ВепКар :: Тексты

Тексты

Вернуться к списку | редактировать | удалить | Создать новый | История изменений | Статистика | ? Помощь

Kaheksas käskyläine

Kaheksas käskyläine

карельский: ливвиковское наречие
Новописьменный ливвиковский
Erähäl bohatal ižändäl oli äijy kaikenmostu kallistu uarrehtu. Midä vai ei olluh! Tovellistu dai olemattomua kallehuttu! Ižändy ylen äijäl akkiloičči niilöi da oli ylbei sen periä, ku häi on moine bohattu omistai. Ga kaikis enimäl häi suvaičči kuldastu kukkistu. Hos se oligi valmistettu kullas, ga ulgonpäi oli ihan kui elävy kukkine. Joga huondestu päiväzen nostuu kukkine kolme kerdua kirgai: "Kukki kiekkuu"!
Bohattu ižändy ylen äijäl suvaičči ottua edeh omat kallehuot da kačella niidy. Se luadi hänel hyviä mieldy. Vie oli ižändäl kaheksa käskylästy. Dai heile oldih omat uardehet. Jogahizel ainavo, harvinaine da kallis. Hyviä mieldy da ylbevytty oli kylläl jogahizel.
Kerran bohattu ižändy kučui kaikkii omii käskyläzii da sanoi:
Huomei myö yhtes rubiemmo kaččelemah da ihailemah kaikkii uardehii kerras.
Tänne tulgua da tuogua jogahine omat uardehet. Kenen roinnou paras, se suau kallehen palkan.
Käskyläzet hyväs mieles paginanke lähtiettih kodih. Jogahine tahtoi ozuttua omua bohatustu da suaha palkan.
Tuli huomine dai bohattu ižändy pani ičen edeh oman kuldazen kukkizen da rubei vuottamah käskyläzii. Midä tuodaneh? Midäi tuodahes, ga kuldastu kukkistu parembua uarrehtu nikel ei ole!
Terväh tuli ezmäine käskyläine. Sil keral oli "drakonan silmy". Toizel oli pieni piäkallo. Se enne oli pienen vazazel piä! – oli ylbei toine käskyläine. Kolmandel oli tiedoiniekan sambumatoi lampu. Nelländel oli keral mägryn mahalaukku. Viijendellinduzen jallaččimet. Kuvvendelkyyhkyzen siivet da jalgazet. Seiččemendel oli keral korvu, kudai ainos kuuli kaiken.
Toine toizen peräh kerävyttih seiččei käskylästy, ga kaheksattu nikus ei nägynyh.
Kus neče ollou? Vikse ei ole midä keral ottua da löyhkiä, sit ni tulluh ei!
Sil aijal kaheksas käskyläine tuli da kumardui ižändän edeh.
Myöhästyin, viäry olen.
Olgah, ozuta teriämbi, midä toit!
Ei olluh minul midä keral ottua, en tiedänyh, mil voizin löyhkiä. Sikse otin keral kaikis prostoimban uardehen.
Suaugo uarreh olla "prostoi"? Kusbo se moine on?
Linnan veriän tuakse jätin sen.
Ga mene da tuo teriämbä tänne!
Kaheksas käskyläine lähti da toi keral omat uardehet. Net oldih hänen omat lapset! Nelli tobjua brihaččustu da nelli čomastu tyttösty! Lapset seizatuttih kahtekkai da hyväh luaduh tervehtittih ižändiä.
Kaikil huonuksis olijoil rodih ilo. Heijän silmät elavuttih da jogahine hyväs mieles kaččeli tädä "prostoidu uarrehtu".
Muga on, sinä olet oigies! sanoi ižändy. Ihan tottu, sinun uarreh on kaikis kallehin! Mittumat hyvät lapset! Heijän rinnal kai tänäpäi nähty bohatus on vai tyhjiä lomuu. Nygöi minägi iče kadehtin sinuu, mittuine olet bohattu! Sehäi on kaikis suurin muan bohatuslapset! Sinä olet voittai! Ezmäine palku on sinun!
Kai muut käskyläzet ižändän sanat kuultuu ruvettih keriämäh da peittämäh omii "uardehii". Ei ni toine toizeh kačottu, omien lomuloinke lähtiettih iäres, piät alahpäi.