ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к списку | редактировать | удалить | Создать новый | История изменений | Статистика | ? Помощь

Galina Ol’kina. Vot moine mustoitus…

Galina Ol’kina

Vot moine mustoitus…

карельский: ливвиковское наречие
Новописьменный ливвиковский
Hyvät "Oman Muan" lehten ruadajat, minä kiännyn teih yhty kyzymysty sellittämäh. Minä luvin Oma Mua-lehten n:s 5 stat’t’an Kolatsellän eläjis, kus hyö kyzytäh andua tieduo konzutahto Kolatselläs elänyzis.

Kirjuttua hot kirjuttazin, ga minul on kaksi fotokartočkua, net minä voizin työndiä heile, vai ku suaja järilleh, mindähsendäh, ku iče en malta, kui azuo niilöis koupii. A kartočkat ollah ainavot da ylen armahat. Minä tahton teijän kauti työndiä Kolatselläle kartočkat da kirjutuksen.

NI YÖDY, NI PÄIVIÄ
Mennytty Suurdu Voinua vaste meijän pereh elimmö Kolatselläl vuozinnu 1936-1942.
Voinu meijät tabai sie. Meijän papa ruadoi veterinuarannu, feršalinnu. Händy tiettih ei vai Kolatselläl, ga kaikel sillozel Vieljäven rajonal, dai Priäžän rajonas.
Häi oli ylen hyväsydämelline ristikanzu. Kuspäilienne dai konzulienne tuldu ottamah žiivattua lieččimäh, ei tiedänyh ni yödy, ni päiviä, ni tuhuu, ni vihmua, aivei oli valmis lähtemäh. Tiezi, min kallehus da armahus oli talois žiivattu. Kolhouzan fermoi myö kuččumattah kävyi, se oli hänel oigei ruado.
Mittumua oli perimästy tapahtumua, sanommo, konzu lehmy kanduakseh ei voi, jo kai ruadoi, ei voi lehmy kandua, vai ku hamaral oččah, gu lihat ei sudre mendäs. Tulou pertih, lapset istutah ymbäri stolas, vuotetah maiduo. Läbi vačas, ku veičči rouno menöy, lehmyhäi talois oli perehen syöttäjy. Pidäy oppie vie mittuinetahto keino, hamaral nikonzu ei ole myöhä, toinah auttau Jumal, ei anna lapsil nälgäh jiäjä. I toiven, vikse Jumal autoi, ihan kiškojen kiškoi vazan lehmäspäi, dai ižändäle nevvoi, midä lehmäle andua juvva, ei žiälöijä zuaharii, se puhtastau žiivatan sydämen.
Nengomii kummii papan ruavos oli ei yksi kerdu i kolhouzoin žiivatoinke, da kodižiivatoinke. Sithäi, ku papa oli aivei valmis avvuttamah žiivattua hoivendamah, händy nygöi mustellah vai hyväl sanal.

MUINAI ARTISTU
A mitus häi oli artistu.
Oligo pläššijy, pajattaju, ozutelmoin artistu. Vot konzu elimmö Kinälahtel (sie eläjes minä rodimmos), avattih kirikös kluubu. Vahnembat rahvas iče ei käydy kluubah da ni nuorižuo ei työtty. Sit papal tuli mieleh, azuo stsenal vahnah tabah svuad’bu, papin venčindanke. Iče kirjutti ozutelman, valličči igii myö da paginua myö artistat. Sih pidi šuutkakastu ristikanzua. Yhtes perehes sai olla yksi kudaitahto akku libo ukko, čutkelii, toine bluaznattavu. Kui minun buaboi sanoi: "Meijän Johorua vai čuppuh pieremäh". Min papa käveli pagizuttamah starikkoi da babiloi. Iče papa oli ženihänny, mamaandilahannu. Se svuad’bu rodih ylen kuulužu. A ku tiijustettih, gu rodieu pappi venčaimah, rahvastu tuli täyzi kluubu. Sit aijas ruvettih vahvas käymäh kluubah. A sidä suad’bua kai kučuttih Vieljärveh ozuttamah. Minul oli nelli kuudu, mama papanke ozutelmas svuad’bua kižattih.

