Ii bohat oli elo, no posadas elo oli hivä, kaik toine toižele abutet’he. Radod oli äi, kaik rat’he. Niken radota ii olnu, ken radii sovhoziil, ken – kivel".
Meiden baboid da dedoid eliba jügedoiš aigoiš. Ičeze elos hö nägiba äi pahad, no i hüväd-ki. Hö mahtoiba ihastuda kebnoihe azjoihe. Kanzad ende oliba sured, lapsile pidi äjan rata, abutada vanhembile tehta kodiradoid, kacta norembid vellid da sizarid. Sikš heil oli vähä aigad väta. Bobaižid-ki sil aigal ei olend äi. Tähasai rauhad ristitud muštaba ičeze bobaižid, ned oma heiden südäimiš igäks.