SOBUH DA RAUHAS
En tiijä, viego mustetanneh papua ken rajonas.
Silloi spetsialistoih näh ei olluh fatieroi, emändän kel pidi yksis pertilöis eliä, yhtel plital (gu oli vie plita) da päčis keittiä syömisty. A päčči lämmitettih vai huondeksel, pidi mamal puuttuo sobuh emändän kel. No mama oli, kui papagi, kazvanuh suureh pereheh, ei olluh riidačču, tiezi, ku emändy on kois, häi ei rubie eläjien myödäh elämäh.
No hätkie emmo elänyh yhtes talois da yhtes hierus. Kolatselläs elimmö hätkembän. Sie meil rodiihes Val’a-tyttöine. Elimmö sit Jušis. Sie elettih kahtei sizärekset armoittomat. Nimii en hyvin musta, ga mielel pyörionnuako Ol’a da Man’a. Sit reunimazes kois ei olluh ižändöi, a oli mittuinelienne kantor. No kantor kunnelienne siirrettih i annetih valdu meile sie eliä. Sie myö elimmö voinan zavodindassah.

LÄBI BUL’KIS KOLATSELGÄH
A Suomen voinan aigah sit talois enzimäzes suures pertis elettih saldatat.
Sinne azuttih kaksikerroksizet magavosijat. Konzu illal saldatat kerrytäh, L’us’a, vahnembi minun sizär, nostetah yläh, annetah gostinčua da käskietäh pajattua. L’us’a silloi jo hyvin pajatti. Kat’uša-pajo silloi oli movvas. Myö kävyimmö detsaduh, sie vikse opastuimmo sen pajon. Minä, tottu sanuo, en maltanuh, vai hynhetin L’us’ale myödäh.
Mustan, kazvattajannu oli Jelena Nikolajevna, ylen oli häi hyvä da čoma. Komsomolku, nuorižoliittolaine, suomelazet händy tapettih. Mustan, vie detsaduh kävyi sogei Iivan soittamah. Se oli vessel čuassu.

KUI VOINU ALGAVUI
A konzu da kui zavodih voinu, minä olen kirjutannuh dai sanelluh ei yhes kohtas.
Nikonzu en unohta, kui mama tuli huondeksel aijoi nostattamah. Myö magaimmo ylähäzes kezäpertis. Meijänke oli vie papan sizär, neidine. Mama musteli, ku aijoi huondeksel, vie päiväine čut’ vai nouzi taivahan reunale, mindählienne uni lähti. Häi heityi alah, kaččou, kai hieru vie maguau. Moine hil’l’aine da rauhu, buito ei ole nimittumua voinua. A sit kaččou, kuspäilienne kaksi tyttyö jiäviiheze. Reput selläs, juostah da peräh päi kačahtellah. A sit rubei kuulumah ammundu. Sit mama tuli meidy nostattamah. Kiirehel šuoriimmo, ga emmo ruohtinuh lähtie nikunne. Sit mama kaččou, susiedu lähti kospäi. Hänel oli nelli lastu, yksii igii meijänke. Heil Nast’oi-t’outa, muga oli nimi emändäl, sai lapsen, a meijän mama oli kohtuine. Sit mama rubei ikkunua klokuttamah, kuččumah meile. Tuldih i kaksi naistu lapsienke, punoimmokse päčis ymbäri, kuspäi ruvetah ambumah, myö toizeh puoleh punaldammokseh. Vot muga päččii armastelimmo. Hierus jo ei olluh nikedä.
Papua voinale otettih ihan enzipäivis, a myö ihan läbi bul’kis pageimmo Kolatselgäh päi.
Siepäi myö pageimmo Anuksessah, kus elettih kai maman rodn’at: muamo, vellet, sizäret i muut loitombazet.
Kuun peräs pidi lähtie i siepäigi pagoh, ga loitokse emmo suannuh pajeta, suomi kiännytti Kuittizen da Kuujärven välil i kaiken voinan aijan myö elimmö Anukses, papan kodih tulendassah.
Papan tulduu elimmö Kuujärves, uvvessah Anukses, a sit Videles. Videleh tulduu mama sanoi papale: "Enämbiä nikunne lähte en." I papagi oli sidä mieldy.
Nosti oman koin. Vot i elämmö 1947 vuvves, a omas kois 1953 vuvves. Papa kuoli vuvvennu 1980, mamovuvvennu 1996.
Vot moine ei suuri mustoitus meijän perehen eländäh.